Otsustasin aastavahetuse veeta oma vanema tütre ja tema poiss-sõbraga Lapimaal. Kuna me kõik oleme kolmekesi ka fotosõbrad, siis lisaks niisama ringi kolamisele võtsime tõsiselt plaani teha ka korralikud fotosessioonid. Kõik algas paljutõotavalt, aga siis hõljus kohale kapten Murphy vaim ja asjad hakkasid pehmelt öeldes viltu vedama.
Eeltöö
Hakkasin reisi planeerima umbes 3 kuud ette. Ega seal midagi ülearu planeerida polnudki, oli vaja broneerida autorongi piletid ja leida majutus. Autorongiga läks napilt – kuna mu sõiduk on tehase andmetel 163 cm kõrge, siis sain ühe viimastest kuni 165 cm kõrguste autode piletitest, kõrgemad variandid olid juba välja müüdud. Rongikompanii teenindaja oli igati lahke ja arvas, et kui talverehvide tõttu ka auto on paar sentimeetrit kõrgem, siis lastakse rehvid tühjemaks ja küll masin rongi mahub. Vägev!
Majutuse leidmine oli keerulisem. Lapimaa hotellid on detsembriks sõna otseses mõttes kuid ette välja müüdud ja igasse urkasse me ka minna ei tahtnud. Konsulteerisin põhjahundi Pääro Metsandiga, lugesin mitu korda läbi Kadri Härmi artikli https://fotojutud.ee/topics/varia/ulevaade-pohja-soome-fotokohtadest-koos-galeriiga/ ning lõpuks jäi pilk peale Airbnb-s pakutavale majakesele otse Pallastunturi külje all Raattama kõrval. Laevapiletid olid juba piece of cake. Koostasin nimekirja kõigest vajaminevast, mida metsa minekul vaja on, alates soojadest riietest ja lõpetades turvatunnet lisava pussnoa ja antibiootikumidega juhuks, kui keegi hirmsasti haigeks jääb. Kõik käis nagu kellavärk, süsteemse inimesena pakatasin uhkusest, millise kauni tegevustepusle olin loetud tundidega kokku pannud. Kõige krooniks hankisin auto käivituseks übervõimsa akupanga ja tellisin ilmapoiss Kairo Kiitsakult personaalse ilmaennustusteenuse, mille kohaselt sain igal hommikul postkasti päevaprognoosi (mis hoolimata Lapimaa heitlikust ilmast üllatavalt täpne oli!).
Tallinnast Raattamasse
28. detsember. Kotid autosse, autoga sadamasse, sadamast laeva, laevast esimese asjana Pasila rongijaama, kus käib autode peale laadimine. Kui õige tee oli üles leitud, siis tegime niisama aega parajaks, viisime õigel ajal auto rongi peale, passisime veel natuke ja naksti olimegi ise ka rongil. Reis Kolarisse ehk 1000 kilomeetri kaugusele põhja oli alanud.
Kolmekohalised kupeed olid šefid – narid olid üksteise kohal ja laealune magamisase sai terve toasooja endale. Kupee ventilatsioon oli rikkis, aga aken käis lahti, nii et all oli külm ja üleval ikka palav. Kupees puudusid nii peldik kui pistikupesad, mis polnudki suur probleem, kuna õnneks kellelgi polnud 14 tunnise sõidu jooksul vaja täissitutud avalikus tualetis nr 2 teha. Tühjaks jooksnud telefone-arvuteid käisime turgutamas üldvagunis, kus oli iga pingi kohal 2 pistikut, ju siis kupeedesse neid enam lihtsalt ei jagunud. Igatahes jõudsime järgmisel hommikul kenasti Kolarisse kohale ja pooleteise tunnise autosõidu järel jõudsime nunnusse „mökkisse“ nimega Piekananpesä, mis otsetõlkes tähendab taliviupesa ja kõlas täpselt nii looduslähedaselt, kui me olime seda kõike ette kujutanud.
