Jaga sõpradega


„Last but not least“ ehk järjekorras kolmas peatükk sellest, kuidas keskpärasest pildist saab suurepärane jäädvustus. Need kolm faktorit – emotsioon, kompositsioon ja isiklikkus ei ole mingil moel tähtsuse järjekorras, vaid võrdväärsete osanikena esikolmikus. Nagu alati, on medalil kaks külge. Isiklikkust saab vaadata nii pildi tegija kui ka pildi vaataja seisukohalt.

Järgnevalt mõned näpunäited isikliku pildi tegemisel.

Visuaalne voog

Oluline tasakaalu ja atraktiivsuse tagamiseks. See kompositsiooni nipp annab võimaluse köita vaataja tähelepanu ja seda hoida pildil olevate elementide kaudu. Vaatajal jääb mulje, nagu ta olekski võttekohal või situatsioon tuleb tuttav ette, isegi kui seda pole kunagi reaalselt juhtunud. Või hoopis karjatab vaataja alateadvus: “Ma tahan seal olla!”. Kui pildi põhiline sisu toob vaatajas esile „vau“ efekti, siis ongi see juba pool võitu. Olgu see siis subjekti isiksuse jäädvustamine või enda oma süstimine pildi sisse.

Kui subjektiks on inimene

Inimesi pildistades on hea tutvuda nendega juba veidi varem. Neid veidi tundes on lihtsam saada parim tulemus. Te teate, mis on neile oluline, mida nad eelistavad ja mis ainulaadne. Loomulikult tuleb valida sobiv taust, parim kompositsioon, luua õige meeleolu.

Foto: Pixabay

Kui pildistatavaks on elutu objekt

Pildi tegelik edulugu on sageli seotud just pildi struktuuriga, mitte niivõrd konkreetse objektiga. Suhestumine ja vastandumine ümbritsevasse luues meeldejäävat kompsitsiooni on pildi edu võti. Toon näite. Te pildistate kaugelt udurikkas päikesetõusus lagendikul puud – paarisaja meetri kaugusel on see puu liialt pisike, et iseseisvalt oma lugu rääkida. Küll aga isegi väikese detailina pildil toob see välja olustiku suursugususe ja tekitab vaatajas tunde, et just sel hetkel ja just seal ma tahaksin hommikul ärgata ja seal jalutada. Pilt missugune… ☺

Värviline pilt vs mustvalge

Portreepildi tegemine mustvalgeks oleks nagu ühe maski eemaldamine sellelt. Muutub meeleolu, muutub suhtumine, pilt omandab vaataja jaoks teise tonaalsuse ja teistsuguse suhtumise. Seevastu värviküllaste piltide korral on hea võimalus rõhutada inimese isiksuse omadusi, vastandada või sulandada neid ümbritsevaga, luues vaatajale iga kord uutmoodi emotsiooni.

Keskendu silmadele

Öeldakse, et silmad on hinge peeglid. Ja selles jutus on oma iva. Naerust kissitavad, imestunult suured või nukrusest niisked silmad toovad vaatajas välja just need emotsioonid, mida piltnik on tahtnud rõhutada. Nii et järgmine kord inimest pildistades keskendu silmadel ja olgu need alati fookuses.

Räägi lugu

Õppides tundma inimeste ja näiteks loomade kehakeelt, saame me sellega väljendada pildil erinevaid situatsioone, hetki, emotsioone ja meeleolusid. Vahel ei tasu esmapilgul untsus pilti kohe ära kustutada, vaid seda hiljem uuesti üle vaadata. Ehk on see hoopis väljendusrikkam, kui staatilises olekus inimese pilt. Sel moel räägib pilt ju edasi oma isiklikku lugu.

Foto: Pixabay

KÕIGE TÄHTSAM: detailid loevad

Murekortsud kellegi mõtlikul näol; naerulohukesed põskedel; pisar silmanurgas; kodutu kassipoja märg kasukas… Need detailid tekitavad vaatajas omapoolse emotsiooni, mis võib väga kergelt muutuda lausa isiklikuks sekkumiseks. Kordumatu lõpptulemus ja omanäolisus läbi pisikeste detailide loovad personaalse suhte vaataja ja konkreetse pildi vahel. Kas tahaks kaasa rõõmustada või kurvastada, tõtata kannatajale appi või üritada pugeda mõtetes selle pildi sisse, nautimaks olustikku ja meeleolu.

Paljud tugevad pildid ei ole alati tehniliselt tugevad, aga ometigi mõjuvad vaatajale selliselt, et neid mäletatakse. Eeskätt juhtub see siis, kui pilt suudab vaatajal luua isikliku suhte pildil toimuvaga. Olgu selleks piltniku enda mälestus ja talletatud emotsioon või hoopiski vaataja oma. Igal juhul tasub meeles pidada, et ilus ja igav pilt on küll lihtsalt ilus, aga kiiresti mälust kustuv.

Jaga sõpradega