Jaga sõpradega


Foto: Rauno Liivrand

Golfifotograaf Mats Soomre räägib, kuidas golfihobist sai golfifotograafia ning annab nõu, mis sellise spordiala pildistamisel oluline on.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama lapsepõlvest. 1970. aastate keskel, kui olin 9‒10-aastane, andis isa mulle fotoaparaadi Smena – tähelepanu, selle päris õige paksus nahkvutlaris Smena 2, mitte Smena 8M ‒ ja ütles mulle nii:

- REKLAAM -

„Poiss, tee pilti ka!“. Tegingi. Läks väga huvitavaks.

Tollest ajast on meelde jäänud ägedaid asju: pimik, punane valgus, valgustamine, ilmutamine, kinnitamine, läigestamine jne.

Hiljem jäi pildistamine soiku, kuigi eks ma nn seebikarbiga perekondlikke dokumentaaljäädvustusi ikka tegin. Kui aga tulid digikaamerad, siis avastasin, et saan ühendada valdkonna, mida hästi oskan – arvutid – tegevusega, mis mulle väga meeldib, ehk fotograafiaga. Nii et kui ajalugu lühidalt kokku võtta, siis olen pühendunult ja põhjalikult pildistamisega tegelenud aastast 2000, kui minu esimesed digifotod olid 2 MP!

Foto: Mats Soomre

Hea golfifotograaf peab golfimängu oskama

Hullunud golfifotograaf sai minust seetõttu, et olen kaugelt üle paarikümne aasta Niitvälja Golfikeskuses golfi mänginud ja taipasin ühel hetkel, et Eestis ei tee keegi professionaalseid golfifotosid. Nii ma siis 2007. aastal golfi pildistamisega alustasingi. Liialdamata võin öelda, et kui veedaksin sama palju tunde golfi harjutades kui pildistades, oleksin ma oluliselt parem golfimängija.

Tõsi, hole in one (pall esimese löögiga auku) on tehtud, karikaidki jagub ja händikäp on 14, nii et olen heal tasemel klubimängija. Häid golfifotograafe on aastatega õnneks juurde tekkinud, neist parim on spordifotograaf Joosep Martinson, kes minu meelest on suisa spordifotograafia Ott Tänak.

Kuid sellest, et oskad pilti teha, golfi pildistamisel ei piisa. Golfifotograafias on eripärasid nii sisulise kui ka tehnilise poole pealt ja seetõttu on oluline, et pildistaja teaks, kuidas golfi mängitakse. Sellega seoses meenub mulle üks kurioosne lugu. Aastaid tagasi korraldas keegi optimistlik inimene golfi pildistamise koolituse. Tuntud Eesti fotograaf – jumal tänatud, ma ei mäleta tema nime – tuli Niitväljale ja pidi õpetama, kuidas golfi pildistada. Kõndisime Niitvälja klubimajast välja ning fotograafi esimene küsimus kõlas niimoodi: „Rääkige, kuidas see golfimäng ka käib?“ Mul tekkis tugev tõrge – kuidas sa saad rääkida golfi pildistamisest, kui sa isegi ei tea, kuidas see mäng käib?

Nii pidingi hakkama iseseisvalt õppima. Istusin arvuti taga, lugesin materjale, analüüsisin enda tehtud fotosid ja vaatasin teiste tehtut. Tagantjärele pean nentima, et alates sellest ajast, kui hakkasin pildistamisega põhjalikumalt tegelema, on esimese paari aasta fotode hulgas täitsa mitu korralikku pilti… Fotograafias kehtib 10 000 tunni reegel – sa pead olema sellega vähemalt 10 000 tundi tegelenud – võib-olla andekamatel piisab ka 5000 tunnist – et teha häid ja väga häid pilte. Ei maksa unustada ka seda, et fotograafia pole ainult nupule vajutamine – sama palju aega, kui sa nö põllul pilti teed, pead pärast istuma arvuti taga. See on teine pool tööst, mida keegi ei näe.

Golfifotograafi ohtlik töö – sind võib tabada pall!

Kui jalgpallis on fotograaf väljakust eemal, siis golfi pildistades on ta keset mängu. Seetõttu peabki pildistaja teadma, kuidas mängitakse ning ta ei tohi ajal, kui mängija lööb, ringi joosta, sest see segaks mängijat. Kuid aeg-ajalt tuleb apsakaid ette. Klassikaline lugu on see, kus olen seadnud end paika head kaadrit tabama, valguski on õige – ja äkki tuleb pall ootamatult valest suunast ehk minu poole.

Golfis on reegel, et inimese poole ei tohi lüüa, ja minu kui fotograafi ülesanne on mängijat mitte segada, aga eks mängija teinekord eksib löögiga ja mina kohavalikuga – nii tekibki ohtlik olukord. Tavaliselt on inimesed viisakad, mõlemad vabandame ja olukord laheneb rahulikult. Kuid on ka mängijaid, kes süüdistavad kehva löögi tegemises fotograafi, sest see on igal pool oma kaameraga ees. Minu sisemine hääl tahaks selle peale hüüda, et kui sa oled kehv mängija, siis sa oledki kehv mängija, mitte mina pole sul ees. Nii et ikka jõuame suhtlusoskuseni, mida fotograafil on väga vaja.

