Jaga sõpradega


Ilmselt on iga edasijõudnud piltniku salajaseks unistuseks olnud, et ta saaks oma kenade fotode eest perioodiliselt ka kena lisateenistuse. Julgemad unistavad sellestki, et nad enam üldse tööl käima ei peaks, pildistad aga kitsi ja virmalisi ning müüd neid „hea maitsega“ eestlaste koduseintele.

- REKLAAM -

Karm reaalsus aga hammustab valusalt – vaid üksikutel väga töökatel fotograafidel õnnestub kohaliku pildimüügiga väärikas kopikas kokku korjata ning tegelik raha liigub ikkagi tellimustöödes nagu pulmad, firmapeod, ametiportreed, perepildid, koolitused jms. Mõnel osavamal tiksub ka pidevalt vähenevate hindadega pildipankadest midagi peale, aga seegi on hääbuv äri.

Virmalistekütt Pääro Metsand on öelnud, et tema aastane fotode ja trükiste (Hiiumaa teemalised postkaardid jms) müügikäive on kokku korralik viiekohaline number. Selliseid näiteid on eelkõige loodusfotograafide seas kindlasti veel – Sven Začek, Remo Savisaar ja mõned teised nimekamad fotograafid teevad ilmselt samuti pildimüügiga mitte küll väga suure, aga siiski arvestatava osa oma fotograafiaga seotud käibest. Samas, kümne või ka kahekümne tuhande eurose aastakäibe kuude peale ära jagamine, kui sealt veel tootmiskulud maha arvata, ei ole just eriti kõva äri. Lisaks tuleb selle jaoks kuramuse palju vaeva näha – alates oma näituste korraldamisest ja lõpetades kalendrite ning muu nodi tootmise ja turustamisega, rääkimata siis pildistamisest ja fototöötlusest, mis on ju ka kõik töö.

Ülejäänud imevad näppu, osad ka kiruvad, et tarbija on loll, sest ei tunne kirgast kunsti ära. Seda enam, et foto on ju kaunis ja ajatu kodukaunistus, mis annab muidu kõledale elutoale uue hingamise. Aga näed, ei osteta… Täpsemini ostetakse, aga ikkagi maruvähe. Ka Fotojuttude asutajad on oma pildimüügikeskkonnas https://signatuur.ee ca 1,5 aasta jooksul müünud 40 pilti, aga kamba peale on see iga nurga alt vaadates peenraha. Äkki on muidugi lihtsalt liiga kehvad pildid 😀

Ehkki linnalegendid räägivad, et pildimüügipõud on Eesti eripära ning mujal maailmas lähevad raamitud fotod nagu soe sai, siis veidike internetiavarustes ringi kolistades selgub, et muru ei ole rohelisem ka mujal. Põhjused on igal pool sarnased, mõnes regioonis on lihtsalt nende osakaalud erinevad.

I

Esimene põhjus ja ka enamuste teiste põhjuste ema, miks pildimüük kiratseb, on sügavalt filosoofiline. Kunstikriitikute kõrgliigas vaieldakse siiani selle üle, kas foto on kunst või mitte.

Kõige tugevam vastuargument on see, et kui sa annad algajale kätte korraliku tehnika ja ta satub peale erakordsele hetkele, suudab ta ikkagi enam-vähem pildi ära teha. Kui aga annad algajale kätte õlivärvid ja lõuendi, siis punnitagu palju tahes, peale haleda plökerdise sealt midagi oodata pole. Ehk siis asi taandub omandatud oskustele ja fotograafias on liiga palju „ka pime kana leiab tera“ juhtumeid, mis ei võimalda seda kunstiks nimetada.

Tugevaimaks pooltargumendiks on see, et iga vähegi läbi mõeldud foto on omanäoline fotograafi eneseväljendusviis, mis muudab töö ilmselgelt kunstiteoseks.

Aga kui maailma tippkriitikudki pole ühel meelel, mida peab arvama tavaline inimene? Õlimaal on õlimaal, one of a kind, foto aga kergelt reprodutseeritav „poster“ ja kuniks peavoolumeedia ei käsitle lahkarvamuste tõttu fotograafiat kui kunstivoolu, siis suhtutaksegi sellesse võõristusega.

II

Just eelneva punkti tõttu puuduvad fotoringkondadest väljaspool tuntud ja armastatud staarid, sest sogases vees ongi väga raske endale nime teha.

