Tegemist on järjega loole, kus võtsin kokku, millist kaamerat fotograafil tegelikult vaja on. Seekord võtan ette objektiivid, sest tegelikult on optika kaamerakerest tähtsamgi. Kaamerateemalise artikliga saate tutvuda siit.
Kui alustav fotograaf on endale lõpuks kaamera välja valinud, siis objektiivide valik pole kergem – tegelikult jookseb nende valikul kuul isegi rohkem kokku. Ja taaskord kehtib reegel, et ühte universaalset objektiivi ei ole olemas, seega enne, kui raha hakkate kulutama, mõelge mitu korda läbi, mida te kõige rohkem pildistada tahate.
Sarnaselt kaameraloole vaatlen objektiivivajadust läbi žanrite, kuid enne seletan lahti objektiivide suurimad erinevused ja mõned põhitõed, mis (peaaegu) alati kehtivad.
Objektiive saab jagada mitmel moel.
Esimene liigitus on fikseeritud fookuskaugusega objektiiv vs suumobjektiiv. Pole olemas õiget ega valet, kuid mõlemal on üks väga oluline eelis teise ees. Fikseeritud fookuskaugusega objektiivid on peaaegu alati teravama joonisega. Suumobjektiivi kasutamine on aga oluliselt mugavam, sest mõni objekt on lähemale minekuks liiga kaugel või vastupidi, objekti pildistamiseks pole võimalik piisavalt palju tagasi astuda. Tegelikult on „fikside“ puhul veel üks eelis – kuna nende sees on kraami vähem, siis on neid kergem (loe: odavam) valgusjõulisemateks ehitada, aga sellest juba ülejärgmises lõigus.
Olgu suum või fikstoru, fookuskaugus ja/või nende vahemik määrab tihti ära, mida selle objektiiviga üldse pildistada saab. Lainurgaga metsa põdraportreed pildistama ei lähe, super-teleobjektiiviga on omakorda väga raske maastiku- või linnafotosid teha.
Kuna fotograafias keerleb kõik ümber valguse, siis maksimaalsest ava suurusest ei saa kuidagi üle ega ümber. Mida suurem ava, seda rohkem mahub valgust läbi ja seda lühemaks saab hämaras säriaja sättida. Nagu olen ühes varasemas artiklis juba maininud, siis fotograafide seas on käibel fraas, et valgusjõudu pole kunagi liiga palju ja nn pimedamate objektiividega võivad mõned asjad lihtsalt tegemata jääda. Kõnealune eelnev artikkel on siin.
Stabilisaator pole küll klassikaline liigitusparameeter, kuid selle olemasolu päästab käest fotografeerides nii mõnegi pildi, mis hämaras muidu untsu läheks. Tõsi, pikema säriajaga pilti teravana hoidev „stabikas“ on abiks ainult staatiliste objektide pildistamisel. Kui aga midagi kaadris liigub, siis pole sellest suuremat kasu, sest liikumist talletatakse terve säriaja perioodi ja tulemuseks on ikkagi udune objekt.
Suurendusfaktor on asi, millele peaksid tähelepanu pöörama eelkõige inimesed, kes väikeseid asju pildistavad. Makroobjektiivid algavad 1:1 suurendusest, võimsamad riistapuud aga suudavad ilma abivahenditeta teha objekti isegi kuni 5 korda tegelikkusest suuremaks. Mõnele võib kõlada veidi keeruliselt, seega toon lihtsa näite. Kui kasutate täiskaadersensoriga kaamerat, mille sensori küljepikkus on 35 mm, siis 1:1 suurendusega saate õige kauguse pealt 3,5 sentimeetrise ehk 35 millimeetrise objekti kaadrisse servast servani. Kui suurendus on 5:1, siis saab servast servani kõigest 7 millimeetrise jubina, näiteks riisitera.