Minule on kindlasti abiks, kasvõi alateadlikult, oma põhitöö kogemus – olen olnud 21 aastat meeskondade ja juhtide koolitaja ning treener, milles on suur osa Belbini meeskonnarollidel – inimeste käitumiseelistused, nende tugevuste ja lubatud nõrkuste mõistmine ja rakendamine. Näitena tasub lugeda ühte parimat postitust teemal „Kas skeptilisus on pigem positiivne või pigem negatiivne ühe tunnusena paljudel hulgast?“. Enne kui klikid, mõtle vastus enda jaoks valmis ja siis loe https://belbin.ee/meeskonnatoo/skeptik-meeskonna-parim-otsustaja/

Mis teeb fotost hea foto?

Arvan, et kriteerium on see, kui inimesest või situatsioonist on tehtud selline foto, kus on näha emotsiooni. Golfis on hea foto selline, kus keegi on eriti suurepärase löögi teinud või on suurepärases asendis ja see väljendubki pildil näha olevates emotsioonides. Mulle ei meeldi teha poseeritud fotosid, kus kedagi pannakse midagi tegema, luuakse kunstlik valgus jne. Pildistan nii, nagu päris elus ongi – kuskil on vihm, kuskil keskpäevane valgus, inimene ise oma loomulikus olekus.

Kui vaadata golfimängijatest tehtud fotosid, siis saab päris hästi aru, milline on poseeritud ja milline mitte. Viimastes on selgelt näha keskendumine ja see, et kinni on püütud hetk päris elust.

Vahel võib hästi tehtud foto pildil kujutatud inimest väga palju mõjutada. Mõned aastad tagasi rääkis värskelt Eesti parimaks naisgolfariks valitud Mari Hütsi loo sellest, kuidas üks minu fotodest muutis tema ellusuhtumist ja isegi tervet elu. Fotol oli selgelt näha, et ta enesetunne on halb, et mitte öelda masendunud. Mari ütles: „Tead, Mats, kui ma seda fotot nägin, siis mõtlesin, et ma ei ole ju selline kurb ja masendunud inimene, vastupidi, olen rõõmus ja energiline. Aga tõepoolest, kui mängus halvasti läks, olin väga emotsionaalne ja lasin halvast tulemusest end mõjutada.“

Foto pealt sai Mari enda kohta tagasisidet ja sai aru, et ta tegelikult ei ole selline inimene ning peab hakkama oma emotsioone rohkem kontrollima. See lugu muutis teda päris palju.  Ja uskuge, Mari on alati olnud erakordselt rõõmsameelne, energiline, abivalmis ja mõistev noor inimene!

Foto: Mats Soomre

Kuidas teha hea foto?

Minu jaoks on foto tegemisel kõige tähtsam üks ja ainult üks asi: oskus näha valgust sellisena nagu valgus hetkel on. Samamoodi nagu meeskonnatöös on kõige olulisem asi näha inimest sellisena nagu ta tegelikult on. Just valgus on see, mis teeb foto – mitte tehnika, objektiiv ega sensor. Jah, tehnika aitab kaasa, aga sa pead nägema valgust ja oskama valgusega maalida. See oskus tekib ainult harjutades – kui oled teinud kümneid tuhandeid fotosid, siis hakkad pisitasa valgust nägema.

Hea fotograafi tunnus on ka see, kui ta julgeb pildi tegemata jätta või tunnistada, et seekordsest pildistamisest ei saanud ta ühtegi head fotot. Minu meelest ei tohiks fotograaf teistele vaatamiseks välja panna ühtegi fotot, mida ta endale seinale ei tahaks riputada ega fotot, kus kujutatud inimesel on ennast ebamugav või lausa piinlik vaadata. Kahjuks paljud panevad valimatult välja kõik, mis on kaamerasse jäänud.

Foto: Mats Soomre

Olge oma sõnadega ettevaatlikud

Kui inimene on otsustanud hakata fotograafiks ja kavatseb oma pilte avalikult välja panna, siis tuleb arvestada, et tagasisidet tuleb igasugust – nii positiivset kui ka väga mürgist. Seega peab toime tulema mitte ainult pildistamisega, vaid ka inimeste ja emotsioonidega, sest päris kindlasti leidub keegi, kes sinu nii ilusa foto kohta suhteliselt mürgiselt ütleb.

Soovitan fotode kommenteerijatel alati vaadata, kes on pildi teinud. Mulle meenub juhtum, kus ühes Facebook’i fotograafide grupis olid välja pandud fotod, mis fotograafilises mõttes olid „käib kah“ tüüpi. Kommentaarid nende fotode kohta olid üsna labased. Vaatasin huvi pärast, kes piltide autor oli – selgus, et umbes 13‒14-aastane tütarlaps, kes ilmselgelt oli oma fotograafi tee alguses ja enda esimeste fotodega mõõdukalt rahulolev ning tahtis oma rõõmu teistega jagada. Vaatasin neid fotosid seepeale teise pilguga: nii noore inimese kohta olid need ju täitsa ilusti välja tulnud.

