Aasta algas pika krõbeda külmalainega, mil talvenautlejad ja looduspildistajad said kogu hingest nautida ja pildistada. Seejärel pööras soojaks ja tuuliseks, siis uuesti külmaks ja vaikseks. Talv pakkus igale maitsele. Kuu viimased päevad olid jälle vihma valitseda, nii et kõik see lumine talvevõlumaa muutus paari päevaga vesiseks halluseks…
Piltidega kipub nii olema, et kõvakettale kogunevad failid, mille hilisem vaatamine tekitab positiivseid emotsioone. Mälupiltidega on samamoodi: meelde jääb hea ja ilus.
Jõgi jäätub. Jäätükid ujusid klõbisedes allavoolu, kallastelt surus värske jää peale, pressides iga tunniga Pärnu jõge aina kitsamasse sängi. Külmaga on jäätuval jõel palju erinevaid ilmeid. Mõne päevaga sulgus jõgi tervenisti jääkaane alla.
2. jaanuar 2024
Rebase galopp. Lund oli väljadel nii napilt, et rebased kuulsid läbi lume hiirte lobisemist ja said põldudel edukat hiirejahti pidada. Väätsa maastikel lugesin kokku seitse rebast, kõik ilusad terved, kohevate kasukatega loomad. Ühte neist sain lähemalt vaadata. Ei tea, keda ta märkas, kuid jäi kaugusse vaatama, pööras siis ümber ja kihutas pikkade hüpetega minu eest läbi. Valgus ja keskkond soosisid lennuka rebase jäädvustamist.
6. jaanuar 2024
Sattusin konnajahil isasaarma peale. Loom muudkui sukeldus ja tassis uneuimaseid konnasid põhjast jääle, vintsutas ja ragistas, kuni sai kõhu täis. Ujus siis jää alt üle jõe ja küünitas oma laia pea otse minu ees jääservale. Ta ei saanud inimese haisu kätte ja vinnas end veest välja, sorakil vuntsidest vesi tilkumas, loojuva päikese viimane valgus helestamas kenasti rinnaesist.
6. jaanuar 2024
Iga maastikupildistaja teab, et kõige külluslikumalt jagub pakaseilu lahtiste veekogude äärde. Jäävabad allikad on kindel valik! Udud sünnivad sooja vee kohal, mässivad ümbruse kollakasse pilve, kus päike kaob tiheda auru taha, hajusad kiired sirutuvad läbi udu lehvikuna laiali. Maastikust kaovad teravad piirjooned, realistlikud motiivid muutuvad veidi ulmelisteks. Paar tundi külmal päeval Roosna-Alliku allikatel mõjub, nagu oleksid mingis teises maailmas käinud.
7. jaanuar 2024
Kui päike loojus, asendus soe valgus kiiresti külmade toonidega. Hetked enne hämarust Esna allikatel. Mitmekihiline vaade, kus koos kõik vee erinevad olekud.
7. jaanuar 2024
Kari metskitsesid toimetas hommikul väikevoorel talirapsi põllul. Metskitse pilti on lihtne teha, metskitsesid taeva foonil mõnevõrra keerulisem. On vaja sobivat keskkonda, head tausta, loomi õigel ajal õiges kohas. Võis loota, et kui jõuan neid segamata positsioonile, liiguvad nad varsti kuldkollase taevariba eest läbi. Just nii läkski.
13. jaanuar 2024
Üks viimane külm ja udusid täis päev jaanuaris,mil temperatuurid kõikusid suures ulatuses, Lääne-Virumaal langes kraadiklaas -24c-ni. Arknal üle Selja jõe sõites võtsin pausi ja asusin pildistama. Kuna jõe ümber hõljus tihe udu, ei paistnud teel sõitvad autod välja, ega paistnud teele ka loodusfotograaf jõe ääres. Maantee ääres on ebamugav pildistada, enamasti ma seda ei tee, kuid siin tekitas udu omamoodi turvalise ruumi, kus sain nähtamatult tegutseda.
20. jaanuar 2024
Kui Lahemaal Altja paadikuuride juures mere äärde jõudsin, oli päike just metsa taha vajunud. Sinise valguse tund enne pimedust! Läksin veepiirini, sättisin lumised jäätükid esiplaaniks, vees loksuvad jäätaldrikud keskele, Suurkivi ja paadikuurid väikestena tahaplaaniks. Hea kontrastne motiiv. Hoidsin kuuridega vahemaad, et nad ei domineeriks pildil, huvitav oli just see jäätükkide maailm ja selle suhe taustaga.
20. jaanuar 2024