Autofookus vs manuaalfookus. Kaasaegsed objektiivid on enamaltjaolt autofookusega, kuid on erandeid. Näiteks arhitektuuri pildistamiseks mõeldud tilt-shift objektiivid ja eelkõige kolmandate tootjate ülimalt valgusjõulised ja ka „kalasilma“ efektiga objektiivid on enamasti manuaalfookusega. Ära ei tasu ka unustada vanakoolitorusid, mis on väga lahedad mänguasjad – ka nendega fokusseerimine on manuaalne.
Aga nüüd žanrite juurde! Need on küll mõnevõrra erinevad kaamera valiku žanritest, sest toonases artiklis olid mängus ju ka telefonid, kiirpildikaamerad jms, praegu aga valime objektiive. Fookuskaugused on arvestatud 35mm ekvivalendina, nagu fotomaailmas kombeks on. Kui kasutate APS-C või väiksemat sensorit, siis tuleb see vastava koefitsiendiga läbi korrutada. Iga žanri juurde lisan ka enda isikliku valiku koos heade ja halbade kogemustega, kui neid parasjagu jagada on.
- Maastik
Maastiku pildistamiseks, olgu selleks looduslik või linnamaastik, sobib ideaalselt lainurkobjektiiv, mille suumivahemikud jäävad tavaliselt 14 ja 35 mm vahele. Alla 14 mm moonutab lääts pilti liiga palju ja foto vajab tõsisemat järeltöötlust, üle 35 mm jääb kaadrisse lihtsalt liiga vähe.
Maastikufotograafias, kuna seda tehakse tavaliselt statiivilt, pole stabilisaator ülearu oluline, samuti elimineerib statiiv vajaduse soetada endale über-valgusjõuline objektiiv. Ise kasutasin aastaid Canoni 16-35 mm f/4 stabilisaatoriga versiooni ja kui paar toas tehtud sünnipäevapilti välja jätta, pole mul suuremat ava kunagi vaja läinud, maastiku pildistamisel on statiivil stabikas niikuinii OFF-asendis.
Lisaks on kotis Sigma ART 20mm f/1.4, aga sellest pikemalt ööfotograafia blokis.
- Linnud ja loomad
Siin pole midagi rääkida – kui sa just varjekütt pole, kes karusid 3 meetri kauguselt pildistab, siis kulub üks vähemalt 300 mm fookuskaugusega super-teleobjektiiv alati marjaks ära. Nendega on ainult üks nadi lugu – kui tahad hämaras pildistada, siis peaks see olema väga valgusjõuline ja need maksavad kuradi palju. Varasemalt tegin pilti Canoni 100-400 mm f/4.5-5.6 IS II objektiiviga, vahel oli ka 1,4x konverter vahel, aga süües kasvas isu ja ostsin suumtorude lipulaeva 200-400 mm f/4 IS + 1,4 TC. Kui tavaliselt püüavad inimesed fototehnikat ostes kokku hoida ja tahavad uskuda, et ka odav objektiiv teeb oma tööd sama eeskujulikult, siis 200-400 mm objektiivi ost on heaks näiteks, kuidas on võimalik tehnikaga ka üle pingutada. Toru on liiga vägev ja ma ei tarbi elukutselistele mõeldud kahurit lihtsalt ära ning paningi selle müüki. Nii et kes soovib, teeme kaupa.
Kui elukutselised loodusfotograafid kasutavad tihtipeale valgusjõuliseid fiksobjektiive, siis harrastajatele soovitan siiski suumtorude kasuks otsustada, kuna mänguruumi on märksa rohkem.
- Portreed ja üritused
Ehkki tippfotograafid ütlevad, et ükski maailmaklassi šedööver pole pildistatud väga lahtise avaga, siis inimeste (ja nende osalusel peetavate sündmuste) jäädvustamiseks peab olema korralik lahtise avaga objektiiv.
3.1 Portreed
Portreede puhul on fookuskaugus varieeruvam – sõltuvalt pildistatava kaugusest, taustast ja veel mitmest-setmest asjaolust sobivad nii standardmõõdus 35-85 mm (ehkki ma 35 mm ei soovitaks, see moonutab juba inimest veidi) objektiivid kui ka lühemad teleobjektiivid, mis lõpevad reeglina 135 mm pealt. Kusjuures väga paljud portreefotograafid kasutavad eelkõige f/2.8 avaga 70-200 mm fookuskaugusega teleobjektiivi, pidades seda parimaks lahenduseks.
