Jaga sõpradega


Foto: Kaupo Kikkas

Nele Tasane on Eesti tuntuim beebifotograaf, kelle töögraafik on tihe ning vajalikud asjad sünnitusmajja pildistama sõitmiseks pakitud 24/7. Kuidas rahvusvahelise ärijuhtimise haridusega naisest sai armastatud beebide pildistaja, uuris Peep Sooman.

Nele, alustame algusest – kuidas ja millal Sa üldse pildistama õppisid?

- REKLAAM -

Olen iseõppija.

Esimene kokkupuude fotograafiaga oli ammu. See oli umbes aastal 1998, kui sattusin sõbraga juhuslikult Soomaale toredale mitmepäevalisele fotokoolitusele. Seal olid väga kihvtid loengud, erinevad filmi- ja pildiõhtud.

Kui lõpuks koju jõudsin, mõtlesin, et ükskõik mida muud, aga fotograafia küll minu teema pole. Toona ei saanud ma tehniliselt veel sellest aru. Minu aeg ei olnud käes. Ilmselt ei kõnetanud see kõik ka seetõttu, et olime looduses ja püüdsime kaadrisse puid, põõsaid ja lehti. Nii on ka täna. Kui peaksin looduses pildistama, siis oleksin päris nõutu, mida seal peale hakata. Aga kui loodusesse panna inimene, siis läheb kõik paika. Olen inimeste inimene. Inimene on väga põnev.

Kümme aastat hiljem kinkis mees mulle peegelkaamera ja mul oli veidi piinlik, et ma ei osanud selle kogu potentsiaali kasutada. Läksin Eestifotosse Kaupo Kikkase algajate kursusele. Nii see algas.

Foto: Nele Tasane

Tegid koolituse läbi ja…

Kuna mul olid väikesed lapsed, siis külastasin Pereklubi foorumit. Selles oli ka tehnikanurk, kus vahetasime teiste emadega fototeemalisi mõtteid.

Sealsete ühistöötlemiste ja -jagamiste käigus pakkusin ühele naisele, et võiksin tema äsjasündinud last pildistada. Peale seda pildistamist olin pingutusest läbimärg ning mitu päeva olid kõik lihased haiged. Aga sain teadmise, et see on miskit, mis mulle väga meeldib. See äsja sündinud inimese puhas energia… Nagu oma “Päris Teega” ikka, hakkas kõik muu täiesti loomulikult sellest hetkest edasi kulgema.

See minu päris esimene beebimodell oli noormees nimega Daniel ja ta on tänaseks 8-aastane. Sama päev tähistab ka minu fotoettevõtte sündimist. Oli 14. märts ning kuna see on ka emakeelepäev, siis lehvivad igal aastal sel päeval lipud!

Foto: Nele Tasane

Ja jäidki perepiltide peale?

Ma otseselt perepilte ei tee. Pean ennast lastefotograafiks, aga kuna lastega on täiskasvanud ju alati kaasas, siis jäävad nemad ka tahes-tahtmata pildile (naerab– toim).

Pildistan kõike, mida saab kokku võtta sõnaga emadus – ootusaega, sünnitust, vastsündinuid ja beebiiga. Viimase aasta jooksul olen hakkanud tegema ka veidi vanematest lastest portreepilte.

Kas tööd jagub?

Päris aegade alguses ei olnud Eestis sellist žanri nagu beebipildistamine, paljud kahtlesid, kas nii väikesel turul üldse sellega toime tuleb. Aga mina ei ole kunagi mõelnud nii, jälgin enda sisetunnet ning südame häält rohkem, kui teisi fotograafe. See aitab mul jääda iseendaks ning käia seda päris oma teed. Kui mul ühtegi klienti poleks olnud, siis oleksin pidanud ümber valima, õnneks sain jääda oma armastuse juurde. Armastan tõesti oma tööd südamest.

Olen ka veendumusel, et mis iganes elualal toimib 10 000 töötunni reegel. Kui valida kitsas nišš, siis on tee professionaalsuseni palju lühem. Kui oleksin valinud ühe asemel kolm žanri, näiteks pulmad, portree ja beebid, siis oleksin jõudnud pärale kolm korda aeglasemalt. Kas aga üldse kunagi päris kohale jõuame… Seda ma ei usu.

