Jaan Krivel (38) on fotograaf, kelle nimi on mehe tagasihoidlikkuse tõttu ka fotoringkondades vähetuntud, kuid tema töid peetakse meistriklassiks ka teiste meistrite hulgas. Miks Jaan ennast varju hoiab ja kuidas sünnivad ainulaadsed pildilood, uuris Peep Sooman.
Jaan Krivel on massist nii eristuv, et ilma eelloota oleks tema vastuste avaldamine lihtsalt pinnapealne virvendus ja ei annaks edasi pooltki sellest, mis andeka fotokunstniku mõtetes ning hinges pulbitseb.
Kohtusime Jaaniga jaanuari viimasel päeval Solarise Keskuses kohvikus Komeet, kus endalegi märkamatult lõime sirgeks ligi neli tundi. Kolm tundi neist kulus üksteise tundma õppimiseks, sest nii sügava kaevuga pole intervjueerija ammu kokku puutunud.
Jaan räägib siiralt, miks teatud toitude söömine olemise ja mõtted raskeks teeb, igapäevasest meditatsioonist, perekondlike väärtuste kadumisest ning kuidas inimkonna meeleline kõrghetk on tehnoloogia ja tööstuse arenguga ammu möödanikku vajunud. „See kõik kõlab anekdootlikult ja isegi kreisina, aga ma olen inimeste tajuja ning tunnetaja, kes panustab nii hinge kui südamega,“ võtab ta enda olemuse kokku.
Eesti kõrgliiga fotograafid, kes Jaani tunnevad, räägivad temast ainult head. Üks ütleb, et kui nemad on fotograafidena tavalised lihtsurelikud, siis Jaan on tõeline valgusevõlur, kes näib seda lausa valitsevat. Teine ütleb otse, et portreefotograafias kuulub Krivel kindlalt Eesti TOP 5 hulka, kes aga oma tagasihoidlikkuse tõttu on jäänud sõna otseses mõttes varjatud geeniuseks.
Oma igapäevast leiba teenib Jaan Eesti Rahvusmeeskooris lauljana ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõuna, kuid pildistamisega on ta tegelenud juba lapsepõlvest saati.
Foto: Jaan Krivel
Jaan, millal Sa tõsisemalt fotograafiaga tegelema hakkasid?
Esimese seebikarbi sain 10-12 aastaselt ja kõigepealt hakkasin Jüri kandis konnasid pildistama. Alguses olingi tegelikult loodusfotograaf. Olen loodusega enam kui sinapeal, oleme kõik üks tervik, iga puu räägib meile loo. Kusjuures hea meelega pildistaksin ka praegu loodust, aga looduses olemine ja käimine nõuab aega, mida mul lihtsalt ei ole nii palju, kui sooviksin.
Ja inimeste pildistamiseni jõudsid…
Nagu ikka, algas see läbi lähedaste pildistamise, ehk 10-15 aastat tagasi. Mida rohkem ma inimesi jälgima hakkasin, seda rohkem tekkis huvi, kas on võimalik pildile saada see osa inimesest, mida palja silmaga ei näe. Sessiooni ajal teen ma inimesega väga tihedat koostööd, et tuua välja tema tegelik olemus. Pilt peab kõnetama. Pingutan selle nimel, et foto ei jääks pinnapealseks.
Millise filosoofia abil üks pilt kõnetama hakkab?
Nimetan ennast valgusepoisiks. Mulle meeldib mängida valguse ja varjuga. Pildil peab olema ruumilisust ja see peab vaataja endasse tõmbama. Tean, et mulle meeldib teha sügavaid toone sügavamaks, aga helguse puudutus peab olema ja see puudutus peab olema armastusest kantud. Pildi tonaalsus ja koloriit mängivad sama tähtsat rolli. Igal inimesel on oma värv ja ka see peab olema tunnetatav.
Eesti tippfotograafid on öelnud, et Sa teed valgusega imesid.
See on väga suur kompliment, kui keegi niimoodi ütleb (Jaan asetab käed palveasendisse ja kummardab, särgikrae vahelt vilksatab puidust helmetega kaelakee- toim).
Valgust pole kunagi liiga palju. Valguse olemus juba lihtsalt on selline, et üks või teine pilt vajab erilist valgust, et tuua see kõige olulisem välja.
Tõele au andes, ega Su pildid ei olegi pelgalt fotod inimestest, vaid justkui terviklik sümfoonia. Kui palju on Sinu muusikaline taust mõjutanud fotode lõpptulemust?
Muusika on jumalik kunst. Aga ma ütlen õpilastele ka pidevalt, et harjutama peab, kuid ärge harjutage ainult nelja seina vahel, vaid tehke midagi muud ka. Sul peab olema õhku ja ruumi. Pildistamise poole pealt – kõik, kuhu ma olen inimesena arenenud, hakkab ju tasapisi kaasa tulema.
Arvan, et muusika mängib niipalju rolli, et kuna õpetan improvisatsiooni, siis detailidele tuleb palju tähelepanu pöörata. Terviklikkust ja tasakaalu ajan ma ka muidugi taga.
Ühesõnaga ajad taga viimast vinti?