Toon paralleeli üldtunnustatud kunstižanritega – Navitrolla (Heiki Trolla), kellele ta meeldib, kellele mitte, on väga arusaadav nähtus. Maalikunstnik, naivist, oma galeriiga, mida ta suudab isegi ülal pidada. Indrek Hargla, kirjanik. Kõik tema fännid ootavad pikisilmi uusi lugusid apteeker Melchiorist ning tema keskaegsetest verdtarretavatest seiklustest. Tauno Kangro, skulptor. Jube muhe vana, kes hea meelega terve Tallinna oma skulptuure täis topiks.

Need mehed on ennast rahva südametesse võidelnud, aga seda saab teha ainult peavoolumeedia heakskiidul. Meedia sünnitab staare ja meedia tapab staare. Kuid fotograafia saab eelnimetatud põhjustel väga vähe tähelepanu ning seetõttu puuduvad ka rahva silmis tunnustatud nimed. Kui puuduvad tunnustatud nimed, puudub ka žanri-tunnustus. Kui me läheksime tänavale ja paluksime nimetada bussipeatuses seisvatel inimestel mõni Eesti fotograaf, mitu inimest kümnest üldse mõndagi nime pakkuda oskaks? Julgen arvata, et üheksa neist maigutaks suud ja kümnes ütleks midagi sellist: „Oot-oot, Delfis ilmus kunagi ühel mehel artikliseeria, kes käib öökulle pildistamas, jube tuttava nimega, nagu mingi poliitik. Savisaar äkki?“

Urmas Tartes võib ju oma lumekirpudega maailma tippkonkurssidel puhta töö teha ja tal võib olla ka maailma parim lumeputukate pildikollektsioon, aga fotovõõrale inimesele tundub tema tegevus lihtsalt mõttetu lörtsi sees püherdamisena. Paraku üks Ringvaate klipp inimeste arvamust ülearu palju mõjutada ei suuda ning organiseerimatu meediasuhtlusega need klipid virvendusteks jäävadki.

III

Viimase kümne aastaga on tehtavate fotode hulk mitmekordistunud. Põhjuseks on mobiilikaamerate pidev areng ja fotograafia massidesse jõudmine. 2018. aastal tehti maailmas kokku hinnanguliselt 1,2 triljonit fotot, mis teeb 160 fotot iga maailma elaniku kohta!

Kusjuures kirsiks tordil on fotosid plõksivate inimeste enesehinnang. Väidetavalt hindab 80% USA harrastuspildistajatest (sh mobiilifotograafid) oma tasemeks „hea“ kuni „suurepärane“. Ei usu, et Eestis midagi teisti oleks.

Kui me need kaks asja kokku paneme, siis saame väga hästi aru, miks tundmatute suurkujude fotodest lugu ei peeta. Pigem torkab pereema oma Instaxiga tehtud laste-, kassi- ja lillefotod knopkaga kipsseina sisse, kui maksab eraldi raha mainitud lumekirbupildi eest või läheb stuudiosse perepildistamisele.

IV

Prioriteedid. Vaidlen häälekalt vastu kõikidele, kes väidavad, et eestlane on vaene ja pildid on neile liiga kallid. Meie, pildistajad, saame aru, et 50-100 eurone autoritasu + umbes sama suur tootmishind pole kallis ja tegelikult saavad sellest aru ka tarbijad.

Pigem on nende jaoks tegemist mõttetu kuluga, liiklustrahvi ja remondifondi vahepealse anomaaliaga, mida parema meelega ei maksaks üldse. Ja ei maksagi. Kuniks lastele ostetakse 1000 euroseid telefone ja Botaanikaaia orhideenäitustelt tuuakse lilli sületäite kaupa koju (mis maksavad kokku sama palju, kui üks raamitud foto), siis rahapuudusest on veidi ennatlik rääkida.

Loomulikult on suur hulk inimesi, kes ei saagi endale kunagi sajaeurost pilti osta, kuna kogu raha kulub olmele, aga on kümneid tuhandeid, kes saaks. Lihtsalt foto kui toode ei kõneta ja inimeste prioriteedid, taaskord eelnevatel põhjustel, on mujal.

V

Jysk ja pildipangad. Kui ma saan minna Jyski ja osta 90×60 cm lõuendil lõvipildi 20 euroga, siis milleks maksta sama asja eest 100-200 eurot? Et „toetada“ kodumaist? Lubage naerda, meil on kõikidel täiesti ükskõik, kuidas kaasmaalastel läheb. Eelistatud oleks muidugi see, et läheb halvasti.

Suur hinnavahe paneb asjad paika ja ainult siis, kui sa saad osta endale midagi väga-väga erakordset mõnelt väga-väga erakordselt kohalikult fotograafilt, avanevad rahakotirauad. Aga taaskord, lai publik ei tunne ühtegi erakordset fotograafi, kes suudaks žanrile massides elu sisse puhuda ja sellega ka teistele teed sillutada.