Isiklikult kasutan aga hoopis Sigma ART 85 mm f/1.4 toru, mis ei lase küll fookuskaugusega mängida, küll aga võimaldab lahtine ava väga mõnusaid bokeh’sid tekitada.
Tegelikult sobivad portreefotograafiaks suurepäraselt ka lühemad, 70 või 100 mm makroobjektiivid, mis on ka kõik üsna valgusjõulised.
Sama kehtib ka lemmiklooma portreteerimisel.
3.2 Üritused
Kõvematel ürituste pildistajatel on kaasas kaks kaamerat kahe erineva objektiiviga. Kuniks aga rahakott puuga seljas pole, püsime reaalsuses. Üritused toimuvad väga erinevates valgusoludes – suvepäevad lõõskava päikese all, pulmad hämaras mõisasaalis, sestap ka eelnev valgusjõulisuse soovitus.
Heade üritustel pildistamiseks mõeldud objektiivide valik on väga õhuke. Kõige tugevam kandidaat on 24-70 mm f/2.8, sest kord on vaja pildistada lähemalt, siis jälle kaugemalt. Just see mudel, sõltumata tootjast, on üritusfotograafide lemmik. Enda kohta pole mul midagi lisada, ma ei pildista üritusi, sest raha eest ma pilti ei tee ja tasuta ei taha ma küll päevi jännata pildistamise, fotode valimise ja järeltöötlusega.
- Makrofotograafia
Ega siin polegi midagi valida – ikka makroobjektiiv. Sõltuvalt sellest, kui suuri või väikeseid olluseid pildile soovid saada, tuleb valida lihtsalt sobiva fookuskaugusega isend. Liblikate ja lillede jaoks piisab 105 mm-st, veidi pisemate mutukate jaoks on sobilikum 150 mm ja päris väikeste elukate pildile püüdmiseks on vaja makrokahurit, milleks Canoni omanikele on tehtud 5:1 suurendusega MP-E 65. Kõik eelnimetatud on mul olemas, aga kõige vähem leiab kasutust suhteliselt aeglane Sigma 105 mm, mille võiks välja vahetada parem nõelterava Sigma ART 70 mm f/2.8 vastu, mis sobib suurepäraselt ka portreede tegemiseks – sellest kirjutasin siin.
- Ööfotograafia
Pole vahet, mida öösel pildistate, valgusjõud maksab rohkem kui igasugune fookuskaugus. Nagu eelnevalt märkisin, on selle jaoks mul Sigma 20 mm f/1.4, mis on terav, kiire ja oi-oi-oi kui palju tähti sellega kaadrisse saab, ilma et ülikõrge ISO-ga pilti pilbasteks laseksin! Kui tahate öösel aga linnas ringi konnata ja niisama klõpsutada, siis 20 mm jääb muidugi liiga laiaks, aga vähemalt Sigmal on f/1.4 avaga objektiive väga erinevate fookuskaugustega. Sigma 20 mm ART f/1.4 objektiivi kohta kirjutasin lähemalt siin.
- Sport
Olete olümpiamängusid või jalkamatše telekast vaadates näinud piirde taga fotograafe, kellel on nina ees suured londid nagu elevandil? Vot selliseid vaja ongi, aga enamustel pole nende jaoks piisavalt raha. Samas tehakse imelisi spordifotosid ka 200 mm pealt, nii et sõltuvalt spordialast ja fotograafi asukohast saab hakkama ka 70-200 mm objektiiviga – seda nii suusatamise kui rallide pildistamisel jms. Ühe selle teemalise artikli avaldas meil Jarek Jõepera siin.