Nüüd on küsimused: Miks peaks noorele või mitte noorele alustajale mõttetult mürgiseid kommentaare pilduma? Mis on selliste kommentaaride sügavam mõte? Kas sama kirjutaja oleks nõus ka oma poja või tütre tegemiste kohta samal moel kommentaare kirjutama? Ei ole vaja kommenteerida stiilis „tegele millegi muuga, pista oma pildid kuhugi …“.

Kirjutage nii, et inimene end hästi tunneks! Midagi sellist, mis oleks sellele alustajale innustav ja julgustav ning samas ka õpetlik ja suunav? Seda ei ole ju raske teha, kui ennast kokku võtta! Teisisõnu – kui ikka midagi kirjutada ei ole, siis kasuta oma õigust lihtsalt vait olla!

Miks ikkagi „hullunud golfifotograaf“?

Paljud imestavad, miks ma veedan golfiväljakul ja ka mujal pildistades nii palju aega, teist sama palju kodus arvuti taga pilte ja nüüd ka videosid töödeldes. Kui mõtlen, miks ma seda kõike teen, siis kolmel põhjusel. Esiteks on mul privileeg teha seda, mida ma armastan ja oskan. Teiseks saan jäädvustada golfi ajalugu – nii sündmusi kui ka inimesi. Meil on võimalus kümme ja rohkemgi aastat hiljem neidsamu pilte vaadata ja meenutada, mida ja kuidas me tegime, millised olime. See on digitaalne ajalugu – muidu me ei mäleta.

Kolmandaks on golf ja selle pildistamine minu jaoks võimalus veeta aega koos oma poja ja tema sõpradega, kes on väga head golfarid. Kui palju neid harrastusi ikka on, mida me endast kolm korda noorematega koos saame teha, mängides nagu võrdne võrdsega. Hea küll, hea küll, tegelikult on mu poeg minust ikka kõvasti parem golfar 😊

Foto: Mats Soomre

Ja viimaseks, mis siin salata, on hea sõna alati innustuseks. Kui tuleb golfimängija, surub sinu kätt ka ütleb: „Mats, sa teed ikka väga häid golfifotosid! Aitäh sulle!“, siis on ikka hea tunne küll!

Foto: Mats Soomre

Mis on golfifotograaf Mats Soomre fotokotis?

Kui pildistamisega alustasin, võis minu tegevust kirjeldada niimoodi: kuidas hästi palju raha raisata fotoaparaadi ostmisele (Vaata ka „Vajalik juhend igale fotosõbrale, kuidas raha ära raisata“). Kõigepealt ostsin Canon EOS 300D. Kasvasin sellest ruttu välja ja soetasin Canon 5D Mark I. Ka sellest jäi väheks ja ostsin 1D Mark III – see oli väga hea kaamera, kuid ostsin ka 5D Mark III, sest oli vaja kahte keret. Sain selge õppetunni, et kui tahad hakata fotograafiaga tõsisemalt tegelema, siis odavalt ostmine on väga kulukas.

Juba pikemat aega on minu fotokotis sama sisu:

Canon 1D Mark III

Canon 5D Mark III

Canon EF 300 4.0 L IS

Canon EF 70-200 2.8 L IS

Canon EF 24-70 2.8 L II USM

Canon EF 16-35 2.8 L

Canon EF 50 1.4

Canon Speedlight 580 EXII

Aegajalt ka Canon EF 100 2.8 Macro

Ja siis veel paras kogus abistavaid pisividinaid.

 

Mats Soomre on golfifotograaf, juhtimis- ja meeskonnatöö treener, Belbini meeskonnarollide atesteeritud konsultant, Belbin Eesti asutaja.

Kõikide tema paremikku kuuluvate golfifotodega saate tutvuda siit: https://soomre.smugmug.com/Golf-Estonia/Best-photos-of-the-year/Cover-photos/ 

Loetuimad Matsi postitused meeskonna ja juhtimise teemadel

Kas vaidlemine on vastutöötamine? Kas vaikimine on ignoreerimine? https://belbin.ee/artiklid/enesekehtestamine-rasked-inimesed/

Kõige suurem skeptik on parim otsustaja https://belbin.ee/meeskonnatoo/skeptik-meeskonna-parim-otsustaja/

7 sammu, kuidas luua psühholoogiline turvalisus meeskondades https://belbin.ee/artiklid/psuhholoogiline-turvalisus/

5 soovitust, kuidas elu ja tööga paremini toime tulla https://belbin.ee/artiklid/5-soovitust-kuidas-eluga-paremini-toime-tulla/

Demokraatiast, orjalikust mõttelaadist ja valimistest https://belbin.ee/artiklid/demokraatiast-orjalikust-mottelaadist-valimistest/

Jaga sõpradega


- REKLAAM -