Histogramm on kasulik tööriist igal tasemel fotograafile. Paraku on see alahinnatud teema ja väheräägitud abimees piltide õige särituse sättimisel. Katsun selles segases maailmas veidi selgust tuua.
Etteruttavalt tuleb muidugi mainida, et loomingulises fotograafia maailmas pole olemas ühte ja ainsat õiget säritust. Seega saame rääkida eelkõige tasakaalustatud säritusest, kus pildil on kõik nähtav. Mõnikord aga, nagu me hästi teame, säritatakse meelega mingid detailid üle või alla.
Asja juurde!
Histogramm ehk astmikdiagramm on statistiliste andmete graafiline kujutis (tulpdiagramm), mis annab ülevaate nende jaotumisest sageduse järgi. Saite asja selgeks…? Vaevalt 🙂 Jätame pigem need ametlikud definitsioonid korraks kõrvale ja vaatame rohkem praktilisse sisusse.
Histogramm on teie pildi pikslite kogum esitatuna graafiku kujul. Graafiku vasak pool näitab tumedaid/varje ja parem pool heledaid alasid ning keskmine osa väljendab kesktoone. Sakkide (piikide) kõrgused tähistavad konkreetse tooni pikslite arvu (kusjuures iga tipp vastab erinevale toonile). Toonide vahemik 0-255 on esindatud selles graafikus (0 – süsimust ja 255 – lumivalge) kokkupakitud kujuna, et oleks ülevaade toimuvast. Ehk siis kui saaksime selle kujutise suurendada kuskile seinale, siis näeksime seal terve trobikond tulpdiagramme iga tooni jaoks eraldi.
Kuidas seda enda jaoks ära kasutada?
Üldistatult saab öelda, et pilt on hästi säritatud, kui see graafik ulatub täielikult servast serva, ilma märkimisväärsete vahedeta (eriti külgedel). Ideaalses maailmas võiks graafik kergelt puudutada vasakut ja paremat serva ja graafiku keskel peaks olema kena kaar. Kuid see „ideaalne“ graafik ei kehti alati igas stseenis ja olukorras, alati on erandeid ja erisoove.
Probleemiks on foto mõistes ekstreemsemad situatsioonid nagu näiteks ere päikeseloojang või siseruumides pildistamine, kui aknast paistab ere valgus jne. Seal tuleb ohverdada teatud infokadu, kui just ei kasuta muid abistavaid tehnikaid (nagu HDR jt).
Graafiku nihutamine tumedama suunas (st. vasakule – lühem säriaeg, kitsam ava, madalam ISO) aitab päästa heledaid detaile. Ja vastupidiselt graafiku nihutamine paremale (s.t. heledama suunas – lahtisem ava, pikem säriaeg, kõrgem ISO) aitab päästa detaile varjust. Siin ongi pildistajale kompromisside tegemise koht.
Veel üks mugav vidin pildistajale, mida tihti ei kasutata. Paljudel kaameratel on olemas võimalus kuvada tagaekraanil ülesäris alasid. Selleks tuleb tutvuda oma kaamera juhendiga ja saategi enda jaoks avastada võimaluse kaotatud info hulka selgitada. See võimalus aitab päästa nii mõnegi kaduma läinud detaili.
Kokkuvõtlikult saab öelda, et tasub usaldada ka neid tehnilisi võtteid, mida kasutuses olev aparatuur võimaldab, sest inimsilm pole ju alati eksimatu. Ja kui kaamera viskabki veidi villast, siis RAW-formaadis pildi tegemine annab hiljem võimaluse rohkem faili taastada, kui klassikaline jpg.