Töö jagunemisest – nädalas on mul 4-6 fotosessiooni, stuudiopäevad on teisipäevast neljapäevani ning arvutipäevad esmaspäeviti ja reedeti. Selline jagunemine on parem, kui kõike segamini teha, selle tarkuse olen saanud ajaga.

Foto: Nele Tasane

Kusjuures vahepeal vahetasid märkamatult kaubamärgi „Nelladella“ oma pärisnime vastu. Mis lugu sellega on?

Nelladella sai nime selle järgi, et minu lapsepõlve sõber kutsus mind Nelladellaks. Kui oma ettevõtte lõin, olin saanud just kolmanda lapse ja neljanda ehk ettevõtte nimeks sai Nelladella, igal lapsel peab ju olema päris nimi. Kuid kui lõpuni aus olla, siis oli see lihtsalt mu kasutajanimi seal fotofoorumis ja mul ei tulnud miskit targemat pähe!

Nelladella vahetus mu enda nime vastu hetkel, kus mu käekiri oli välja kujunenud. Ütleme siis nii, et Nelladella sai suureks.

Sünnitustele sõitmiseks on Sul telefon põhimõtteliselt kogu aeg käeulatuses?

Mitte ainult telefon. Kaameraakud on laetud, mälukaardid on tühjad, fotokott on kokku pandud ja ukse juures valmis, riided välja vaadatud ja ootel, veepudel täidetud, auto kütusepaak ka täis. Neid asju on väga palju, mis tehtud peab olema, kui on vaja kohe reageerida.

Sünnitamine on väga emotsioonirohke sündmus, on valu ja hirmu, on rõõmu ja joovastust. Millist osa sellest Sa üldse kliendile esitled?

Pildistan kõike ja klient saab kogu materjali. Terve sünnitus algusest lõpuni on väga ilus ja tohutult liigutav. Uue inimese ilma sündimine on minu jaoks ime. Väga võimas ja emotsionaalne kogemus kõigile, kel on au olla selle ime tunnistajaks.

Isegi valugrimmasse saab pildistada õige nurga alt nii, et selle emotsiooni vägevus tuleb välja. Meie, naised, oleme vahendajaks taeva ja maa vahel ning just sünnitamine on emaduse absoluutne kõrghetk, millest väärib jäädvustamist kõik!

Foto: Nele Tasane

Mis on selle kõrghetke jäädvustamise juures kõige olulisem asi, mida soovid edasi anda?

Inimese olemust ja tema hinge. Kui vaatad vastsündinule otsa, siis saad kohe aru, et tegemist on ühe tegelasega, kes on siia ilma tulnud tegema suuri tegusid ning käima vaid temale määratud teed. Mõni hing on väga vana ja tark, selle pilgu ees tekib lausa aukartus… Ja vastsündinu pilk ise – klaasine, kuid samas nii terav. Mina tunnen alati, et päris inimene, see Tema Ise on seal kuskil silmade taga.

Elu alguse energia on äärmiselt siiras, puhas ja süütu. Sellepärast ma täiskasvanuid ei armastagi väga pildistada, et neis on see imelisus tihtilugu kaduma läinud, küll mitte alati.

Hing, energia, ime… Oled loomult ka veidi spirituaalne?

Me oleme kõik spirituaalsed, hingelised olendid. Olen laste sünnist alates olnud vaimse arengu teel – tänaseks 13 aastat. See on olnud äärmiselt rikastav kulgemine aladel, mis on olnud kunagi mu jaoks täiesti võõrad ja mõistetamatud, kuid tänaseks saanud minu teadvel oleku põhiolemuseks. Mu hing lehvib ringi, aga jalad on kõvasti maa peal, muidu ei saaks ma teha seda, mida teen. Mulle väga meeldib üks ütlemine, meie hing ihkab vaimustumist ning vaim hingestumist. Just nii ennast tunnengi, lubades endale mõlemat. Vaimustun kergesti ja loodan südamest, et see kunagi ei kao. Usun, et laste sünd aitas mu sisemisel lapsel ja lapsemeelsusel konstantselt püsima jääda. Lapsemeelsus ja sellega kaasnev uudishimulikkus ning rõõm on õnnelik olemise alus.

