Poliitiliselt korrektne oleks naisi ja mehi mitte eristada ja rääkida kesksoost. Paraku meie ei ole poliitiliselt korrektsed ja toome naistepäeva puhul välja fotožanrid, kus naised selgelt domineerivad ja põhjusega.
Loomulikult erand kinnitab reeglit, aga nagu me teame, siis naised ja mehed on ikkagi erinevatelt planeetidelt pärit ja mõlemal sool on oma tugevused ja nõrkused. Täna räägime aga naiste tugevustest.
I
Esimene žanr, mis pähe tuleb, on loomulikult beebifotograafia. Mitte ükski mees ei tea, mida tähendab lapse 9 kuud üsas kandmine, nende spetsialiteet piirdub üheksa maos loksuva õllega. Kui laps sünnib, siis sünnitusel kaasas olevad isad kipuvad murelikult vastsündinu sõrmi ja varbaid kokku lugema ning ämmaemandalt küsima, kas laps jääbki lillakaks või võtab kunagi normaalse tooni ka.
Emade silmist purskub koos õnnepisaratega aga tuumapommijagu armastust ja hellust. Iga kord, kui ise sünnitanud naine ka võõrast beebit pildistab, kukub ta tagasi hetke, mil uus elu algas. See tunne kandub üle ka fotografeerimisse ja just seetõttu on meeste poolt tehtud beebifotod tavalised portreepildid, seevastu naised leiavad selle valguse, selle nurga, selle emotsiooni, selle mingisuguse x-faktori, kus on sees helgus ja tingimusteta armastus. Beebipildid on tehtud armastusega ja naised armastavad beebisid lihtsalt rohkem.
Kui me räägime sünnituste pildistamisest, siis on üldse jutud lühikesed. Ilmselt lubab tuhandest üks sünnitaja ennast sellel emotsionaalsel ja intiimsel hetkel pildistada meesterahval ja ka siis tõmbab lapseisa sellele plaanile paksu kriipsu peale.
II
Ka järgmine žanr on seotud lastega – perepildistamine/lastefotograafia.
Naistel on perede ja laste pildistamisel mitu tugevat omadust, kus nad meestele ärtust ära teevad. Need on kannatlikkus, võime märgata detaile ja oskus näha emotsioone.
Kõigest järgemööda.
Kannatlikkus. Keskmine fotoisane läheb nihelevate põnnide, pidevalt oma juukseid sättiva pereema ja „ma-ei-ole-fotogeeniline-jätke-mind-rahule“ pereisa kulmukortsutamise peale suhteliselt kiirelt närvi. Ratsionaalsed inimesed, kelleks mehed ennast ise peavad, hakkavad higistama ja põhimõtteliselt ongi sessioon pekkis.
Naisfotograaf aga lausa naudib seda sagimist. Las lapsed lollitavad. Las naine mukib ennast, ta ju tahabki pildil ilus välja näha. Ja see, mida kavalamad naisfotograafid turris papadega teevad, on kõrvaltvaatajale lausa koomiline vaadata. Ta läheb ja sätib meest natuke. Puudutab õrnalt „muutes natuke poosi“. Kiidab särgivalikut või muud, millele on niikuinii mehe abikaasa heakskiidu andnud. See pole flirt, sest pereema tajuks selle kohe ära. Aga naisfotograaf oskab mehe üles sulatada nii, et naine tigedaks ei läheks ja samal ajal mees oma primitiivsuses arvab, et tegelikult käib jutt tõesti tema heast väljanägemisest ning ajab ennast puhevile nagu tiirane metsis. Naeratab ka takkatraavi ja lõpuks ongi kõik õnnelikud.
Detailid. Midagi pole parata, naised näevad, kui juustesse sätitud lipsuke on viltu või seeliku volangid sirgelt ei jookse. Meesfotograaf küsib selle peale ainult: „Mis on volangid?“
Emotsioonid. Eks seal on parasjagu tõtt, et meeste ja naiste ajud funktsioneerivad veidi erinevalt. Meestele meeldib kalkuleerida tugevate faktidega, naised on keskendunud emotsioonidele. Naisfotograaf leiab üles momendi, kus pildistatavate vahelt käib kasvõi hetkeks positiivne elektrilaeng läbi. Meeste voltmeeter ei registreeri seda momenti veel kuidagi ära, tundlikkuse tasemed on lihtsalt nii erinevad.
III
Eelmises blokis tõime välja detailide märkamise. Naiste võime detaile märgata ei piirdu ainult inimestega. Nii nagu mehed ei näe kodus tolmurulle ega laenurgas ämblikuvõrku, ei näe nad ka paljusid ilusaid asju.
Lilleke rohus. Sügisesed langevad lehed. Linnusulg mererannas. Muidugi, mehed oskavad ka neid asju pildistada, aga naised imetlevad neid esteetiliselt palju rohkem. Nad võtavad kohvitassi ja naudivad ilma, loodust, tuuleiili juustes. Nad suudavad ennast ümbritsevaga siduda ja sulavad pisikeste emotsionaalsete detailidega üheks. Siis pole ka ju ime, et nende pildid palju kõnekamad on. Seega – detailifotod on žanr, kus taaskord on naistel oluline eelis.
IV
Tegelikult saab eelmisest tuletada kergelt ka toidufotograafia. Mitte seetõttu, et naised tingimata rohkem süüa teeksid (või äkki mõned veel teevad ka, aga üldiselt on ajad muutunud), vaid just seetõttu, et naine märkab ka toidu puhul seda, mis on ilus, värviline ja maitsev. Taaskord emotsioonidega lähenemine ja taaskord parem tulemus. Alles meil oli toidufotokonkurss ja ka sealt kumas see tugevalt läbi – naised pildistavad toidu maitsvamaks.
V
Midagi pole parata, naised on ka oluliselt laiema fantaasiaga. Ühelt poolt ei viitsi mehed tossumasinate, kitsepealuude ja haldjakleitidega ülearu jännata, aga teisalt saab neil võrreldes naistega ka oluliselt kiiremini looming otsa. Fantaasiafotograafias ruulivad naised, sest neil on parem võime ette kujutada, milline üks pimedas metsasalus kännul kükitav inimene koos rekvisiitidega hiljem foto peal välja näeb.
VI
Viimasena, aga mitte vähem olulisemana kargab pähe spontaanne fotograafia, misiganes žanris see ka poleks. Kui me paneme Raekoja Platsis stardijoonele ühesuguse võimekusega erinevast soost fotograafid ja anname lähteülesandeks 10 minutiga 3 huvitavat pilti teha, siis naise radar hakkab sekundipealt käima ja ümbrust kaardistama. Mees mõtleb esimesed minutid, millist objektiivi kasutada, siis veendub, kas kaameraaku on täis, mälukaart sees ja statiiv käib tõrgeteta kinni-lahti ning ongi aeg peaaegu läbi. Läbinisti ratsionaalne planeerija nimega Mees jõuab ehk ühe pildi ära teha, kaameraga naine on aga vanalinna peaväljakul juba neljandat ringi tegemas ja küllap hulgast ülesvõtetest need kolm huvitavat ka välja suudetakse sorteerida.
Head naistepäeva kallid naised! Meie testosteroonist nõretav toimetus armastab teid!
