Avaldame spordifotograaf Jarek Jõepera aastataguse kogemuse, kuidas ta Itaaliasse laskesuusatamise MK-etappi pildistama minnes jättis väriseva südamega igapäevase Canoni 70-200 mm tööriista maha ning testis Sigma samaväärset objektiivi.
Sellist tüüpi spordivõistlusi pildistama minnes on mul reeglina kaasas kaks fotoaparaati ning 16-35 mm, 24-70 mm, 70-200 mm ja 400 mm objektiiv koos konverteritega. Olen olnud 20 aastat Canoni tehnika kasutaja, kuid lisaks Canonile on viimased paar aastat olnud töövahenditeks ka Sigma ART seeria objektiivid 20 mm, 35 mm ja 50 mm. Need on super objektiivid ja kui nad poleks nii rasked, siis oleksid pidevalt kotis kaasas.
Itaaliasse sõites jäi maha Canon 70-200 f/2.8L IS II objektiiv ning Fotoluksi poolt tuli kaasa hoopis Sigma 70-200mm f/2.8 OS Sports klausliga, et annan sellele ausa hinnangu. Eks see oli üsna suur risk, teades, et 70-200 objektiivist saab sellel võistlusel põhiline tööobjektiiv. Publikurohke võistlus annab laiema nurgaga võimaluse koos sportlasega püüda pildile ka rajaäärset melu või tausta.
Pika 400, 500 või 800 mm fookuskaugusega objektiiviga suusatajat pildistades saab küll kena sillerdava tausta, tänu kitsale nurgale on inimene pika aja vältel kaadris ühesuurune, mis omakorda võimaldab pildistada palju kaadreid, kindlasti saab mõnusaid lähiplaane, kuid… Ümbritseva kohta antav info ning lugu selle soorituse ümber on sageli null. Ja kui tausta või ümbrust mitte näidata, siis võib ju põhimõtteliselt identsed pildid teha nii Otepääl, Anterselvas või kus iganes. Seega, selge eesmärk oli teha rohkem pilte lühemate fookuskaugustega, kui “tavalisel, keegi kuskil üksi rajal sõidab ja kümme inimest vaatab” võistlusel.
Esmamulje oli ühest küljest võimas, kuid ka hirmutav. Objektiiv on võrreldes Canoniga oluliselt raskem – 1805 g vs 1485 g. Esilääts on 82mm vs Canoni 77mm – seega on Sigma ka füüsiliselt suurem. Kuna ise kasutan juba aastaid vaid arca-swiss tüüpi statiivikinnitusi, siis mulle väga meeldis, et Sigmal on objektiivi statiivijalg selle standardiga. Ehk minusugustel pole vaja kiirkinnitusplaati kasutada ning objektiivi saan panna otse statiivipea külge. Kindlasti võiks neid objektiive lõpmatuseni võrrelda, mõõta lainepikkusi, lugeda jooni millimeetri kohta jne, kuid see polnud hetkel eesmärk. Soovisin teada, kas ja kuidas õnnestub sellega sporti pildistada ning missugune on “päris elus” vahe Canoniga.
Objektiivi keerasin Canon 1D X “1. versioon” kaamera ette. Üsna kohe selgus, et 200 mm otsas on teravus liiga lähedal. Õnneks on mul mõlemad kaamerad sellised, kus fokusseerimise kaugust saab menüüs korrigeerida ning paari minutiga sai asi korda. Küll aga, kui peaksite kunagi selle objektiivi ostma, on mõistlik teravustamine kohe üle kontrollida ja seadistused ära teha. Lühemas otsas ehk 70 mm peal oli kõik hästi.
Siis algas see, mis kõige rohkem hirmutas. Võrreldes Canoniga on ju suumi ja teravustamise rõngad vahetuses ning vähe sellest, suumirõngas toimib ju “valepidi”. Tuleb tunnistada, et kahel esimesel päeval suutsin suumi päris mitmel korral kiires situatsioonis valele poole keerata. Kolmandal päeval käis kõik juba automaatselt ning tegelikult oli see palju vähem hirmutav, kui arvasin. Sama on käte asendiga – Canoni objektiivi hoiad tunduvalt lähemalt, kuna suumirõngas on ju spordi pildistamisel alati käe all. Sigmal on see vastupidi hoopis objektiivi otsas. Ütleks, et stabiilse asendi jaoks on see isegi õigem variant. Samas, kui soovid sageli käsitsi teravustada, siis on Canoni lahendus kindlalt parem.
Aga kui rääkida nüüd pildist, siis see objektiiv on väga-väga terav. Pakun, et see on Canoniga täpselt samal pulgal või isegi veidi kõrgemal.
Canoni AF menüü alt valisin alustuseks “1-Versatile multi-purpose” seadistus, mis ei toiminud väga hästi. Seevastu “4-For subjects that accelerate or decelerate quickly” toimis ideaalselt. Objekte kaameraga saates ning samal ajal sisse või välja suumides toimis autofookus samuti perfektselt. Päeva jooksul tehtud hinnanguliselt umbes 1500-2000 pildist oli vaid 1-2 kaadrit sellised, kus teravus oli nii piisavalt mööda, et pilti avalikult näidata ei kannataks. See on suurepärane tulemus ja ausalt ületas minu ootused. Täiesti subjektiivselt on mul tunne, et Canoniga pole ma nii suurt teravate piltide protsenti saanud.
Seega teravuse ja teravustamise eest saab see objektiiv minult 10 punkti. Samad punktid saab objektiiv veel hinna eest, mis võrreldes Canoniga on peaaegu kaks korda Sigma kasuks.
Aga kõik pole 101% parem ja ilusam. Lisaks suuremale kaalule ja mõõtmetele on objektiivil üks nõrk koht. Selleks on vastu valgust pildistamine. Kui mägedes paistev tugev päike oli kaadri servas või otse kaadris, siis kontrasti kadu ja pildile tekkinud valgusspektri värvilaikude-täppide arv oli kohati üsna suur. Canon kannatab vastu valgust pildistamist oluliselt paremini. Tundub, et Canon on panustanud läätsede vääristusele oluliselt rohkem. Võibolla on siin oma osa ka Sigma suuremal esiläätse läbimõõdul.
Hämmastav on see, et hoolimata loorist või valgusspektri täppidest toimis autofookus siiski suurepäraselt ning pildid olid üksteise järel teravad. Kui fototöötlus ei hirmuta, siis ka enamikust vastu valgust tehtud fotodest saab pildi kenasti kätte. Siin olevas pildigaleriis on mitmeid pilte, kus päike oli pildistamise hetkel kaadri servas ning mille tumedate alade tummisust ja kontrasti on hiljem fototöötlusega suurendatud.
Lõpetuseks. Ma ei tea, kumb on parem spordipildistamise objektiiv. Sigma teravus ja piltide praagiprotsent olid uskumatu head, kuid Canon teeb Sigmale vastu valgust pildikontrastsuses ära. Sooviks teha veel ühe testi enne, kui medaleid jagada.
Sigma objektiiviga (1349 €) saab tutvuda siit.
Võrreldud Canoni objektiiviga (2249 €) saab tutvuda siit.
