Jaga sõpradega


Eelmise aasta teises pooles hakkasin tõsiselt otsima universaalset normaalsuumobjektiivi, mis mingilgi moel peamiselt fikstorude kvaliteediga ära hellitatud piltniku elu kergemaks teeks ja tooks reisidelt enam-vähem fotod koju.

- REKLAAM -

Valik osutus üllatavalt keeruliseks. Canon, Sigma ja Tamron pakuvad kamba peale laias laastus kahtesorti korralikumat kraami – kas f/2.8 avaga 24-70 mm või f/4 avaga 24-105 mm fookuskaugusega objektiive. Kuldreegel ütleb, et valgusjõudu pole kunagi liiga palju. Ometi sai peale lühikesi teste selgeks, et aastas 3-4 korda välisreisidel tolgendades on 24-70mm mulle liiga lühike ja ikka peaksin pidevalt erinevaid torusid seljakotis kaasas tassima. See aga, nagu isegi aru saate, on päris tülikas. Otsustasin suurema suumi ja vähema valguse kasuks ning etteruttavalt ütlen ära, et natuke kahetsen ja natuke ei jõua ennast ära kiita.

Valikusse jäid Sigma ja Canon, kuna Tamronil on normaalsuumidest saadaval ainult 24-70 mm. Otsustasin kallima Canoni kasuks, sest Sigmal olid mõned puudused, mis minu vajadustega ei klappinud, muuhulgas pole see ka ilmastikukindel.

Foto: Fotoluks

Nagu kombeks, siis mingeid laboriteste me ei tee ja eelkõige on tehnikaülevaated suunatud teelahkmel olevatele inimestele, kes vajavad natuke maakeelset lisainfot ja „käed külge“ ülevaadet, mitte pikslite pooleks rebimist.

Objektiivil on 4-stopine stabilisaator, mis on tõesti väga-väga hea. Koduste testide käigus sain 105 mm pealt teravad pildid isegi 1/10 sekundilise säriajaga. Sellest allapoole hakkas kvaliteet liiga palju loperdama. 1/15-1/20 sek pealt peaks ka vähem kindlama käega algaja kodualbumi väärilise foto ära tegema. Laiema nurgaga ehk 24 mm pealt aga oli kriitiliseks piiriks 0,3 (sic!) sekundit, 0,5 sekundiga hakkas asi käest ära minema. Nii et veelkord – stabikas on tõesti väga vinge.

Foto: Peep Sooman
24mm, 1/3 sek (käest), f/4, ISO 640 (töötlemata)
Foto: Peep Sooman
Toapilt 100% kropituna, säri 1/3 sek (käest)

Vinjett on enamus seadetega üpriski olematu ja ning erinevad läätsemoonutused, ehkki mitte ülearu häirivad, ongi tajutavad ainult 24 mm pealt. Inglise keelsed laborikatsed küll näitavad ühte ja teist rohkem, aga ju siis mina olen pime, sest midagi kiirelt parandamatut silma ei karju. 24 mm fookuskaugusega tehtud toapildi vasak ülemine osa ongi segu ruumi hämaramast nurgast ja vinjetist, nii et päris vinjetivabaks seda objektiivi nimetada ei saa.

Autofookus on kiire ka hämaras. Suumtoru kohta on see isegi üllatavalt kiire ja ka servo veab kenasti välja, kui ainult säriaeg piisavalt kiire on.

Teravus on keskmine. Ei ole ülihea, aga midagi otseselt ette heita ka pole – L-seeria Harju keskmine ehk käib kah. Igaks juhuks kordan üle, et selle lause kirjutas inimene, kellel on sahtlis 12 erinevat fiksobjektiivi, mille ka keskpärasemad variandid teevad tavaliselt suumidele naksti silmad ette. Nii et tegelikult pole teravusel häda midagi.

Iseäranis meeldiv on see, et ebasoodsates valgusoludes pildistades puudub sisuliselt selline nähtus nagu kromaatiline aberratsioon – erinevate asjade servadele ei teki inetuid värvilisi piirjooni.

Ja nüüd halbade asjade juurde. Ega muud polegi, kui see õnnetu f/4.

Kui käisin polaaröisel Lapimaal, pidin vahel siiski 20 mm f/1.4 ette keerama, sest muidu oleks ebamõistlikult kõrge ISO pildi omakorda tuksi keeranud. Aga enamuse ajast sain siiski kenasti hakkama.

Foto: Peep Sooman
105mm, 1/60 sek, f/4, ISO 1600 (töötlemata)

Iseäranis tugevalt tuli valgusevajadus välja siis, kui käisin Kaupo Kikkase töövarjuks. Kuna Kaupo andis endale viisakal kombel mõista, et jalus koperdada ei sobi, siis läksin rõõmsalt kohale ainult sellesama suumiga, et ikka kindlapeale mingi foto ära ka tuua. Kurat, kohe sain ka vastu näppe, sest ühelt poolt oli suum ainuõige valik, aga hämaras stuudios f/4 kohe kindlasti mitte. ISO 1000-st allapoole polnud mõtet unistadagi, põhimõtteliselt päästis päeva 5D mk IV suhteliselt kange sensor, mitte objektiiv.

Foto: Peep Sooman
55mm, f/4, 1/30 sek, ISO 1000 (kropitud ja korrigeeritud kontrast)

Bokeh on samas f/4 kohta täitsa kobe. See on üks ja ainus pilt, mille sain 10 miljoni eurosest viiulist tehtud, enne kui pildistatav viiulivirtuoos pilli uuesti enda kätte kahmas. Saab paremini, aga bokeh on siiski tajutav ja meeldivalt sujuv, ehkki paljude žanrite jaoks jääb ava veidi kitsaks.

Ja lõpetuseks – ainuüksi fakt, et tavaliselt lähen nüüd kodunt välja kaameraga nii, et just see objektiiv on ette keeratud, kinnitab mulle oma otsuse õigsust. Seda muidugi seniks, kuni õues on valge, hämaras tulevad ikkagi mängu Sigma f/1,4 fikstorud 😊

Kellele sobib:

Laiskvorstidele, kes ei viitsi objektiive vahetada

Reisisellidele, kes tahavad kulutada energiat pildistamisele, mitte asjade tassimisele

Harrastuspiltnikele, kes tahavad aastateks saada mitte eriti mõistliku hinnaga keskmisest kõrgemat kvaliteeti ja mõistlikult suurt suumivahemikku

Kellele ei sobi:

Hämaras looduses kondajatele

Professionaalidele, kellele on küünlavalges pulmalauas pildistades valgusjõud a ja o

Portree- ja tootefotograafidele

Tehniline info

Komplektis on E-77 II objektiivikate, tagumine kork, varjuk EW-83M, LP1219 pehme kott

  • Ava: f/4-f/22
  • Sobivus: Canon EF pool- ja täiskaader
  • Vaatenurk: 84° – 23° 20′
  • Minimaalne teravustamiskaugus: 45 cm
  • Ehitus: 17 elementi 12 grupis
  • Stabilisaator: kuni 4 stopi
  • Mõõdud: 83.5 x 118 mm
  • Kaal: 795 g
  • Hind: 1290 € (Fotoluks)

Jaga sõpradega


- REKLAAM -