Tuulikud teevad hästi nähtavaks (ja lähemale jõudes ka kuuldavaks), kui võimast energiat tuul endas kannab. Olen ka varem tuulikuid kaadrisse jätnud, kuid pole õnnestunud seda õiget emotsiooni pildile püüda. Liiga pikk säri – tiivikutest joonistub vaevumärgatav tuhm ring. Liiga lühike säri – pilt jääb staatiline. Mõtlesin, et ehk on ka mõni kolmas variant. Kuna hiljuti sattusin nägema mitmeid star-trail fotosid, tuli soov end selle tehnikaga (stacking) rohkem kurssi viia. Asi tundus põnev, aga selge taevaga ööd ei paistnud kuskilt tulemas. Siis tekkiski idee sarnast võtet katsetada hoopis päevasel ajal tuulikute peal. Oli lauspilves ja vihmane laupäev, aga tuul puhus tugevalt, seega mulle sobis!
Pakri tuuleparki jõudes oli sealne liikumine katsumus omaette, sest teed olid üleni kaetud jää- ja veekihiga, nii et püstigi seismine oli keeruline, rääkimata lamellrehvidega sõitmisest. Eesmärgiks oli valida kaadrit võimalikult hästi täitev kompositsioon (see eeldas põlvini lumes sumamist) ning teha statiivilt vähemalt 100 pilti. Pärast mõningast tiirutamist saigi koht välja valitud. Tahtsin jääda tuule suuna ja tuulikuga samale joonele, et labad joonistaksid ringi, mitte ovaali. Kas sellest kõigest ka midagi välja tuli, hakkas selguma alles õhtul arvuti taga.

Pärast kihtide kokku ladumist oli tulemus endalegi üllatav – pildil olid justkui hiiglaslikud võililled. Kuna ilm oli hall ja sombune, otsustasin need vähesedki värvid sootuks kaotada ja pildi must-valgeks muuta. Natuke mängimist valguse ja kontrastiga ning võis tulemuse valminuks lugeda. Sain aru, et pole halba ilma pildistamiseks, kui on olemas idee ja õiged riided!

- REKLAAM -