Martti Kusipää
Martti on viupesa omanik. Täpsemini omaniku poeg, kes papa eest asju ajab ja külalistega tegeleb. Kuna Martti ise elab Helsinkis ja on mingi idufirma CFO (chief financial officer) ja enda sõnul on tal palju häid ideid, aga väga vähe raha, siis saime juhised sõnumite teel, kuidas majja siseneda ja üldse muud olulist teavet. Näiteks seda, et ahju kütta ei tohi, sest seal on mingi jama. Ega sellest polnudki midagi, sest igas toas olid ka elektriradiaatorid. Ja siis hakkaski pihta…
Mitte ükski radiaator ei töötanud, keera nuppe kuidas tahad. Martti käratas telefonis, et ma ei oska lihtsalt neid kasutada ja lõpuks saatis kohale lähedal elava tehnikamehe, kes kõik kaitsmed välja vahetas. Mitte midagi, radikad jäid külmaks, sest kolmas faas, mida radiaatorid vajasid, oli maas mis maas. Me olime Lapimaal, detsembris, polaaröös, majas, kus polnud kütet. Tunnid möödusid ja lahendust polnud kuskilt võtta. Martti pakkus aga lahkelt välja, et tegelikult võib ju ahju ka kütta. Väide, et ahi oli rikkis, oli olnud hoopistükkis valeinfo ja muretseda pole vaja.
Muidugi ma ei muretsenud – olin lastega kuskil pärapõrgus, puitmajas, kus ahju ei tohtinud kütta ja siis jälle tohtis, suitsuandurid olid rivist väljas ja elektriradiaatorid ka. Avasin booking.com-i ja kõigevägevama sekkumisel oli 50 kilomeetri kaugusel ühes hotellis vabanenud paar apartementi, tegin broneeringu ja lasime viupesast kiirelt jalga. Martti lubas raha tagasi maksta.
Hotel Hetta
29. detsembri õhtuhakul jõudsime hotelli. Nüüdseks oli majutus 4 öö eest meile maksma läinud juba 1400 eurot. Üle 600 euro Marttile ja 800 eurot Hotel Hettale, sedagi vaid tänu sellele, et meile tehti 20% allahindlust, et tühi apartement täis saada. Apartement oli igati viisakas ja kõik olid rahul. Närvisüsteem hakkas mul aga normaalseisundit saavutama alles siis, kui olin hotelli restoranis alla kugistanud 36 eurose põhjapõdra filee ja joonud ära mõnusa tummise alkoholivaba õlle koos paari tassi teega ning lobisenud toreda eestlannast teenindajaga, kes meile kohalike vaatamisväärsuste kohta kuhjaga infot jagas. Vahepeal helistas Martti ja ütles, et kuule mees, sa peksad ikka vähe segast ka, sest neil oli hoopis piirkonnas 4-tunnine voolukatkestus, mis on Lapimaal normaalne ja mine nüüd mökkisse tagasi. Kui ta lõpuks aru sai, et majas vool oli, aga ainult radiaatorid ei töötanud, siis vabandas ja arvas, et ju siis need olid ikka kaks täiesti erinevat probleemi ja kütteküsimus on jätkuvalt päevakajaline. Ja lubas raha tagasi maksta… Tänasin mõttes kõiksust, et Martti ei olnud käeulatuses, sest ehkki Soome kinnipidamisasutused pidid päris heas seisukorras olema, siis sinna mul asja tegelikult polnud.
Lõpuks pildistama
30. detsember. Ilm oli perses ehk maakeeli pilves. Polaaröö mõistes tähendas see seda, et terve päev oli pime, sadas lund, nagu seda veel vähe oleks olnud. Taastusime väntsutustest ja hoidsime meelsust üleval. Kolasime niisama ringi, käisime kelgukoeri paitamas ja otsisime selgemateks päevadeks virmaliste pildistamiseks endale sobivat kohta. Õhtu lõpetuseks läksime fotovarustusega väljavalitud punkti ning tegime mõned proovipildid, muuhulgas juhendasin lapsi, kuidas kaamerat seadistada, et õigel hetkel ei läheks midagi vussi. Vahepeal helistas Martti ja ütles, et kurat, mingi jama on, me oleme ju esimesed külalised peale kapitaalremonti ja radiaatorid oleks pidanud ikka töötama. Tuletasin talle meelde, et ma lugesin tema külalisteraamatut, kuhu oli paar tundi enne meie saabumist kirjutanud paarike (üks Šveitsist ja teine Kanadast), kes ülistasid maja taevani. Järelikult kas radikad töötasid või ullikesed arvasid, et konstantne külmetamine ongi romantika laplaste moodi. Martti lubas raha tagasi maksta.
Jackpot
Kui ma 31. detsembri hommikul kardinad eest tõmbasin ja nägin pilvitut taevast, siis oli selge, et selle päeva nimel me olimegi Lapimaale tulnud. Kuna lumi oli ilma liialdamata nabani, siis niisama metsavahel kondamisest ei tulnud muidugi midagi välja. Panime autole hääled sisse ja sõitsime põhja, üle Norra piiri.
Teel koperdasid põhjapõdrad. Pildile.
Imeline kuuloojang. Pildile.
