Küsi endalt – kas fotograafia vähendab või suurendab sinu stressitaset?
Fotohobiga alustades olid süütu algaja. Armastasid lihtsalt sõpradega väljas käia, nendega aega veeta, reisida, süüa-juua, pilte teha jne. Selline elu mitmekesisusest tegi sind õnnelikuks ja rahulolevaks. Nautisid kohustustevaba pildistamist ja kõike selle ümber.
Kulus aega, tulid kogemused, pildid muutusid paremaks. Sinus tärkas soov, et sind võetaks „tõsise“ hobipiltnikuna ning tahtsin teha tõsiselt häid fotosid. Ja tekkiski üks stressifaktor lisaks. Kui pilt ei õnnestunud, olid häiritud ja pettunud. Varasemalt ei muretsenud sa üldse selliste asjade pärast.
Kui teed pilte teistele, siis kindlasti stressad veelgi rohkem. Enda pettumusega jääksid veel ellu, aga mitterahuldavat tulemust teistele valmistada… seda tükki on juba raske alla neelata.
Enamus meist naudivad pildistamist, sest see lisab meie elule loovust, lahenduste otsimist,
märkamist ja põnevust. Aga kui fotograafia lisab su ellu hoopis parasjagu stressi, siis tasuks endalt küsida, miks sa siis teed üldse neid pilte. Kas selleks, et saada sotsiaalmeedias rohkem laike? Kas selleks, et endale rõõmu valmistada või hoopiski teistele muljet avaldades enda ego tõsta?
Meie elu on niigi piisavalt pingeline ja stressirohke: töö, raha, poliitika, kehv ilm, pangalaenud, naabri liiga hea elujärg… Pole mõtet sellesse pikka nimekirja lisada juurde fotograafiat!
Vahel tasub teadlikult oma fotoaparaat koju jätta, minna sõpradega välja istuma ja juttu ajama. Mõnus on nautida pere seltsis puhkepäeva ilma, et kõigest peaks jääma alles digitaalne jäädvustus. Ära pildista oma lõunasööki, selle asemel naudi seda! Terve maailm ei pea teadma, mida ja kus sa sööd või üldse teed.
Lihtne soovitus – ela normaalselt ilma obsessiivse vajaduseta kõike jäädvustada, siis on stressi ka vähem 🙂
