Jaga sõpradega


Fikseeritud fookuskaugusega objektiividel on kaks suurt miinust. Esiteks on nende soetamine lisakulu, sest suure suumivahemikuga objektiiv ajab ju ka asja ära. Teiseks ei ole need eriti universaalsed, kuna sunnivad fotograafi oluliselt rohkem liikuma. Aga pole halba ilma heata ja kirjutan omast kogemusest, miks minu 16 objektiivist (koos vanakoolikatega) ainult 2 on suumtorud.

• Fikseeritud fookuskaugusega objektiivid on peaaegu alati teravamad, sest põhirõhk läheb tootmisel kvaliteedile, mitte liikuvate osade korpusesse mahutamisele. Tõsi, tipp-kvaliteediga suum-objektiivid pakuvad peaaegu sarnast kvaliteeti, aga nende hinnad on ka väga-väga kõrged. Irooniline, aga üks mu lemmikobjektiive on veidi üle 100 euro maksev Canoni 50mm F1,8, mis pole ilmastikukindel, STM mootoriga pealekauba, aga nõelterava joonisega, nagu kaameral oleks ees neljakohalise hinnasildiga tippoptika.

- REKLAAM -

Foto: Peep Sooman, @ Canon 50mm F1.8

• Välja toodud miinus, et prime-objektiivid sunnivad liikuma, on tegelikult suur pluss. See sunnib olema loomingulisem, sest sul pole võimalik mugavalt suumiketast keerutades kaadrit paika sättida. „Jalgadega suumimine“ on igale areneda soovivale fotograafile lausa kohustuslik. Vahel lähengi välja pildistama ainult ühe fiksobjektiiviga ja õpin selle päeva jooksul rohkem, kui suum-toruga terve kuu jooksul.

• Fikseeritud fookuskaugusega objektiividel on tavaliselt palju lahtisem ava. Taaskord – korpuses on vähem liikuvaid detaile ja ilma nendeta on võimalik objektiivid oluliselt valgusjõulisemaks konstrueerida. Nagu iga fotosõber teab, siis suum-objektiivil on F2.8 juba kõva sõna. Samas on isegi eespool märgitud Canoni 50mm objektiivil juba ava F1.8. Rääkimata näiteks Sigma Art seeriast, kus on terve kollektsioon F1.4 avaga prime-objektiive. Kui kord oled F1.4 avaga pildistanud, siis tagasitee põhimõtteliselt puudub. 2-stopilise eelise ja oluliselt pehmema bokeh’ lummusest välja rabelemiseks peab ikka kõva selgroog olema.

Foto: Peep Sooman, @ Sigma ART 85mm F1.4
Foto: Peep Sooman, @ Sigma ART 20mm F1.4

• Vanakooli torud on enamuses fikseeritud fookuskaugusega. Nendest olen pikemalt kirjutanud siin: https://fotojutud.ee/topics/tehnika/ostame-veebist-vanu-objektiive/. Kui oled terve elu jännanud suum-torudega, siis ei oska sa paraku vanakooliobjektiividega suurt midagi peale hakata. Aga nendega pildistamine on mõnus ajaretk tagasi, mil puudusid autofookus, digisensorid ja vääristused. Rääkimata siis vägevatest „mullitajatest“, millesarnaseid enam ammu ei toodeta. Ütleme siis nii – fikstorude kasutamine on treening päevaks, mil otsustad ennast Trioplani või Pentaconiga proovile panna.

Foto: Peep Sooman, @ Pentacon 135mm F2.8

Suumtorud pole loomulikult igavusest välja mõeldud. Ainult fikseeritud fookuskaugusega objektiividega jääks paljud pildid lihtsalt tegemata ja kõige parem pilt on ikkagi tehtud pilt. Ega me keegi ei kujuta vist ette, et päris kõikidel sündmustel pilte tehes vahetad koguaeg objektiive, sest kord on ees liiga lühike, siis jälle liiga pikk optika. Vahel saab seda teha, aga mitte alati. Suumimine on, et jääda, aga enda vormis hoidmiseks on 1-2 fiksobjektiivi siiski mõnus vaheldus ja tugev tugi fotograafi arengule.

Jaga sõpradega


- REKLAAM -