Kui olin enam kui 20 aastat tagasi noor, lootustandev ja täiesti kontrollimatu ajakirjanikujõmpsikas, taoti meile pähe, kui oluline on artikliga kaasas käiv pildimaterjal. Fototoimetus tegi reporteritele isegi koolitusi, millest kõige olulisem on siiani meeles – foto on „PIK“.

P = pilgupüüdja. I = illustratsioon. K = kujunduselement. Täna tundub osa sellest ehk iganenud, sest veebilehed on standardkujundusega ja 100%line PIK-teooria kehtib vaid trükitavate lehtede ja ajakirjade puhul, mis vajavad jätkuvalt visuaalset pilgupüüdmist, loomingulisemat illustreerimist ning kujunduskülje elementide asjatundlikku paigutamist.

Kuni ajakirjanduse digitaliseerimiseni sajandivahetuse kandis, kui kanda kinnitas Delfi ja arendamisel olid ka teised suuremad online-portaalid, ning kvantiteet hakkas domineerima kvaliteedi üle, olid reporterid meediamajade tunnustatud ja ka tunnustamata jumalusteks, kes vahel viisid ka oma naha turule, et tõeliselt hea lugu kätte saada.

- REKLAAM -

Nagu igas valdkonnas, on julgemaid ja aremaid. Sõjarindele sündmusi kajastama ma minna ei kavatsenudki, küll aga jälitasid mind kordamööda nii pätid kui politseinikud.

Küllap juba aimate, mida aastast aastasse erinevaid auhindu tasku pistnud märgade kõrvatagustega uue põlvkonna „püstolreporterid“, sealhulgas mina, arvasid sellest, kui turvaliselt kolmesaja meetri kauguselt oma hüper-super objektiiviga pilti tegevad fotograafid midagi PIKist rääkis. Ei salga, ajakirjanike jaoks oli see jutt kapitaalne ila ja PIK sümboliseeris eelkõige pudrunuia laadset moodustist, mille fotograafid võisid omale teadagi kuhu pista.

Paradoks on selles, et täna olen poolt vahetanud.

On palju lugusid, mis sõnu ei vaja või mille puhul ongi jutustuse, olgu selleks parasjagu uudismaterjal või muu dokumentaalkaader, põhistaariks foto ise koos kõikide oma nõuetega. Teate küll – silmapiir sirgeks ja kompositsioon ja kõik muu värk ka. Sõna on muutunud digitaalses maailmas teisejärguliseks, sest informatsiooni tuleb edasi anda loetud sekunditega, vastasel juhul jääb tehtud töö ja nähtud vaev lihtsalt tähelepanuta.

Pole vast vaja pikemalt selgitada, et fotode presenteerimise keskkondades on foto vs sõna kaalukausid veelgi rohkem fotode kasuks kaldu. See aga ei tähenda, et sõna ei saaks või isegi ei peaks fotosid toetama, nii nagu on PIK-fotod toetanud ajakirjanike sõnamulinat seni, kuni kaasaegne meediaruum üldse eksisteerinud on.

Pilt ütleb tuhat sõna ja sellega on raske mitte nõus olla. Muidugi, kirjanduses see ei kehti, sest olles ise äsja ühe umbes 30 000 sõnalise kinnisvarateemalise raamatu kirjutanud, saan hästi aru, et 30 000/1000 = 300 fotoga poleks mul olnud võimalik kõiki oma mõtteid edasi anda.

Nüüd lõpuks asja juurde hüpates soovin nii kirja- kui fotoinimeste leeris olnuna visata välja mõned elementaarsed soovitused, kuidas oma fotosid sõnadega illustreerida ja millest hoiduda.

Igal fotol on oma staar. Seda nimetatakse objektiks. Kui oled otsustanud fotole midagi peale kirjutada, siis esimene ja loogiline valik ongi objektikirjeldus. PIKi stiili jätkates ongi meil akronüümi algus O-tähe näol olemas.

Üldiselt fotodel midagi toimub. Või vastupidi, ei toimu, näiteks natüürmordil ei toimu mitte muhvigi, selle pärast selle nimi natüürmort ongi – prantsuse keeles tähendab nature morte surnud loodust, meie oleme selle viisakalt ümber ristinud vaikeluks. Igatahes, järgmine edasi antav sõnajada võiks selgitada tegevust. Teine täht on olemas – T.

Kolmas oluline edasiantav sõnum peaks sisaldama konteksti, sest seda ei pruugi vaataja absoluutselt ise tajuda. See kirjeldab täpsemini, miks üldse see foto tehti. Mis muudab pildi eriliseks? Et akronüümi OTK on veidi raske meelde jätta, võtame appi konteksti eesti keelse sünonüümi „taust“ (NB! Mitte palun segi ajada tausta kui foto tagaplaaniga), seega saame viimaseks akronüümitäheks jällegi T.

Objekt.

Tegevus.

Taust.

OTT.

Toon ühe näite.

Foto: Peep Sooman

Tegin selle pildi ligi 10 aastat tagasi. Mõttetu turistikas, aga proovime siia lisainfot vastavalt pakutud OTT-valemile juurde pikkida.

Lohisev pealkiri oleks:

Kerjus tagus hokikepiga vastu maad ja karjus Praha südalinnas „Uuga-buuga, uuga-buuga“. Raha tuli nagu muda!

Objekt –kerjus hokikepiga.

Tegevus – tagus kepiga vastu maad ja püüdis bantude sõjahüüu taolise lärmamisega tähelepanu.

Taust – ta oli edukas (ainult mina tean seda, vaataja mitte!), sest ta oskas oma tegevuse ja nahavärvi kombinatsiooniga ennast hokiriigi pealinnas nähtavaks ja kuuldavaks ehk põnevaks teha.

Loodetavasti saite ideid, kuidas edaspidi oma pilte sõnadega illustreerida.

Loomulikult on võimalik panna ka ühesõnalisi pealkirju, aga selleks peab pilt mõjusam olema. Antud foto puhul „elukunstnik“ ei pädeks, mõne sõjateemalise foto puhul pole jälle mitte ühtegi sõna vaja, eriti, kui maas vedeleb verine kaisukaru ja taustal on puruks lastud elumajad.

Väkk, tagasi teemasse!

Mida aga ei soovitata teha?

Esimene asi, mis puudutab kirjapilti, on nagu fotodegagi – kui teed, tee korralikult. Kui lauses on komad või suured algustähed puudu, siis on seda vastik lugeda ning ongi pilt rikkis. See on päriselt ka võrreldav viltuse silmapiiriga.

Teiseks ärge leiutage asju, mida te enda arvates eeldate, aga ei tea. Kui karu piilub fotograafi puude vahelt veidi altkulmu ja pealkirjaks on „Kurb karu“, siis kust te teate, et see karu kurb on?

Sama lugu on hinnangute andmisega – fotograaf annab emotsioone edasi pildiga, mitte sõnadega. Paduvihmas tehtud pilt pealkirjaga „Kui nii edasi läheb, siis rikub vihm terve meie saagi“ ei ole just kõige intelligentsem moodus ennast fotograafina kinnistada. Sellega diskrediteerib fotograaf pigem iseennast.

Kolmandaks ja kõige tähtsamaks – ärge valetage. Autentsus ja ausus maksab. Keegi ei keela teil fotot kolmest pildist kokku panna või midagi välja kloonida, aga siis ei ole ka eriti ilus nentida, justkui tegemist oleks dokumentaalkaadriga.

OTT!

- REKLAAM -