Räägin ausalt ära, kuidas fotograafia-alaste rumalate otsuste tegemine on minu rahakotist õhku pillutanud tuhandeid eurosid. Kõik selle pärast, et ma ei kuulanud endast targemaid.
Ego on üks kole asi. Naine vaatab kõõrdi, töökaaslased vaatavad kõõrdi ja isegi naabri kass kardab mind. Sellest pole midagi, las kõõritavad, aga keeruliseks läheb siis, kui mingil hetkel ise aru saad, kui lolle otsuseid ego vahel tegema sunnib.
Alustame siis ikka algusest. See oli umbes 10 aastat tagasi, kui masu keris kõige tugevamaid tuure ja psüühiliselt ning materiaalselt räsitud kinnisvaraettevõtja hakkas avastama oma loomingulist „mina“. Õppisin 30 aastaselt klaverimängu selgeks. Väheks jäi. Katsetasin maalimisega – jubedad soperdised tulid. Samal ajal käis kolleeg oma peegelkaameraga uhkelt mööda kontorit ja tibid sitsisid tal koguaeg sabas – „Priit, tee pilti, Priit, tee pilti“. Kurat, kade hakkas. Otsustasin ka kaamera osta. Kolleeg ütles kohe: „Osta endale korralik kaamera koos korralike klaasidega, mis sa nende junnidega jändad“.
Mina aga läksin poodi ja ostsin endale supersuum kompaktkaamera Canon Powershot SX30. Mõned kuud klõpsisin, aga pildid olid päris inetud. Päevased fotod kannatasid veel vaadata, aga nii kui hämaramaks läks, oli tulemus tuksis ja tuju ka läinud. Tegelikult see oli veel arukas ost, sest ega alustav fotosõber ei tea kunagi ette, kas fotopisik läheb esimese aevastamisega kerest välja või on tegemist tõsisema infektsiooniga. Kohe alguses kalli tehnika peale arutult raha laristada on suhteliselt mõttetu ja nii ma sellesse suhtusingi. See oli kooliraha.
Igatahes jõudsin peagi järeldusele, et paremate piltide tegemiseks on mul ikkagi kindlasti peegelkaamerat vaja. Kolleeg oli jälle platsis ja ütles samamoodi, nagu eelmine kord: „Osta endale korralik kaamera koos korralike klaasidega, mis sa nende junnidega jändad“. Mina läksin poodi ja ostsin Canon 600D ning mingid suhteliselt mõttetud objektiivid, mis tegid pilti küll, aga mitte eriti häid. Nüüd tuleb vahele tunnistada, et nipet-näpet võis ju ka fotograafi taha jääda, aga igatahes olin ma tehnikaga jube rahulolematu.
Turule tuli uus ja täiendustega 650D. Olin suhteliselt kindel, et see mind nirvaanast lahutaski. Kiirem sarivõte ja mingid muud lisavidinad olid piisavaks argumendiks, et kaamera välja vahetada. Kolleeg ütles nii: „Osta endale korralik kaamera koos korralike klaasidega, mis sa nende junnidega jändad“. Nii palju ma teda siiski kuulasin, et soetasin esimese L-seeria objektiivi. Ossaraks, alles siis sain ma aru, kui mõttetu oli varem elu olnud ja kui tühi oli olnud minu maailm. Aga ööfotod ei tulnud ikka hästi välja, tähistaeva piltidel oli tähti metsikult, aga kolleeg ütles, et see on hoopis ISO-müra. Pekki noh, kaamera tuli välja vahetada.
Läksin poodi ja ostsin 70D. Ikka poolkaader. Vahepeal endale 5D mk III soetanud kolleeg ütles juba tuttava lause: „Osta endale ………..“. Ostsin ma jee. Tõsi, klaasidesse hakkasin tasapisi rohkem raha panema ja võtsin põhimõttelise hoiaku, et torud oleksid siiski L-seeriad. Esimene arukas otsus peale mitut head aastat.
Kui ka 70D pimedas pilte välja ei vedanud, lõin käega ja soetasin esimese täiskaadri – Canon 6D. Vohhhh! Emotsioon oli nii võimas, et kujutasin juba ette, kuidas ma varsti kõikide konkursside peavõidud nopin ning üldse minu ja teiste fotograafide vahel kuristik haigutama hakkab. Haigutaski, aga paraku minu kahjuks.
Öeldakse, et juhus soosib selleks ettevalmistunuid. Ühel fotosessioonil kukkusin libedate muulikivide vahele ja lõhkusin nii kaamera kui objektiivi ära. Mis ma tegin? Läksin poodi ja ostsin uue 6D. Ju ma siis polnud nii ettevalmistunud, et juhust ära kasutada. Igatahes, 6D autofookus imes vilinal, sarivõte imes sama vilinal ja lõpuks sain ma teada (ise ütlesin endale), et alla 5D mk IV pole üldse millestki rääkida.
Nüüd on mul siis sahtlis profikaamera, peamiselt L-seeria või Sigma ART profiobjektiivid ja kui midagi pildiga vussi läheb, on aeg hakata peeglisse vaatama, sest tehnika taha pugemise aeg on läbi. Ja noh, neid peeglisse vaatamise hetki ikka on parasjagu.
Kaameraralli kokkuvõtteks ütlen ainult, et kindlasti arendas kerede pidev vahetamine mind kiiremini, kui see ühe kaameraga oleks aset leidnud. Iseenesest on kasulik, et enne kaameravahetust kurnad sa vana tehnika sinna piirile, kus ta enam välja ei vea. Aga rahalises mõttes oli see nii loll tegevus, et siiani on natuke piinlik.
Kuhu ma nüüd siis jõuda tahtsingi…
Kindlasti ei propageeri ma Canonit. Kindlasti ei propageeri ma täiskaadreid, sest kasvõi Fujifilm toodab ka suurepäraseid poolkaadreid, mille sensorid teevad vanematele FF-keredele silmad ette. Pealegi, mõnel fotograafil, näiteks lindude pildistajatel, on poolkaadri kropifaktor ja ülikiire sarivõte palju olulisemad, kui näiteks kõrge ISO-taluvus. Ja üleüldse, fotograafidel, kes teavad, mida nad teevad, pole tipptehnikat vajagi. Heaks näiteks on kasvõi kamraad Janek Laanemäe, kes suutis iidvana Canoni-juustu ja KIT-objektiiviga kunagi terve pika fotojahi kinni panna.
Küll aga tahan oma näidete varal anda nõu kõikidele, kes on hetkel teelahkmel. Kui oled juba veendunud, et fotopisik naljalt välja ei lähe ja oled vanast kaamerast ja objektiividest välja kasvanud, siis ära sõksuta nii, nagu mina seda tegin. Tsiteerin veelkorra kolleeg Priitu: „Osta endale korralik kaamera koos korralike klaasidega, mis sa nende junnidega jändad“.
Priit on tark. Tee nagu Priit.
Omalt poolt lisan, et kui rahakott ei kannata, siis head tehnikat saab osta ka kasutatult ning nende seisukorra kontrollimine pole üldse kallis.
Disclaimer.
Kolleeg Priit vaatas artikli üle ja tunnistas, et tema tegi alguses samamoodi ehk ostis iga kord uuema poolkaadri mudeli. Ühtegi arukat argumenti enda teguviisi selgituseks tal aga sarnaselt minule polnud 😀