On muidugi erandeid. Isiklikult ostsin Kaupo Kikkaselt 350 euro eest tõelise meistriteose, mis ripub mul magamistoas voodi kohal. Selle pildiga on mul sügavalt isiklik lugu ja Jyskist sellist tööd ei leia ning sealt poleks ma seda ilmaski ostnud ka – Kikkase signatuur on minu silmis seda hinda väärt. Pealegi, olles kaelani fotomaailmas sees, suhtun ma ilmselgelt üldse fotodesse laia publikumiga võrreldes teistmoodi.

Jyskiga sarnane lugu on ka pildipankade puhul. Inimesed oskavad raha väga hästi lugeda. Aastaid tagasi ostsin mingist pildipangast testiks (vist oli Shutterstock) Erik Mandre karupoegade foto. Tahtsin teha kontrollostu, saamaks aru, kuidas ostuprotsess töötab ja teiseks veenduda, kas ma tõesti saan 7 dollariga selle täisresolutsioonis fotofaili kätte. Saingi. Nüüd ongi nii, et kui tahan, lasen selle 9100 pikslise küljemõõduga pildi tapeediks trükkida, tootmisele lisandubki kõigest ammu unustatud 7 dollarit, mitte tavapärane 50-100 eurone või veelgi suurem autoritasu. Lihtne.

Kas fotograafid saevad ise oksa, millel istuvad? Nii ja naa, sest kui kohalikku müüki pole, siis lõpuks riputatakse fotod pildipanka üles, et tehtud töödel mingigi väljundivõimalus oleks. Raske on midagi ette heita, sest eks me kõik soovime, et korralik foto lihtsalt sahtlisse vedelema ei jääks.

VI

Last but not least. Sihipärane töö ja turundus. Ükskõik millises eluvaldkonnas tuleb edu nimel meeletult rapsida, sest igale tootele on tegelikult ostja mingi hinna eest kuskil olemas, nii ka fotode puhul.

Kui fotograaf või ükskõik milline muu ametimees soovib tellijalt raha kätte saada, tuleb tellija kõigepealt üles leida, siis talle toote ja/või teenuse olemus selgeks teha, luua toote ja tarbija vahele personaalne side ja alles siis on võimalik hakata rahast rääkima. Paljud seda kas ei taha või oska teha. Pikemalt olen sel teemal, küll veidi teise nurga alt, kirjutanud siin: https://fotojutud.ee/topics/varia/kas-fotograaf-on-kunstnik-voi-muugimees.

Lahendused?

Kui oleks lihtsaid lahendusi, oleks need ammu juba ellu viidud. Killustunud ja üksteise kallal purelev fotograafide kogukond ei ole võimeline ühtseks tugevaks löögirusikaks koonduma.

Ilmaasjata ei valinud meie toimetus eelmise aasta kõige võimsamaks fotograafia-alaseks sündmuseks Fotografiska avamise. Just sellised projektid lähendavad autoreid ja tarbijaid, kunstnikke ja esteetikat hindavaid inimesi.

Paraku pole kohalikel lihtsurelikel Fotografiskasse oma loominguga kunagi asja ning sarnase galerii ja turunduse peale kulub liiga palju raha, et peost suhu elavad fotograafid selle eelarve kunagi täis saaks. Ja kui isegi tuleks mõni metseen, kes sellisesse projekti 100 000 eurot investeeriks, siis jääks see vaeseke oma rahast kiirelt ilma, kuna fotograafid suudavad teisel avamisnädalal eestvedajatega tülli minna ja koristaksid oma tööd seinalt lihtsalt ära.

Mis seal’s ikka – postitan jõudumööda Facebooki Eestimaa kaunite fotode lehele meie fotograafide pilte edasi ja loodame, et ka teised suured fotogrupid hoogu ei kaota, sest just niimoodi see masside harimine tasapisi käib. Üks pilt ja üks päev korraga.

Lõpetuseks morn tõdemus, et erialaliitude töö peaks olema tsunfti huvide eest seismine ja igal võimalusel kogukonna avalik esindamine. Olin 8 aastat Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse esimees ja tean täpselt, millest räägin. Pressiteade pressiteate otsa, avalik üritus avaliku ürituse otsa, ainult pidevalt pildil püsides ja oma tegevuste tutvustamisega saab midagi muuta. Kuniks fotograafe ühendama pidanud erialaliidu tegevuste teravik oli (nad tõmbasid nüüd otsad kokku) suunatud kutsetunnistuste väljastamisele, mitte fotograafia kui kunstivoolu promotsioonile, ei saagi fotograafia ja foto kui toote kuvandiga laias plaanis mitte midagi paremaks muutuda.

Jaga sõpradega


- REKLAAM -