Jaga sõpradega


Peter Lik on nimi, mis fotograafidele ülearu tutvustamist ei vaja. Veel hiljuti oli vähe Manhattani wanna-be’sid ja isehakanud aadlikke, kes poleks tahtnud Liki töödega eputada. Lik oli fotomaailma Rolex, staatusesümbol ning edukuse mõõdupuu.

Liki ametlikul kodulehel väidetakse, et ta on müünud karjääri jooksul fotosid rohkem kui 700 miljoni dollari eest, mis teeb silmad ette kõikidele fotomaailma vägevatele. Lisaks hoidvat ta maailma 20 kalleima foto nimekirjas suisa 4 positsiooni. Enamgi veel, esikoht kuuluvat samuti Likile – töö nimega „Phantom“ müüdi anonüümsele ostjale 6,5 miljoni dollariga, jättes teisel positsioonil paikneva Andreas Gursky foto „Rhein II“ tervelt kahe miljoni dollariga järeljooksikuks.

- REKLAAM -

Lugu on ilus. Lik on rikas nagu troll. Ärimehena on ta briljantne. Suhtekorraldajana on ta geniaalne. Fotograafina on ta loomulikult maailmaklass, siin pole kahtlustki.

Lähme aga ajas korraks tagasi.

„Phantom“ ehk „Fantoom“ on Arizona osariigis Antelope kanjonis tehtud must-valge foto, kus Liki abiline viskas valgusvihku peotäie sõmerat liiva ja selle terakesed moodustasid inimkontuuridega kujutise. Väidetavalt on seda müüdud üks ja ainus eksemplar. „Ghost“ ehk „Vaim“ on sama pildi värviline versioon, mida müüakse kokku 995 ühikut (950 nummerdatult ning 45 AP-d ehk Artist Proof’i ehk trükiproovi). Algaja kunstikollektsionäärina jääb mulle küll arusaamatuks, miks fotode puhul üldse AP-d müüakse (kui töötlus on nässus, siis töötlus on nässus ja pilt rebitakse katki), aga ju siis on nii vaja, äkki tundub rohkem nagu Dali või Picasso olevat. See selleks. Huvitavam on asja juures aga nüanss, et 2015. aastal avastas New York Times andmebaasides sobrades, et kalleim „Ghost“, mis kunagi müüdud, maksis 15 860 dollarit. Algasid spekulatsioonid, kas „Phantom“ ehk „Ghost’i“ must-valge kaksikvend ikka sai maksta 6,5 miljonit dollarit ehk täpsemini, kas keegi peale Liki enda oleks olnud nõus selle töö eest nii palju maksma.

Kusjuures siinkohal ei oska lihtne fotosõber veel midagi suurt arvata. Võtame kasvõi eelnimetatud 20. sajandi kunstisuurkujud Dali ja Picasso – ka nende 1/1 piltide (peamiselt küll õlimaalid, mida ei saa erinevalt graafikast kergelt taastoota) ning mitmesaja eksemplariliste graafiliste lehtede hinnavahe võibki olla sadu kordi erinev. Kunstirahval hakkas aga korralikult sakkima ning Lik lendas käesoleva kümnendi keskel premium-galeriidest välja. Galeriid müüvad usaldust ning Liki trikk, kui seda nii võib nimetada, ei tundunud iseäranis usaldusväärne.

Asi päädis sellega, et mitmed mainekad fotokunstikriitikud ja galeristid hoiatasid Liki tööde kollektsioneerimise eest, kuna hinnad on õhku täis ja neil ei ole mõistlikku järelturuväärtust. Kusjuures märkimisväärne on, et esimesed hoiatused tulid suisa 3 aastat varem, aga seniks poldud neisse eriti tõsiselt suhtutud. Igatahes allakäik oli alanud.

