Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler on inimene, keda pelgavad ka rahandusmaailma vägevad. Töömõtetest käib ta pead aga tühjendamas fotoaparaadiga Viimsis linde pildistamas ja seda nii kangel tasemel, et on noppinud fotograafina ka üksjagu loorbereid.
Mis mees on Kilvar fotograafina, uuris Peep Sooman.
Kui kaua Sa fotograafiaga tegelenud oled ja mis Sind üldse selle hobi juurde tõi?
Noore mehena oli etapp, kus mul oli Smena 8M. Aga uudishimuliku ja tehnikahuvilise inimesena võtsin selle juppideks ja proovisin vaadata, mis seal sees on. Siis oli pikk paus.
Kui esimene laps sündis, siis tekkis meil peres tööjaotus, et puhkepäevadel olin varajase ärkajana mina see, kes lapsega hommikul vankriga jalutamas käis ja avastasin Rohuneemes, et ohsaa, kus linnud siristavad. Avastasin ka, et see on võimalus ennast tööst välja lülitada – õppida linnuliike, nende käitumist ja muud sellist. Lisaks sain tehnikat proovida ja nii ma läbi väikse tütre, enda, abikaasa ja loodusvaatluse sinnamaale jõudsin. See oli umbes 14 aastat tagasi.
Fotografeerimisega tõsiselt tegeledes võtab see päris palju aega ära. Kui tihti Sa pildistamas käid ja kui palju kulub selle peale keskmiselt nädalas aega?
Pildistamas käin sõltuvalt aastaaegadest ja lindude rännetest – rändavad kevadel ja sügisel, show algab märtsis, kui lõokesed saabuvad ja lõpeb novembris. Pildistan hommikul, kui neid veel inimesed ei sega. Poole kuuest poole kaheksa-kaheksani teen iga päev enam-vähem normaalse ilmaga paaritunnise ringi. Nädalavahetuseti käin ka iga päev. Natuke on see trenni eest, liigun ringi, 6 kilo on tehnikat ja see on mõnus, võtab pulsi hommikul üles.
Lõviosa Sinu piltidest ongi lindudest. Kas see on teadlik valik või on lihtsalt välja kukkunud nii?
Ühel hetkel tegin teadliku valiku, et lindudega mul klapib ja see on ka viis, kuidas teistest loodusfotograafidest eristuda. Kui olin praktiseeriv advokaat, sain juba siis aru, et mingisse valdkonda süvenedes on sul kohe konkurentsieelis. Võtan parem kitsamalt ja saavutan vähemalt enda jaoks mingisuguse taseme.
Linnufotograafia nõuab väga kindlat kätt ja ülikiiret tegutsemist. Kuidas Sa üldse linnakeskkonnas näiteks kotka pildile saad – selleks peab ju sõna otseses mõttes koguaeg objektiiv silma ees ja sõrm päästikul olema?
Ei pea. Mul on kotkastega hea läbisaamine. Esimene kohtumine oli 2013. aastal ja vot siis ma olin küll pikali maas kalda peal ja kotkas tuli ette, maandus kivi peale. Ei mingit sööta, täiesti loomulikult tuli. Siin lähedal nad pesitsevad ja viimasel ajal tundub, et nad tunnevad mu vastu huvi. Nad pigem on uurinud, mida ma teen. Kaasaegse tehnoloogiaga kaamera katik ei plagise ja kui sul on pikk objektiiv, siis sa inimest enam ei meenuta – pigem oled nagu pika nokaga linnutaoline olend. Kui nad lõpuks aru saavad, et sa ikkagi inimene oled, tõmbavad nad muidugi tagasi.
Kas Sa varjes ka käid või oled naturaalse linnufoto usku?
Kui olin algaja, siis lugesin kõvemaid tegijaid, et mine pane telk randa ja mina usina õpilasena sõitsin hommikul autoga 100+ kilomeetrit, mähkisingi ennast telgi sisse ja ei juhtunud midagi. Siis sain aru, et kodukant on kõige kindlam ja minna suvaliselt kuskile kohta ja loota, et äkki keegi tuleb, see ka ei vasta tingimata tõele. Mulle meeldib pigem jalutada ringi, teatud liikide puhul on vaja lihtsalt natuke paigal olla. Viimane mulle muidugi väga ei meeldi.
Enamus piltidel on kirjas asukohana Rohuneeme – kas aja kokkuhoiu nimel ei kipu ka kodust kaugemale eriti minema?
Täpselt. Kodu ehk see Rohuneeme kant on väga linnurikas, siin on mereäär, rohumaad, kadakad, siis läheb ka päris metsaks. Maastik on päris eripalgeline ja seda suhteliselt väikese maa-ala peale. Kuna linnustik on mitmekesine ja loodus on suhteliselt puutumata, siis koduradadel näed kohe, kui midagi on teistmoodi. Edu võimalus on kodukeskkonnas suurem.
Mis üldse annab Sulle motivatsiooni ja jõudu ikka ja jälle õue linnukesi „jahtima“ minna ja seda hoolimata aastaajast ning ilmast?
