Eestis, eelkõige muidugi Tallinnas, on renditavaid fotostuudioid jalaga segada. Küsisin tunnustatud piltnikelt, mida algajal portreepildistajal tasuks renditava stuudio valikul silmas pidada ja mida oleks mõttekas vältida.
Loomulikult algab kõik stuudiopildistamise eesmärgist. Kui soovid stuudios autot pildistada, sobib selleks mõni suur angaar ja neid tuleb juba tikutulega taga ajada. Peamiselt pildistatakse stuudios siiski inimesi ja sellele keskendumegi. Kusjuures on suur vahe, kas fotograaf teeb seda ärilistel eesmärkidel või soovib eelkõige ise fotograafina areneda.
Rääkisin sel teemal Eestifoto juhi Kaupo Kikkase ja varasema stuudioomaniku, praeguseks peamiselt droonifotograafiasse sukeldunud Margus Vilisooga.
Mõlemad ütlevad kui ühest suust, et esimeseks stuudiovaliku parameetriks peab olema võimalus täielikult valgust juhtida. Kusjuures valguse juhtimiseks ei piisa ainult kvaliteetsetest välklampidest, vaid selle komponendi lahutamatu osa on stuudio suurus ja seinte värvid.
„Stuudios omavad kõik dimensioonid tohutult suurt tähtsust, porteed pildistades on väga oluline, kui kaugel asub fotograaf modellist, kui kaugel seisab modell taustast, kui kaugel on valgustid,“ loetles Kikkas. „Mida suurem on stuudio, seda suurema vabaduse see eneseteostuseks annab – on olemas kõnekäänd, et ole sina ise, sest kõik teised on juba võetud,“ viitas Kikkas asjaolule, et suurem ruum annab võimaluse rohkem eneseteostusega tegeleda ning ei suru fotograafi nurka.
Sama veendumus on ka Vilisool. „Lagede kõrgus peaks olema minimaalselt 4 meetrit, stuudio laius vähemalt 6 meetrit. Mulle hirmsasti meeldis, et ma sain kõike ise juhtida ja kontrollida, aga väikeses ruumis seda teha ei saa,“ selgitas ta.
Kikkas ja Vilisoo peavad ka mõlemad väga oluliseks seda, et vajadusel oleks võimalik nii põrand, seinad kui lagi valgust peegeldavaks valgeks, või vastupidi, valgust neelavaks mustaks muuta. Kikkase juhitavas Eestifoto stuudios on püsiüürnikul suisa võimalus seinad oma poolt valitud värvi võõbata, eeldusel muidugi, et liiga ekstravagantsete lahenduste korral värvib üürnik peale projekti lõppemist seinad tagasi algset värvi.
Mõneti üllatavalt ei hinda kumbki fotograaf eelsisustatud stuudiot ülearu kõrgelt.
„Kui fotograafi taotlus ongi teha sellised pildid, mida teised on enne kümnete või sadade kaupa teinud, siis on muidugi okei, aga mina fotograafina pole kunagi tahtnud minna tegema kellegi teisega samasuguseid pilte,“ ütles Kikkas.
„Ma ei kujuta ette, kuidas ma pildistan 20 inimest samas voodis, statsionaarse interjööriga pildistamisel tuleb mul korralik error ette,“ sõnas Vilisoo.
Ehkki eelsisustatud stuudiotel on omad võlud, eriti hooajaliselt, näiteks jõulude ajal, siis mõlemad mehed soovitavad fotograafil stuudio rentimisel jääda originaalseks ja kasutada oma rekvisiite. „Nn paviljonide ehk eelsisustatud stuudiote puhul on tegelikult suurimaks võitjaks stuudio omanik, seda muidugi juhul, kui ta suudab stuudiot pidevalt välja renditavana hoida,“ lausus Kikkas. Nii Kikkas kui Vilisoo aga nendivad, et juba ette antud interjööriga sisustatud stuudiod tõmbavad fotograafias kõige olulisema elemendi ehk valguse juhtimise võimalust tugevalt alla, mistõttu fotograaf ei arene neid pilte tehes eriti ja ei saa kujundada välja oma nägemust.
Kikkas võtab „paviljonide“ teema kenasti kokku lausega: „Kui fotograafi eesmärk on võimalikult lühikese ajaga teenida võimalikult palju, siis annab see efekti. Kui kõrgemaks eesmärgiks on aga enesetoestus, siis on paviljonid välistatud“.