Kui on üks asi, mida ma ei salli, siis see on keskpärasus. Ma sunnin ka ennast palju tagant ja niipalju, kui on mu võimuses, ei karda ma tööd teha ja vaeva näha. Mul on üks iseloomuomadus, millel on nagu mündilgi kaks poolt. Olen maksimalist. Ühelt poolt näen ma tulemuse nimel tohutult vaeva, aga eks teisalt teeb see asjad ka keerulisemaks. Jamale tulemusele aga ma lihtsalt alla kirjutada ei suuda.
Suureks abiks on mu väärtuslik välgukomplekt, sellega saan hoida pildi tegemise ja eelkõige valguse kontrolli all.
Žanri osas – pildil on inimesed, paljudel fotodel on tugevalt esindatud ka loodus, kuid see kõik meenutab veidi ka fantaasiafotograafiat.
Ideaalis võiks iga pilt olla fantaasiafoto, kui koostöö tulemusel modell avaneb ning suudame tema emotsioonid ja kehakeele usutavaks mängida.
„Suitsune“ fantaasiafotograafia hakkab senisel kujul ennast Eestis kordama ja ammendama.
Suits on sümbol. Kui ma vaatan suitsuga tehtud portreesid, siis näen seal teistpoolsust ja iga kord, kui ma näen sarvi ja pealuid, siis karjun appi. Võime alati küsida, kus on piir haldjasliku udu ja deemonliku suitsu vahel, aga kui suits on pandud ainult efekti pärast, siis ta ei täida oma eesmärki.
Kui vaadata pildistatava inimese hinge ning sellega koos tegeleda, siis iga foto ongi juba osaliselt fantaasiafoto, kuid ometi tõetruu ja aus. Ja iga sellise foto fantaasialugu on teistest automaatselt erinev, sest inimesed on erinevad. Ei olegi fotolt fotole rändavaid sarvi ja topiseid vaja. Pilt kõnetab ise, räägib ise oma loo, mitte esikohal pole rekvisiidid või fotomanipulatsioon.
See kõlab nagu sõnumina teistele fotograafidele?
Palun pöörake tähelepanu inimeste pildistamisel, kuhu te inimesed paigutate ja mida te tema ümber panete. Mul on palju öelda, aga seda võetakse väga tugeva kriitikana, mida ma jagada ei sooviks. See on sama kriitika, mida ma enda suhtes pidevalt teen, aga näen, et teistel selle vastuvõtmise võimet ei pruugi lihtsalt olla ja halvasti öelda mulle ei meeldi.
Aga mina ei anna välja pilti, mis minu kriteeriumitele ei vasta. Paraku näen, et paljud annavad.
Milline on hea klient?
Hea klient on see, kes helistab mulle ja ütleb, et ta tahab, et just mina teeks temast pildid. Ta usaldab mind ja on aru saanud vibratsioonist, mida ma olen sinna pilti sisse pannud. Selline inimene annab vabaduse ja ma jõuan (vaimselt – toim) talle lähemale. Niikuinii me saame kokku ja räägime, mis pilte me tegema hakkame. Kui ta juba usaldab mind, siis see tulem on ette teada sügavama kaaluga.
Vahel on mõned inimesed täielikus segaduses, kui me võtteplatsi valime. Vaatan autoaknast välja ja ütlen, et näed, siin teemegi. Kui sul on nägemus, mida sa teha tahad, siis tunned võtteplatsi ära enne, kui tehnika on üles seatud.
Teed iga sessiooniga ropult tööd, ühel järvel tehtud pildil oli pruutpaar ühes paadis, välgutehnika teises, ise olid omakorda veel kolmandas. Väga innovaatiline, aga kui kaua üks hingega tehtud sessioon kestab ja mis see ka maksab?
Ühte korralikku sessiooni üldiselt alla kahe tunni ei tee, aga vahel oleme pildistamas ka terve päeva. Samas tuleb vormis olla igal hetkel, sest kasvõi ilm võib käest ära minna või mõnel osalisel pole lihtsalt võimalik sessioonil nii kaua viibida. Üldiselt on aga 3-4 tundi täiesti tavapärane ning sellises mahus töö hind on vahemikus 400-600 €. Hinnaskaala ongi laias laastus 300-800 €, kiiremad ja lühemad tööd on muidugi ka odavamad. Aga ma tahan luua sideme pildistatavaga, soovin, et pildid oleksid ausad ja omanäolised. See kõik vajab aega.
Kas tellimusi on piisavalt?
Tellitakse. Ideaalis sooviks ma jõuda mahtudega sellisele tasemele, et saaksin ka veidi rohkem valida. Praegu on muidugi talv ja vaiksem aeg, suvel on tööd rohkem. Lisaks portreepildistamisele teen ka päris fantaasiafotosid, aktisessioone, käin pulmades jne.
Tuleme tagasi alguse juurde. Kuidas on nii juhtunud, et „tegijatel“ kukub Su pilte vaadates suu lahti, aga laiem publik Sind ülearu ei tunne?
Üks asi, mida ma tõesti ei oska, on enda turundamine, see on mu nõrk külg. Alati on tunne, et enda esile kergitamine ei ole hea toon ja pole nagu… väärikas? Olen teinud oma tööd kire ja armastusega, püüan luua inimestega vaimse sideme, aga ennast fotograafina teadlikult ma müünud kunagi tõesti pole. Äkki peaksin?
Jaan Kriveli loominguga saab lähemalt tutvuda siit:
https://www.facebook.com/Jaan-Krivel-Photo_Arts-675935759181596/
