Sellel teemal olen tahtnud kirjutada juba kaks aastat, alati on aga midagi ette tulnud ja/või taustainfost midagi puudu jäänud. Tasahilju olen rääkinud sellel teemal fotograafide endiga, jälginud kõrvalt erinevate organisatsioonide kultuurilisi käitumisi kui ka küsinud nõu diplomeeritud inimhingede inseneridelt.
Ehkki avalik, peamiselt sotsiaalmeedias ja foorumites aset leidev laimamine, solvamine ja üksteise irriteerimine on aastate jooksul vähemaks jäänud, siis sellegipoolest pole see fotograafide hulgast kuskile kadunud, samuti räägitakse erinevates fotosõprusringkondades üksteist roppu moodi taga ja vaikne vaenamine on üllatavalt sügav. On vähe neid, kes näevad head – psühholoogidki selgitavad seda inimloomusega, mille alustalaks on märgata valgel paberilehel ka imepisikesi musti täppe ja siis neid täpikesi vanasõnade abil retooriliselt tervet meepütti rikkuvaks tõrvatilgaks tembeldada.
Ometigi on alati võimalus vaadata valget paberilehte ja näha selles hoopis võimalust – võimalust sinna midagi joonistada, kirjutada, printida või sellest kasvõi paberlennuk teha ja lastega üks meeldiv lennuvõistlus korraldada. Aga ei saa ju, täpikesed on…
Midagi parata pole, ka fotograafid on läbilõige meie ühiskonnast ja tegelikult väga hea läbilõige – fotosõprade hulgas on nii noori kui vanu, naisi kui mehi, jõukaid kui vaeseid. See on hobi ja/või töö, mis ühendab märksa laiemat osa ühiskonnast, kui näiteks kudumine või kasvõi luuletamine.
Eesti ühiskond on täpselt nii terve või katki, nagu ta on. Postsovietlik väikeriik koos oma alandusi täis ajalooga ja isadelt poegadele edasi kantava vihaga on meid kõiki muutnud selliseks, nagu me oleme. Mis parata. Ära panemine ja vääritus selle sõna mitte kõige paremas mõttes käib kaasas iga riigi kontekstis teismeealise ühiskonnaga, millel on erinevate ajalooallikate kohaselt suisa kuni 700 aastat orjapõlve veskikividena turjal, jalgade küljes ja lisaks ka veel ületamatute takistustena silmapiiril miraažina virvendamas. Nii palju siis ühiskonnapsühholoogiast. Ahjaaa, üks asi veel. Väidetavalt on ligi veerand meie tööealisest elanikkonnast depressiivsete ilmingutega ja vajaks mingil moel abi, olgu selleks siis nõustamine või tablett, sõltuvalt haiguse raskusastmest. Abi on neist otsinud napilt paarkümmend protsenti. Mitte tööealisest elanikkonnast, vaid abivajajatest.
Sissejuhatus oli pikk nagu alati, aga nagu leeriõpikuteski on märgitud: „Kerge on hukka mõista, raske on mõista“. Selleks et vähem hukka mõista ja rohkem mõista, oli eelnev taust mulle kui selle loo jutustajale igatahes vajalik kirja panna.
Nüüd siis täpsemini juba fotograafidest.
Individualism
Fotograafia on sügavalt individualistlik tegevus. Suurtes kollektiivides on omad probleemid, võimuvõitlused, pealekaebamised, pugemised ja muud sotsiaalsed mängud kuni sinnani välja, et nii mõnigi hakkaja teeb karjääri (vähemalt teiste arvates) läbi voodi. Individuaalaladel neid mänge pole.
Individuaalaladel on EGO. Kas fotograafid on seepärast kohe paadunud egoistid? Ei pruugi, aga mis puudutab seda konkreetset valdkonda ehk fotograafiat, siis kindlasti. Pole vahet, kas nad teevad seda töö- või hobikorras, parimal juhul on kollektiiviks ikkagi üks-kaks assistenti ja fotograaf on iseenda (ja mikrokollektiivi korral ka teiste) boss niikuinii.