- Arhitektuur
Tilt-shift. Kallis, aga vajalik objektiiv, kui soovite, et läätsemoonutused maja lömmi ei ajaks ja perspektiivid ilma tülika töötluseta paigas oleks. Fookuskaugus sõltub juba fotograafi eelistustest, mida ja kui kaugelt ta pilti teha tahab. Endal mul seda pole ega ka tule – majade pildistamine mind nii palju ka ei köida. Aga osasid köidab ja siis pole sellest eriotstarbelisest objektiivist eriti pääsu.
- Tänavafotograafia (ja muu dokumentalistika)
Kõige mugavam on standardmõõdus objektiiv fookuskaugusega 35-85 mm. Suurepäraselt sobib ka selles vahemikus fiksobjektiiv, sest tänavafotograafias puuduvad konkreetsed nõudmised. Tõsi, suumiga oleks veidi mugavam seda kõike teha. Sobivad nii 24-70 kui 24-105 mm torud. Kas ava on f/2.8 või f/4, ei mängigi ülearu palju rolli.
- Toote-, (sh toidu) fotograafia
Üldiselt on toodetest kõige mugavam teha pilti objektiiviga, mille fookuskaugus jääb 50 ja 100 mm vahele. Moonutused puuduvad ja objektist ei pea ka liiga kaugele minema. Kuna toodete pildistamisel on vahel vaja kunstipärasemalt läheneda, siis mida lahtisem ava, seda rohkem mänguruumi. Minul on selleks lihtne Canoni 50 mm f/1.8 ja eelpoolmainitud Sigma 105 mm f/2.8 Macro.
- Reisifotograafia
Sellest parajast pähklist olen siin juba korra kirjutanud ja valikuks jäi 24-105 mm IS f/4 II. Teine alternatiiv on 24-70 mm, millel on ka f/2.8 ava, aga see on paljuski maitseküsimus, kas olulisem on maksimaalne fookuskaugus või lahtisem ava. Üks on aga kindel – reisile pole mõtet fiksobjektiiviga minna, suum säästab niigi väsitavatel reisidel jalavaeva parasjagu! Oma reisiobjektiivi otsinguid kirjeldasin lähemalt siin.
- Abstraktsionism ehk kirgas kunst, millest keegi niikuinii aru ei saa
Palun väga, soetage endale näiteks 8 mm fookuskaugusega fish-eye ehk „kalasilm“. Fotod on kõik sellised, nagu vaataks elu läbi täispuhutud õhupalli.
- Nostalgialaks
Igasugused vanakooliobjektiivid pakuvad igavatele loojangupiltidele mõnusat vaheldust. Mõni neist teeb valgusmulle, mõni paneb valguse sillerdama, osade puhul hakkab tagaplaan justkui keerlema… Paljud neist maksavad peenraha, aga mängulusti on pikalt. Tuleb ainult arvestada, et need on manuaalfookusega ja pusimist on parasjagu ning kaasaegsete kaameratega ühildamiseks on vaja ka sobilikku adapterit. Vanakooli objektiivide ostmise kohta jagasin kogemusi siin.
Loodetavasti said fotograafia okkalise tee alguses olevad inimesed veidi mõtteid juurde. Loomulikult sõltub ju objektiivide valik ka rahakoti paksusest, kuid igaks juhuks tahan üle rõhutada, et väärt optika on ka järelturul hästi liikuv kaup ja kui hammas ei hakka uuele peale, ostke pigem kasutatud ja korralikum, kui uus ja kehvem, mille väärtus kohe kolinal kukkuma hakkab. Sest kui objektiiv ei sobi, saate selle ligilähedase hinnaga lihtsalt edasi müüa (just seda ma 200-400 mm-ga teha plaaningi).
Ahjaa, üks asi veel. Mõne erandiga kehtib reegel, et kui suumobjektiivi fookuskauguste vahemik on rohkem kui neljakordne, siis hakkab ta päris koledaid pilte produtseerima. Püüdke neid vältida.
Ahjaa, teine asi veel. Mitte kõik objektiivid pole ilmastikukindlad. Kui tahate lumesajus muretult pilti teha, siis tasuks seda silmas pidada, mitte fototehnika kaitseks Selveri kilekotiga pildistamise ajal jahmerdada.