Järgmine pomm plahvatas 2018. aasta alguses, kui Liki „Moonlit Dreams“ ehk „Kuuvalguse unelmad“ fotograafidele hambusse jäi. Kuna Liki meeskond on aastast aastasse tagunud mantrat, et suurmeistri tööde hulgas pole manipulatsioone, siis seda enam fotomaailm tagajalgadele tõusis. Asi nimelt lihtne – kidurate mändide taustal pildistatud helendav kuu oli teinud võimsa rännaku planeedi Maa atmosfääri. Tõeline algaja viga maksis Likile terve varandusejagu mainet – kesiganes on Kuud pildistanud, teavad, et pilved on ALATI kuu ees, mitte taga. Liki pildil oli Kuu aga istutatud fotole nii räbalalt, et autor või tema töötlusassistent ei olnud vaevunud taevakeha taha jäänud pilveviirge isegi Kuu peale tagasi kloonima.

Tegelikult oli see kõik alles eellugu ning inglise keelt oskavatele inimestele internetiavarustest ammu kättesaadav.

Olen Liki tegemistel ammu silma peal hoidnud ning nüüd süvenesin ka ise tema tööde järelturuväärtustesse. Kuna Lik ise on väidetavalt New York Times’ile öelnud, et tema tööd ongi nagu Mercedes-Benz – sõidad salongist välja ja väärtus langeb poole võrra – siis proovisin aru saada, kui hull asi tegelikult on.

Nagu eespool viitasin, olen hobikorras kunstikoguja ning seetõttu on mul samuti ligipääs paarile suurema oksjonikeskkonna tehingute andmebaasile.

Võrdlemise teeb keerulisemaks asjaolu, et Lik on viimase paari aasta jooksul kaotanud oma kodulehelt enamuste tööde hinnad. Siiski on mõned võrdlused olemas ja mälu järgi tean lisaks meenutada, et avatud ehk numeratsioonita tööde hinnad on 2000 dollari ümber, numereeritud töödel (tavaliselt 950 eksemplari) on aga rasked nelja- või kerged viiekohalised hinnasildid küljes, kuulsamatel töödel oluliselt rohkemgi.

Näiteks „Jade Garden“ ehk „Nefriitaed“ maksab Liki kodulehel 1800 dollarit. Tegemist on numeratsioonita fotoga. Käesoleva aasta jaanuaris pidas ostja seda tööd oksjonil 480 dollari vääriliseks.

Kuulus numereeritud „Ghost“ müüdi oksjonil kõigest 3000 dollari eest.

Nii mõnegi Liki galerii kinnitusel 5000-10 000 dollarit maksva numereeritud töö eest on oksjonitel panustatud tühised mõnisada dollarit. Osad Liki fotod pole aga hoolimata paarisaja dollarilisest alghinnast isegi ostjate tähelepanu pälvinud.

Lõpetuseks pisike eksperiment, mis Liki väärtuse kenasti paika paneb. Käesoleva aasta juunis müüdi oksjonil tema keskmisest tuntum töö „Tree of Hope“ ehk „Lootuse Puu“ hinnaga 2500 eurot. Tegin Liki tiimile päringu ja küsisin, mis hinnaga autor seda ise müüb. Hind on 35 000 dollarit.

Foto: liveauctioneers.com kuvatõmmis

Epiloog

Kui raha kaotanud pildiostjad välja arvata, on Peter Likiga seotud skandaalid kogu oma räpasuses andnud siiski turuosalistele positiivse sõnumi. Terve kunstimaailm tõdes tänu Liki anonüümsele suurmüügile taaskord väga reljeefselt, kuidas on võimalik tippkunstiturul hindadega manipuleerida. Samas näitas see ka kunstikogukonna väga äkilist ringkaitset – turu ja enda kaitseks heidetakse manipulatsioonides kahtlustatav kohe klannist välja.

Liki juhtum meenutas kõikidele, et ka (foto)kunstibisnis on eelkõige äri ning olemuselt täpselt sama porine, kui igasugused muud turuspekulatsioonid.

Ülikõrgete kunstihindade taga pole tavatarbija jaoks mitte mingisugust loogikat ega hakkagi olema. Nii, nagu me tuima näoga vaatame Gursky fotot „Rhein II“ või Kazimir Malevitši maali „Must Ruut“, nii sõltub ka teiste autorite peadpööritav edu lisaks kunstniku enda oskustele ja geniaalsusele olulisel määral kunstikaupmeeste ja -kriitikute poolt  moodustunud kartelli soosingust. Mida, nagu Liki juhtum näitab, on väga kerge maha mängida.

 

 

Jaga sõpradega


- REKLAAM -