Minge näiteks staadionile ja öelge mõnele trenni tegevale kergejõustiklasele, et „kuule, ma olin ka kunagi kõva spordikutt, sa jooksed veidi valesti ja tõukad pakult ka natuke vigase tehnikaga.“ Mõttes saadab ta teid puu taha, avalikult välja näidatu sõltub juba sajast muust faktorist, lastetoani välja. Õige kah – nõu andmiseks on tal ilmselt treener ja suvalise möödajalutaja jutt, kui selleks pole just olümpiavõitja Erki Nool või Jaak Uudmäe, ei ole talle liiga oluline. Kui kolmandal korral sama „spetsialist“ teda tülitama tuleb, siis hakkab ka tasasema loomuga inimestel kergelt närv tõmblema. Ja ongi tüli majas.
Kogemus
„Hallpead austa, kulupead kummarda“, ütleb rahvatarkus. Aga millal enne on noored endast vanemaid kuulanud? Millal enne on algajad meistreid kuulanud? Vähemalt mitte enne, kui nad on endale mitu korda haamriga vastu sõrmi virutanud.
Vanus, kogemus, haridus, trofeed või omanimeline fotokool võivad olla meisterfotograafile piisavad argumendid, et iga teine fotograaf kas kirjapildis või viinapitsi taga (loodetavasti ainult) verbaalselt mättasse lüüa, kuid siin on üks „aga“ – selle argumendi mõtles arvustaja iseenda agressiivse käitumise õigustamiseks välja. Kuniks keegi pole palunud temalt arvamust, oleks tegelikult väärikas vagusi püsida ja oma asja edasi ajada. Ja kui seda „hallpeale“ veel ka otse öeldakse, siis on taaskord tüli kerge tulema.
„Või tema, kuradi oskamatu tattnokk, tuleb oma sita pildiga ja mina pean vait olema?“ Mis saab küll sellise dialoogiga valesti minna…
Töövõtted
On kaks asja, mida kõik oskavad teistest paremini – need on laste kasvatamine ja töö tegemine.
Lõputud (peamiselt ikka halvustavad) arutelud erinevate tehniliste võtete üle on võtnud naeruväärsed mõõtmed. HDR, heeblid, kroppimine, kompositsioon ja blä-blä-blä-blä-blä.
Lõppude lõpuks, kui tegemist on individuaalse sooritusega, siis las iga autor otsustabki ise, mida ja kuidas ta teeb. Küll auditoorium otsustab – olgu selleks siis laigi, konkursiauhinna või rahakotiga hääletamine. Ühendatud anumates loksub vedeliku tase alati lõpuks võrdseks ehk siis las publik valib.
Ärme unusta, et sotsiaalmeedia publik ja korporatiivklientidest publik hindavad täiesti erinevat asja. Mis on elukutselisel sellest, kui keegi tugevalt ülevõõbatud taevaga maastikupildi eest 1000 laiki saab? Ja mis on oma lõbuks pildistajal sellest, kui teeneka elukutselise poolt tehtud fotod tema jaoks liiga igavad on, aga mõni jõukas klient neid pilte vaadates mitmetuhande eurose sessiooni tellib? Erinevad liigad ju.
Eetika
Oi kurja, kui valusaks andmiseks siis läheb, kui mängu tuleb eetika. Kas surnud liblika pildistamine on ikka eetiline? Kas ja kas… Ja lähebki jälle saag käima.
Eriti karmiks läheb eetikateemaline arutelu siis, kui mängu tuleb dokumentalistika. Sõjad, õnnetused, surmad… Loomakorjused maanteel. Nutvad võõrad lapsed. Terve ilm on täis fotosid viga saanutest, kellest enne tõmmatakse minutiline videoklipp või fotosessioon, siis postitatakse see kuskile üles ja siis kutsutakse alles abi.
Mõned asjad tunduvad rohkem elementaarsed, mõned jälle vähem, aga tegelikult määrab fotograafias kõik taaskord eelpool mainitud individualism. Kas meil on kohustus jalgrattaga käntsu pannud lapsele tormata appi näiteks 3, 30 või 130 sekundi pärast? Ükski seadus seda täpselt ei reguleeri ja nii palju kui on fotograafe, nii palju on ka arvamusi. Kellel on õigus? Ma ei tea. Kõikidel ja mitte kellelgi vist. Südametunnistuse küsimus, aga taaskord on see korralik konfliktiallikas.
