Igapäevaselt anname hinnanguid nii enda kui teiste piltide kohta, aga tegelikult on seda päris raske teha. Pole ju sellist joonlauda, mis meid selles osas aitaks. Millega siis saaks mõõta, et see on nüüd parem ja mõni oluliselt kehvem?
Kas me hindame seda iseenda sisemise seisukoha alusel või kuulame ühiskondlikke standardeid?
Oluliselt lihtsam on fotot hinnates pöörata tähelepanu sellele, kas pilt tekitab meis siirast huvi või on see järjekordselt ilus, aga igav jäädvustus, mis varsti meelest läinud.
Visates pilgu peale enda piltidele, siis vastake paarile küsimusele. Kas see pilt tekitab teis head erutust ja paneb neid hetki taas ja taas läbi elama? Kas kõrvalseisja tunneb nende piltide vastu täiendavat huvi ja uurib selle foto saamisloo kohta?
Äkki on teie pilt hoopis igav? Korduvad sarnased olukorrad, seda sisu oleme juba näinud, tahaks midagi uut ja huvitavat… Tuleb tuttav ette…? 🙂
Keeruline on anda retsepti selle X-faktori loomiseks… Vahel see lihtsalt on ja sageli see puudub, kuigi pilt ise võib ju olla superilus. Ehk tasuks huvi tõstmiseks kaaluda pildi tegemise ajal ebatraditsioonilisi lähenemisviise, jääda osaliselt salapäraseks, proovida muuta reaalsust abstraktsiooniks? Lihtne seletada, aga teame, et päris keeruline teostada.
Vahel lähme lihtsama vastupanu teed ja jäädvustame neid hetki, mis on ilusad ja lihtsad. Kuid sellega kaotame tihti põnevust ja sisu. Ka nii saab… Aga tulemus jääb ikka lahjaks.
Ükskõik kui erakordne teie pilt Eiffeli tornist ka poleks, siis Google’i kaudu leiab neid samuti tuhandeid, kui mitte miljoneid. Kas siis tasub toota juurde sedasama, mida on juba nii palju? Keerake parem sellele tornile selg ja pildistage torni jäädvustavaid turiste… Tegelikult on see oluliselt huvitavam!
