Peamine murekoht algajate fotosõprade seas on tavaliselt selles, et nad ei viitsi oma kaamerat tundma õppida. Puutumata jäävad pooled nupud ja võimalused, mida aparaat oleks suuteline pakkuma.
Ostujärgselt pakist välja võetuna ja automaatreziimi sisse lülitades kipub see nupp sinna pikaks ajaks jääma. Aga tegelikult, kas olete ikkagi rahul sellega, mida aparaat sinu eest otsustab ja teeb? Ehk on mõni pilt liiga tume ja mõni vastupidiselt liiga hele? Äkki on pooled pildid talumatult udused?
Alati võib küsida, milleks üldse pingutada, pilt on ju pilt ja liigne seadistamine oleks justkui proffide pärusmaa. Oponeerin sellele jõuliselt kokandusalase metafooriga – kui sa pole elukutseline kokk, siis kas sa soovid oma perele pakkuda magedat või üle vürtsitatud toitu ja õigustad seda oskuste puuduse tõttu? Ei ole ju nii!
Vaatame üle need tüüpilised komistuskivid, mida esineb üsna sageli, aga mille vastu on lihtne rohi olemas.
1. Pilt on fookusest väljas. Üks levinumaid vigu, mida paljud algajad teevad, on kehv teravustamine. Siinkohal ei aita ka eriti hilisem järeltöötlus. See, mis on udune, see jääb uduseks. Ainsana päästab ikkagi pildistamise ajal kontroll, kas teid huvitav objekt on ilusasti fookuses ja terav. Kas kaamera fookuspunkt asub seal, kus te seda soovite või teeb valiku teie eest kaamera? Kindlasti tasuks kasutada ühe punktiga fokuseerimist hulgipunktide asemel, nii saate suunata oma pilgu just sinna, mis on oluline.
2. pildid on ala/ülesäris. Kui pilt on liiga hele või tume, siis see valmistab kindlasti foto tegijale pettumuse. Järjekordne pilt on ju hukas. Ehk annab veel miskit päästa hilisemalt arvutis, aga see eeldab korralikku pusimist selle kallal ja algajatel on kaamera tundma õppimisegagi piisavalt tegemist, töötlusprogrammid on aga peamiselt edasijõudnute pärusmaa. Probleemiks on tihti see, et pildil on suure kontrastsusega alad. Kaamera analüüsib neid ja üritab fookuspunkti(de)s oleva objekti saada normsärituseks. See toob aga endaga kaasa olukorra, et halvasti valitud fookuspunkt(id) põhjustavad mujal kas siis ülesäris alasid (valgeid) või vastupidiselt alasäris kohti (musti). Näiteks pildistate tagantvalgusega inimest ja tulemuseks on sisuliselt valge taevaga taust või halvemal juhul vastupidi, tumeda näoga inimene ilusa taeva all – antud juhul ongi keeruline saada head tulemust ühe pildiga ja kohe… Vajalikud lisavahendid on välgud, erinevad pildi tegemise tehnikad jne. Kuid tasuta retsept on lihtsalt vältida kohti, kus on varjud ja ere valgus segamini! Niimoodi ümbrust analüüsides õpite näiliselt iseenesest valgust kontrollima ja pildid tulevad märksa mõnusamad ja ühtlasemad.
3. Vale valge tasakaal. See tähendab seda, et teie pildil on ebaloomuliku väljanägemisega värvivarjund, vahel kollakas, vahel lillakas. Paljudel juhtudel aitab automaatse valge tasakaalu valik kaameral ja eksimisruum on sellevõrra väiksem. Oskajad teevad selle asja korda ka käsitsi, aga algajal nõuaks see parajat peavalu. Õnneks on paljud järeltöötluse programmid võimelised muutma tasakaalu teile sobilikus suunas, nii et tegelikult pole hullu miskit, kui kohe kõik välja ei tulnud. Siiski soovitan alguses lasta kaameral otsustada ja valida tähis AWB ehk automaatne valgebalanss.
4. Liikumisest tingitud hägusus. Säriaja valik on edu võti, mis elimineerib pildilt soovimatu hägususe. Oluline on endale selgeks teha, kas antud valgusoludes me saame piisavalt kiire säriaja, et liikumine „külmutada“ ja saada terav tulemus. Päevasel ajal, kui valgust on piisavalt, on seda lihtsam teha. säriajad 1/200-1/1000 sekundit on juba päris head terava objekti saamiseks. Probleemiks on varahommikud ja hilisõhtud, rääkimata öötundidest, kui valgust napib ja selle puudujääki peab hakkama korvama ka teiste parameetrite muutmisega (ISO; ava jne). Kokkuvõtteks – lugege läbi ka järgnev artikkel: https://fotojutud.ee/topics/algajale/6-tasakaalus-kolmik/
5. Kaamera värisemine. Kaamera toestamine ja kindel käeshoidmine tagab teravama pildi isegi siis, kui säriajad on veidi pikemad. Vajadusel toetage küünarnukid vastu keha, nii on kindlam. Hämarates oludes on lisaks vajalik muidugi statiiv. Statiivi puudumisel pole põhjust nukrutseda – terve maailm on statiive täis, alates maapinnast ja lõpetades mõne aiapostiga või autokapotiga.
6. ISO on liiga kõrge. Vahel on näha, et pildil on palju müra. Muidu ilus pilt, aga koledasti säbruline ja täpiline. See on tingitud liiga kõrgest ISO-st. Mida uuem kaamera, seda paremini tuleb see kõrgemate ISO-dega toime, pildid on puhtamad ja siledamad. Üldine soovitus on, et tehke pilt võimalikult madala ISO-ga. Konkreetsemalt soovitan aga kontrollida, millise ISO väärtuse pealt hakkab teie kaameras pilt kiiva kiskuma ja kui kasutate automaatset ISO valikut, siis piirake maksimummäär ära – seda võimaldab pea iga kaasaegne kaamera.
7. Tühi aku. Pole midagi ebameeldivamat kui avastada keset pildistamist, et aku sai tühjaks. Seda enam, kui pole kaasas tagavaravariante (lisaaku, akupank jne). Tulemuseks on „pillid kotti” ja koju minek. Seega veenduge, et teil on enne pildistama minekut aku laetud, nii saate oma toimetused tehtud. Varuaku soetamisse ärge suhtuge kui kulusse, vaid kui investeeringusse!
8. Mälukaart sai täis. Sarnaselt eelmise punktiga on tegemist äärmiselt ebameeldiva situatsiooniga, kui keset pildistamist avastate, et rohkem enam pilte kaardile ei mahu. Jällegi päästaks varukaart, muidu tuleb hakata kaameras pilte läbi sirvima ja ebavajalikke kaadreid kustutama, et saaks kaardile vaba ruumi juurde. See on aga närvesööv lisatöö ja pettumus, sest vaba ruumi tekitamise järel võib õige hetk juba möödunud olla. Seega kaamerat ostes muretsege piisava mälumahuga kaart, mis nii kergelt täis ei saaks, ideaalis võiks taskus olla ka lisakaart.
Kokkuvõtlikult võiks öelda, et mitte päris kõik tüüpvead ei riku fotosaaki, küll aga teevad teie elu kordades keerulisemaks. Fotograafia ei tohiks olla järjekordse peavalu põhjustaja, vaid pigem mõnusate positiivsete elamuste tekitaja. Mida vähem „ämbreid“ kaasas, millega kolistada, seda lahedam on teie elu kaamera taga.