Kui tööl on „sõjaolukord“ ja oled kriisi keskel, siis pead sellest välja saama. Pea tuleb tühjaks saada. Pildistamise hetkedel sa ei mõtle millelegi muule, nii saabki pea tühjaks. Kui pea on tühi, siis loodus kipub andma ka häid kaadreid.
Oluline nüanss on ka liikumine. Vahepeal oli kuu aega paus ja seda oli kohe tunda. Ma ei uskunudki, et see nii suur koormus on, aga tundub siiski, et annab midagi juurde küll. Olen 48 aastat vana ja pean juba ka sellega arvestama.
Nii et Eesti majanduse finantsmurede peale ei mõtle Sa pildistades põhimõtteliselt?
Olen olnud käblikuid pildistamas ja peaminister helistas samal ajal. Loomulikult rääkisin peaministriga ja käblik pidi ootama.
Majandusmaastikul oled väga mõjuvõimas inimene. Stabiilsel ajal peaaegu nähtamatu, aga kui turul midagi käest ära läheb, siis Finantsinspektsiooni juhatuse esimees muutub korralikuks tankiks. Milliseid filosoofiaid Sa oma praegusest ametist fotograafiasse kaasa oled toonud?
Olen ka juba üle 20 aasta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas juuratudengitele loenguid pidanud, aineks finantsturud ja -järelevalve. Nii rahal kui inimeste seadustel ei ole erilist kokkupuudet loodusega. See hobi on pigem just pea tühjaks saamiseks.
Aga üks universaalne reegel on küll. Ole alati viisakas.
Sellest tulenevalt ei käi ma näiteks lindude pesadel haudeperioodil, hoian distantsi. Aga palju ühiseid puutepunkte ikkagi pole.
Oleme ausad, teatud karjääripunktis tekib tunnustusvajadus hoopis mujal, tavaliselt just oma lemmikhobiga seotult. Kui olulised on Sulle erinevad auhinnad ja äramärkimised, mida oled fotokonkurssidelt noppinud?
Esimene sõel on see, kas ma ise fotoga rahul olen. Nüüd on meil ka kaasaegsed suhtlusportaalid nagu Facebook. Kolmas ja raskem juhus on juba konkursid, siiani olen osalenud ainult Eesti omadel, välismaale pole veel kippunud. Loomulikult teeb heameelt, kui saad ka asjatundjatelt mingi tunnustuse. Jah, muidugi meeldib olla esile tõstetud ka selles valdkonnas, mis ei ole mu põhitöö.
Aga „like“ Facebookis? Kui neid on palju, kas siis hing pai saab?
Ma panen oma pilte ainult kahte või kolme kohta – enda feed’i ja peamiselt Eesti Ornitoloogiaühingu lehele, kuna see on lindudega otseselt seotud. Aga eks hea tunne tekib ikka. Kvantiteet pole siiski primaarne, kuid ega need laigid tunnet halvaks ei tee. Ka mulle endale meeldib teisi tunnustada.
Millist fotot pead oma parimatest parimaks pildiks ja miks?
Mul on kaks tütart ja pildid neist on midagi sellist, mis tegelikult korda lähevad. Seega peab mul lemmikpilte olema kaks, kui tütred just ühe pildi peal pole. Mis linnupilte puudutab, siis arvan, et olen kokku teinud umbes pool miljonit kaadrit ja nende hulgast suudaksin valiku ehk kitsendada paarikümnele pildile.
Millist fototehnikat kasutad?
Kasutusel on Canon R5 ja varukaamera on Canon M6 mk II. Covidi ajal on viimane mul veebikaamera eest. Nostalgiast jätsin alles ka 1D X mk II kere. Objektiivi fookuskauguseks on 800 mm, aga olen teinud ka 400 ja isegi 70-200 mm objektiiviga linnupilte.
Mis on Sinu „sinilind“ ehk pilt, mida kindlasti elu jooksul kätte tahad saada?
Mul ei ole mingit visiooni, mida ma tahan saada või et lähen pildistama selle mõttega, et nüüd konstrueerin sellise ja sellise pildi. Lihtsalt lähen loodusesse, märkan situatsioone ja proovin need ära realiseerida. Mulle meeldib nii nagu ma teen ja minu „sinilind“ ongi see, et lähen välja ja vaatan, mida loodus annab. Kui loodus annab, siis on see hea purakas tööpäevaks, meel on rõõmus ja see ongi minu visioon, mida teostada. Rohkem keerulisemaks ei tahagi asja ajada.
Lõpetuseks – kes on fotograafias Sinu suurimaks eeskujuks?
Olen USA-s kaks korda haridust saanud ja teisel korral oli Bostoni kunstimuuseumis Ansel Adamsi fotonäitus. See oli ajal, kui ma fotograafiaga veel ei tegelenud. Aga tema töid ma jäin vaatama. Seega ta mõjutas mind juba siis, kui ma fotohuvilinegi veel polnud.