Agenda
Siin pole isegi tähtis, kes kui hästi pildistab. Mõni tahab oma fotodega muuta maailma, mõnel on maailmast lihtsalt ükskõik.
Isegi, kui maailma muutmine alati kõikidel välja ei tule, siis agenda-kandjatel on tavaliselt väga tugevalt argumenteeritud vaade, milline maailm peaks kohe-kohe välja paistma hakkama.
Erinevalt lihtsurelikest fotograafidest on Looja rolli võtnud pildistajad hiilivalt pealtükkivad, hingelt tujukad, tagasilöökide korral äärmiselt konfliktialtid (võrdluseks sobiks tuua ehk vaktsiinivastased ja Jehhoova tunnistajad, kes lasevad enne oma lapsel maha surra, kui vereülekannet neile teha lubavad) ja üldiselt on nii, et kui keegi väga tahab tüli, siis alati leidub mõni lahke inimene, kes on valmis tülinorija soovidele vastu tulema.
Edu
Loomulikult ei saa me üle ega ümber rahast, mis on üks suuremaid kadeduse allikaid maailmas üldse. Ka Eestis on fotograafe, kes teenivad 10 000 + eurot kuus, mis on isegi arenenud riikide mõistes igati väärikas sissetulek. Nemad nokitsevad oma asja, on omas nišis kõrgliigas ja prussakate võidujooksu jälgimine ei paku neile mingit pinget. Tavaliselt me ei kuulegi neist midagi.
Ja siis on see „prussakate võidujooks“, kus kakeldakse iga kümne euro ja iga mikrotellimuse pärast ning lüüakse üksteisel kas liiga halbade piltide või liiga madala hinnakirja tõttu piltlikult öeldes ninad veriseks.
Kusjuures kurb on vaadata, et nii mõnigi peost suhu virelev fotograaf on nii hea, et mine vii tema tööd kasvõi väljamaale galeriisse. Paraku kõik ei ole osanud mingis etapis ennast kas piisavalt turundada või on tema tööd mingil muul põhjusel, olgu selleks põhjuseks siis objektiivne või subjektiivne nüanss, lihtsalt varju jäänud.
Tasapisi, kui see varju jäänud geenius avastab, et edu on temast täiskiirusel mööda kihutanud, tekib kibestumus. Kus aga oleks veel parem seda välja elada, kui uues tõeruumis nimega sotsiaalmeedia, mis suutis äsja isegi maailma võimsaima mehe ära vaigistada?
Kokkuvõte
Ega ma taha ega julgegi midagi põhjapanevat kokkuvõtteks kosta, sest iga inimene peab otsustama ise, kuidas ta elab ja teistesse inimestesse suhtub – üks artikkel seda ei muuda ja see polegi antud jutu eesmärk. Vigu teeme me kõik, kord hiljem kahetsedes ja vabandades, kord ka aastate pärast oma õigust taga ajades.
Küll aga aitaks palju see, kui astume vahel oma laskeavadega kookonist valge lipuga lehvitades välja ja püüaksime mõista, miks üks või teine inimene parasjagu meie turvatsooni materdab. Kui selle protsessi käigus meil ka veel peegel kaasas oleks, siis jääksidki ilmselt paljud konfliktid olemata.
„Ela ise ja lase ka teistel elada“ oleks ilmselt kohaseim tarkusetera, millega sellele loole punkt panna. Punkt.
Loo autor ei pretendeeri eeltoodud väidete sajaprotsendilisele paikapidavusele ning artikli eesmärk ei ole vaenu õhutada, vaid vastupidi, pakkuda välja uued tahud, mis selgitavad, miks ühe tsunfti siseselt kerivad pinged vahel kilovoltidesse. Artikli valmimiseks vestles autor umbes 10 fotograafiga ning kahe hingetohtriga, kellest üks on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läbinud psühhiaater ja teine Tallinna Ülikooli psühholoogiamagister.