Usun, et õnnelik olemine suuremas plaanis on meie default-setting. Kõik mis meid õnnetuks teeb, tuleb väljastpoolt. Paljud eneseabiõpikud ütlevad, et tee nii või tee naa. Aga tegelikult tasub lihtsalt teadlikult hakata elust eemaldama asju, mis õnnetuks teevad. Meil on alati võimalus valida, igas väiksemaski küsimuses, alati.

Oluliseks pean ka elu usaldamist. On nagu on. Kui soovid muutust, siis alusta alati iseendast, teistega ei peagi tegelema. igaühel on meil enda tõde ja oma rada.

Samal ajal olen ma ka väga kahe jalaga maa peal olev inimene, sest lisaks elu usaldamisele ja suure plaani järgimisele tuleb hoida käigus ka ettevõtet ning tasuda arveid. Ehk et usalda, aga võta ise ka üksjagu ette. Nii on Univerumil lihtsam su soove täita.

Foto: Nele Tasane

Olen turundusnõu küsinud fotograafidele korduvalt viidanud, et kui tahad teha liigutavat ja kõnetavat kodulehte, siis võiks Sinu oma näidiseks võtta. Sellist keskkonda suudab teha ainult kas väga vaimne inimene või tipptasemel turundaja/suhtekorraldaja.

Alustasin oma aastat sotsiaalmeedia postitusega, kus palusin abi oma ainsale murekohale, milleks on mu koduleht. Ja nüüd lõpetan aasta sellise positiivse sõnumiga Sinult. Aitäh! Teen asju hingega ja üldjuhul ei mõtle suhtekorraldusele. Mulle tundub, et südamega tehtud asjadele ei olegi vaja suurt turundusplaani külge pookida, võib-olla see isegi vähendaks nende väärtust.

Foto: Nele Tasane

Kui ma ülikoolijärgsetel aastatel pangas töötasin, siis olles iseenda otsimisfaasis, ei olnud ma üldse kindel, miks ma teen seda, mida teen. Minnes tööle SOS Lastekülasse tuli rahu (Nele töötas aastaid SOS Lasteküla Eesti Ühingu fundraiser-turundusjuhina ja hiljem ka organisatsiooni juhina- toim). Nüüd aga ärkan igal hommikul ja tunnen, et olen rahulolev ja õnnelik. Oleks kõigil õnne leida tegevus, mis hinge toidab ja toetab ning võimalus see sissetulekuga siduda. Minu jaoks vaat et kõige keerulisem oli teada saada, mis asi see on, mida ma päriselt teha armastan. Eriti olukorras, kus see kord mu elus oli juba läbi käinud ja mille ma tookord maha olin kriipsutanud.

Mis edasi saab?

Arvan, et ma ei pöördu tagasi finantsmaailma, aga see oli väga vajalik selleks, et täna oma ettevõttega edukalt toimetada ja luua seda, mida ma loon. Kindlasti jätkan emaduse- ja lastefotograafiaga, olen enda jaoks avastanud ka natuke suuremate laste pildistamise žanri, milleks on fine-art portree.

Foto: Nele Tasane

Viimases proovin ennekõike luua lastega sellise mõnusa autentse kontakti. See on asi, millega tahan edasi minna. Laste pildistamine on minu tee, mille olen leidnud ja lähen mööda seda vaikselt, aga kindlalt edasi. See teeb mulle palju rõõmu ja toob igapäevast rahulolu. Ja kui tee keerab, küll siis keeran kaasa, olen õppinud elu neis asjus usaldama.

Nele Tasase töödega saab põhjalikumalt tutvuda:

https://www.facebook.com/fotograafneletasane/

https://neletasane.ee/

Jaga sõpradega


- REKLAAM -