Väidetavalt saja aasta tugevaimad pärlmutterpilved. Kõik pildile. Mälukaart kiunus ja salvestas, meie külmetasime ja pidasime iga 5 kilomeetri tagant auto kinni, et looduseimesid nautida ning neid kaameraga talletada.
Vahepeal otsustas autovõti külma tõttu (kuni -22 kraadi) saba anda. Andekas planeerija, nagu ma olen, võtsin tütre peika põuetaskust varuvõtme ja reis jätkus.
Õhtul olid ka kõik näidud soodsad, et virmalised pildile püüda. Ehkki me ei saanud klassikalisi Lapimaa virmakaid, mida terve taevas täis on, saime siiski värvilised pildid kätte.
Kui me veidi enne aastavahetust hotelli tagasi hakkasime minema, lugesime päevasaagi kokku ja jõudsime järeldusele, et see oli pildimaterjali mõistes meile kõikidele elu produktiivseim ja mitmekülgseim päev.
Imepisikeseks tõrvatilgaks meepotis oli untsu läinud fotosessioon kaasa võetud saluudist, sest ma unustasin kaamerale peale virmakate seaded ehk lahtise ava ja kõrge ISO. Aga sellest oli täiesti suva, seda saluuti võin ma pildistada Viimsis kuskil põllupeal kah.
Jälle pilves
Aasta esimene ja reisi eelviimane päev oli jälle pilves ja pime. Käisime põhjapõdrakasvanduses ja kui isegi ketti pandud elukaid oli keskpäevases videvikus raske teravana pildile saada, loobusime looduses vabalt kondavate loomade otsimisest. Tiirutasime niisama ringi ja tegime õhtul kodukülas mõnusa värskendava jalutuskäigu. Vahepeal helistas Martti ja lubas raha tagasi maksta.
Tagasisõit ja vale peatus
2. jaanuaril sõitsime taas Kolari rongijaama ja jätsime Lapimaaga hüvasti. Kupee oli sama äge kui eelmine kord, aga ühe erisusega. Ventilatsioon töötas, aga aken ei käinud lahti. Vagunisaatja keeras tuulutust peale ja kõik sujus. Restoranvagunist sai teed ja krõpsu osta.
Hommikul tehti uksele kop-kop ja küsiti, kas me oleme autoga. Vastasin jaatavalt ja uks pandi kinni. Olemegi Pasilas tagasi. Autovagunid haagiti lahti ja me hakkasime rahulikult välja sättima, ikkagi lõppjaam, kiiret pole. Võta näpust – kui rongi ust hakkasime avama, siis hakkas rong hoopis sõitma. Kuhu? Polnud aimugi. Küll oli selge, et rong sõitis meie autost eemale. Varasemalt nii sõbralikud vagunisaatjad polnud enam üldse sõbralikud ja ütlesid, et nüüd me sõidame Helsingi pearaudteejaama, kust peame võtma esimese lähiliinirongi ja Pasilasse auto juurde tagasi kihutama. Asi nimelt selles, et autovagunites on kõik sõidukid üksteise järel rivis ja kui üks ei liigu, ei liigu ka ükski selle taga olevatest autodest. Peale päris närvilist kolmveerandtundi olime Pasila autode laadimisplatsil ning kui pilgud võiksid tappa, siis vaaguksin parimal juhul siiani hinge.
Kuna olin ostnud laevapiletid ajavaruga, siis vähemalt meil läks pärast tagasisõit täitsa ladusalt. Loodetavasti ei jäänud ka keegi teine meie pärast kuskile hiljaks. Ahjaaa, merel oli küll torm, laevapoes pudelid kukkusid ja öökimine lõppes alles 3 tundi pärast maabumist, aga see oli juba köömes eelneva nädala taustal.
Vahepeal helistas jälle Martti ja lubas raha tagasi kanda.
Lõpuks saatsin ametliku noodi Airbnb-sse, kus kinnitati, et hoolimata Martti väidetest, justkui tema pole raha saanud, kanti talle kõik üle juba 29. detsembril. Mina sain lõpuks oma raha tänu Airbnb sekkumisele tagasi 15 päeva peale reisi algust, Martti sai oma kontole hävitava arvustuse oma tempude eest ja kogu saaga lõpetuseks potsatas mu postkasti kiri: “You are a sad man. Now we understand why we Finnish people do not trust you Estonians.“
Eesti keeles kõlab see umbes nii: „Sa oled hale mees. Nüüd me saame aru, miks soomlased ei usalda eestlasi.“ Tip-top värk 🙂
Vot niimoodi käisime meie Lapimaal pilti tegemas ja uut aastat vastu võtmas!
