Fotofiltrid – Milleks? Millised? Kellele?

Mõni aeg tagasi kirjutas Janek erinevate kiilfiltrite kohta järgneva artikli: https://fotojutud.ee/topics/tehnika/kiilfiltrid-kas-valida-odav-plast-voi-kallis-klaas. Filtrite kasutamisest maastiku pildistamisel on kirjutanud ka Arbo Rae: https://fotojutud.ee/topics/nipid/4-nippi-hea-maastikupildi-saamiseks

Seekord kirjutan veidi üldisema ülevaate, millised on üldse enamlevinud fotofiltrid ning millal ja kes neid kasutama peaks. Juba edasijõudnud fotograafide jaoks pole see artikkel ilmselt mõeldud ja miskit uut nende jaoks siin pole. Pigem on sihtrühmaks oma fototeed alles alustavad hobifotograafid, kellel on siit ehk üht-teist kasulikku omale kõrva taha panna ja järgi proovida.

- REKLAAM -

Mis on mis

Fotofiltreid, mille hulgast oma valik teha, on meeletu hulk. Et leida just see õige ja sinu jaoks sobiv, tuleb endale esmalt selgeks teha, milleks miski filter üldse vajalik on.

Kui nüüd päris algusest alustada, siis võib fotofiltrid jagada kahte suurde klassi – keeratavad filtrid ning hoidikusse asetatavad filtrid. Esimesed neist on ümarfiltrid, neil on keermestatud serv ning omale sobiva valimiseks peab teadma kasutatava objektiivi esiosa keerme mõõtu. Kuna objektiive on erinevaid ning erineva keermega, siis ei pruugi üks filter sobida kõikidele objektiividele.

Teine enamlevinud tüüp on hoidikusse käivad fotofiltrid, mis on üldjuhul kandilised. Selleks, et filtrit kasutada, on vaja spetsiaalset objektiivi ette käivat hoidikut. Hoidik kinnitub objektiivi külge üldjuhul keermestatud adapteriga. Ehk et erinevate objektiivide ees kasutamiseks on vaja erineva mõõduga adapterit, kuid filtrid ja hoidik on universaalsed ja seeläbi kokkuhoid märkimisväärne.

On veel ka kolmas tüüp – filtrid, mis paigaldatakse objektiivi ja fotoaparaadi vahele. Laias laastus on tegu samuti hoidikusse käivate filtritega. Lihtsalt nende mõõdud on tavaliste objektiivide ette käivate filtrite omadest väiksemad. Peamiselt kasutatakse neid suure diameetriga esiläätse puhul, kuhu tavamõõdus filtrit pole võimalik kinnitada. Näiteks võib tuua Canon 300 f2.8 teleobjektiivi, mille esiläätse diameeter on üle 110mm. Sellel ja nii mõnelgi teisel valgusjõulisel superteleobjektiivil ongi kasutuses spetsiaalne objektiivi tagaossa asetatav filter.

Peamised filtritüübid

Parameetrite järgi võttes võib filtrid jagada seitsmesse klassi või kategooriasse. Need on:

1. Kaitse- või UV-filtrid
2. Polariseerivad filtrid
3. Neutraalhall- ehk ND-filtrid
4. Kiilfiltrid
5. Infrapunafiltrid
6. Värvilised filtrid
7. Efektifiltrid

Tegelikult võib seda nimekirja nii pikendada kui ka koomale tõmmata. Kõik oleneb, kui süvitsi teemaga minna või kui põhjalikult ühest või teisest rääkida ning mismoodi erinevaid fotofiltreid liigitada.

1.      Kaitse- ehk UV-filtrid

Lühidalt on tegu ühe enamlevinud filtriga, mille peamine eesmärk on objektiivi esiläätse kaitsmine. UV-filter vähendab lisaks ka UV-kiirgusest tulenevaid moonutusi. Samas ütlevad aga paljud fotograafid, et see on üks mõttetuimaid filtreid üldse – lisades odavapoolse UV-filtri kallile objektiivile, on kvaliteedikadu üpris märgatav ning kallis objektiiv kaotab oma mõtte. Eesti oludes pole ka UV-kiirgus teab mis probleem. Teised jällegi raiuvad nagu rauda, et objektiivil peab kaitsefilter alati ees olema – katkist filtrit on odavam vahetada, kui kalli objektiivi esiläätse. Eks õigus ole mõlemal… Kõik ju oleneb, kus ja kuidas pilte tehakse. Elukutselised fotograafid aga UV-filtreid ei kasuta ja keeravad objektiivi kaitsmiseks hoopis päikesevarjuki ette.

2.      Polariseerivad filtrid

Polariseeriv- ehk polarisatsioonifilter ehk CPL on üks neist fotofiltritest, millega saavutatavat tulemust pole Photoshopis võimalik järgi teha. Selle filtri abil on võimalik peegeldavatelt pindadelt segavaid peegeldusi eemaldada. Samuti võimendab see teatud oludes värve. Näiteks taevas muutub sinisemaks. Arvesse peab võtma aga seda, et polariseeriv filter vähendab valguse läbipääsu objektiivist kuni 4 korda. Seega vahel võib piisata säriaja pikendamiseks ka polafiltrist.

3.      Neutraalhallid filtrid

Neutraalhallid ehk ND-filtrid on filtrid, millega on võimalik vähendada objektiivi läbiva valguse kogust ja seeläbi pikendada säriaega. See on see filter, millega on võimalik näiteks vaikselt loksuv merevesi siidjalt piimjaks teha ning päevast öö võluda. ND-filtreid on olemas erineva tumedusega ehk erineva stop-väärtusega. Tugevaimad neist võivad olla lausa 15-stopised. See tähendab, et sensorile jõuab vaid 0,001% valgusest. Ehk näiteks kui ilma filtrita on säriaeg 1/125 sek, siis 15-stopise filtriga on säriaeg juba 4 minutit.

Neutraalhalle filtreid on saada ka selliseid, mille läbipaistvust on võimalik sujuvalt muuta. Nende eeliseks on, et mitme eri tugevusega fotofiltri asemel vajate vaid ühte. Samas mõjub sellise filtri kasutamine hävitavalt pildikvaliteedile, ka kallimad mudelid jätavad kaadri servadesse üliintensiivse vinjeti.

4.      Kiilfiltrid

Kiilfiltriks nimetatakse ühe või mitme lineaarselt vahelduva värvitooniga filtrit. Kõige tavalisemad on sujuva üleminekuga filtrid, mis ühest otsast on kas neutraalhallid või mingi värvitooniga ning teisest otsast läbipaistvad. Seega mõjutavad kiilfiltrid kaadri erinevaid osi erinevalt. Kuna värvid vahelduvad lineaarselt, ühe või mitme sirge joonena, kasutatakse neid eelkõige maastiku pildistamisel. Erinevaid variante ja modifikatsioone on tunduvalt rohkem, kui tavaliste hallfiltrite osas. On olemas nii järsu üleminekuga kui sujuva üleminekuga kiilfiltreid. Samuti toodetakse ka pööratud kiilfiltreid ning erivärvilisi kiilfiltreid. Kiilfiltreid võib kasutada nii tehnilise abimehena perfektse foto saavutamiseks kui ka kunstilistel kaalutlustel.

Nagu märkisin, siis tavaliselt kasutatakse kiilfiltreid maastiku pildistamisel. Peamiseks eesmärgiks on kaadri tumedate ja heledate alade ühtlustamine – ehk siis taeva tumendamine ja maapinna tumedate alade helendamine.

Kui eelnevaid filtreid on olemas ja võib kasutada nii ümaraid kui kandilisi, siis kiilfiltreid peaks eelistama kandilisi – horisont pole kaadris tavaliselt kunagi täpselt keskel ning kandilise, hoidikus liigutatava filtriga saab omale sobiva asendi leida.

5.      Infrapunafiltrid

infrapunafilter on spetsiaalne fotofilter, mida kasutatakse nii digitaalkaameratega kui ka spetsiaalsete infrapunafilmidega. See peaaegu läbipaistmatu filter blokeerib nähtava valguse (kaasa arvatud ultravioletse valguse) kuni teatud lainepikkusteni, lastes läbi vaid inimsilmale nähtamatu infrapunavalguse. See võimaldab talletada stseene, mis tavatingimustes on inimsilmale nähtamatud.

Tulenevalt infrapunafotograafia omapärast on filtri faktor äärmiselt varieeruv ning sõltub suuresti valgustingimustest ning ka ISO tundlikkusest. Tegemist on polarisatsioonifiltri kõrval teise filtritüübiga, mille tulemust ei ole võimalik Photoshopis imiteerida.

6.      Värvilised filtrid

Värvilistel filtritel on kaks peamist funktsiooni – lasta läbi teatud värvitoone ning blokeerida mingeid värvitoone ja kontrollida kontrastsust.

Värvilisi filtreid kasutati palju analoogfotograafias. Tänapäeval on nende kasutus pea olematu, kuna kõike nende poolt pakutavat saab fototöötlusprogrammides digitaalselt luua. Erandiks on astrofotograafia, kus on spetsiaalsed RGB-filtrid korvamatud abimehed.

Sama kehtib ka värvustasakaalu muutmiseks mõeldud värvifiltrite kohta. Tänapäeval saab foto valgetasakaalu pea igas fototöötlusprogrammis muuta. Samuti on see võimalus ka kaamera enda seadetes.

7.      Efektifiltrid

Lõpetuseks veel üks filtrikategooria, mis tänapäeval aina vähem ja vähem kasutust leiab – erinevad efektifiltrid.

Levinuimad neist on ilmselt erinevaid tähe-efekte tekitavad filtrid, udufiltrid, difuusorid jms. Aga taaskord… Tänapäeval saab kõike seda ka Photoshopis taasluua, nii et seegi on üks hääbuv filtrikategooria.

Kokkuvõtteks

Kuna minu kohta võib öelda, et olen nö vanakooli fotograaf, siis kipun ise erinevaid filtreid üsna palju ja tihti kasutama. Neutraalhallid-, kiil- ja polariseerivad fotofiltrid on fotokotis iga kord, kui kusagile pildistama sätin. Isegi kaitsefiltrit kasutan, kuigi seda vaid olukorras, kus on oht, et objektiivi esilääts võib viga saada – näiteks pildistades autorallit või muud sarnast ala. Igale fotofiltrile on oma aeg ja koht.