Lainurkobjektiivide kasutamine on tegelikus elus üllatavalt keeruline. Tundub ju küll, et mis see ikka ära ei ole, aga jään oma väite juurde – on keeruline!

Paljud fotograafid kajastavad “lainurkadest” oma muljeid blogides ja kirjeldavad, nagu need oleks eduka maastikupildi tegemise salarelvad. Tegelikult on sellised objektiivid väga head ainult teatud asjades ja muus osas esineb neil ka omajagu puudujääke.

Foto: Priit Tammjärv

Lainurkobjektiivid on maastikufotograafias väga kasulikud vaate laiendamiseks ja perspektiivi rõhutamiseks ning selle ilmekaks moonutamiseks. Nii näiteks võimendavad nad esiplaanil olevad objekte oluliselt suuremaks ja samas teised osas pildil tehakse korralikult väiksemaks. See „boonus“ on vahel tõeliseks abimeheks esiplaani struktuuride ja asjade maksimaliseerimisel, tuues need üldisest taustast korralikult esile. Aga kui näiteks satud pildistama kaugel asuvaid mägesid, siis võib juhtuda selline asi, et pildil väljenduvad nad ainult väikeste küngastena. Vahel on see hea, vahel jälle mitte.

- REKLAAM -

Kuid mida siis kujutab endast lainurkobjektiiv? Põhimõtteliselt võib öelda, et lainurkobjektiiv on mistahes objektiiv, millel on inimsilmast laiem vaateväli. Tegelikkuses nimetatakse lainurkobjektiivideks torusid, mille fookuskaugus on täiskaader kaameratel 35 mm või vähem ja poolkaader kaameratel 24 mm või vähem. Ülilainurgaks peetakse täiskaaderkaameratel lühemaid kui 24 mm. Need läätsed loovad vaatevälja, mis on laiem kui inimese loomulik vaateväli – isegi kui võtta arvesse perifeerset nägemisulatust.

Maastike jaoks on need suurepärased tööriistad, mis võimaldavad haarata kaadrisse mitte ainult laiemat vaatevälja, vaid tuua esile kõik plaanid – teiste objektiivitüüpidega läheb osa esi-, kesk- või tagaplaanist palju kergemini kaduma. Ühesõnaga, nii kahe- kui kolmedimensiooniline ulatuslik hõlmatus on üks peamisi põhjuseid, miks fotograafid üle kogu maailma neid armastavad, kuid samas on vähe fotograafe, kes oskavad suurt ulatust osavalt ära kasutada.

Kunas siis tasuks kaaluda selle objektiivi kasutamist? Algaja fotograaf arvab sageli, et lainurkobjektiiv on ideaalne kõige jaoks ning peaks olema kindlasti üks esimesi oste kaamera järel. Nii mõnus on ju, kui kaadrisse mahub pool maailma ja jääb ruumi ülegi. Paraku unustatakse väike asjaolu, et lihtsuses peitub sageli võlu ning peamise fookuspunkti kaotamine ei too pildile midagi juurde, vaid suisa vastupidi – inforikaste laiade kaadrite kolmekihiline mõõde teeb osava kompositsiooni leidmise palju keerulisemaks, kui näiteks makrotoruga lilleõite pildistamisel.

Laiad objektiivid töötavad väga hästi, kui esiplaanil olevale objektile saab minna väga lähedale. Nii mahutad kaadrisse ära nii objekti enda kui ka kogu ülejäänud tausta terves inforikkuses. Plaanide omavaheline suhestamine loob pildile mõnusa sügavuse.

Foto: Priit Tammjärv

Kuna pildistan ka ise lainurkadega, siis annan kaasa mõned soovitused, mida maastike pildistamisel, kuid miks mitte ka muude fotode tegemisel silmas pidada.

Paljud kasutajad armastavad lainurgaga pildistada taevast ja jätta selle ka piltidel domineerima. See on hea viis väljendamaks oma emotsiooni, aga ilmselt mitte parim. Parem viis lainurk- või ülilainurkobjektiivi kasutamiseks on pildistada esiplaani koos taustaga (loe: taevaga), eriti muidugi juhtudel, kui on avara vaateväljaga alad nagu põllud ja rannad, kus saad esiplaanile jätta võimalikult palju huvitavaid detaile. Efekti võib anda ka pisike tehniline nüanss, kui kallutada objektiiv rohkem allapoole, sest just nii ilmuvad pildile lahedamad mustrid ja objektid ning jääb ülevaatlikum tunne.

Päikesetõusu ja -loojangu jahil on see soovitus veidi pehmema rangusega. Dramaatiline taevas võibki olla sinu pildi peamine fookuspunkt ning kõik ülejäänud saab jääda vaid abistavat ja toetavat funktsiooni kandma. Lihtsalt proovigem järgmine kord pildil siduda esiplaan taustaga. Usun, et jääte rohkem rahule.

Foto: Priit Tammjärv

Nagu varasemalt mainitud, siis lainurgast on vähe kasu, kui objekt, mida pildistad, asub sinust päris kaugel. Seda seetõttu, et isegi kõige suuremad struktuurid muutuvad pildil tibatillukesteks ning reaalne tunnetus nende võimsusest kaob. Olles mäekünkal ja pildistades ümbritsevat maastikku, siis lainurkobjektiiv on pigem takistuseks kui abiks. Saame suhteliselt lameda tulemuse ning sellise keskklassi turistika pildi. Ilus küll, aga vähe huvitav. Parem tasub otsida mõni ese või objekt, millele saaks pilgu esmajoones suunata. Las see detail loob oma jutustuse ja mulje. Lainurgaga, nagu ta teiste objektiividega, tuleb leida see kirss tordil! Kusjuures selleks ei pea olema midagi suurejoonelist, vahel piisab mõnest oksast, lilleõiest, kivist.

Lainurgaga pildistamisel on ka omad suured murekohad.

Peamiseks probleemiks selle objektiiviga pildistamisel on kindlasti moonutused. Aastatega asi edeneb ja tehnika arenguga jääb neid miinuseid jupikaupa vähemaks, aga siiski päris olematuks nad ei muutu. Pildi keskosas on joonis tavaliselt hästi terav ja selge, aga äärtes kipuvad asjad ikkagi kõveraks ja ka udusemaks muutuma. Eriti aktuaalne on see arhitektuuri pildistades, sest siis on sirged jooned „must be“. Ei soovi me ju kinnisvarapiltidel näha kõverdunud söögilauda või seinakappi, rääkimata siis paindesse vajunud majanurgast ja katusest. Järgmine kord, kui linnatänavale satud pildistama, proovi seda meenutada ja objektiivi vastavalt sättida, et moonutused kõige väiksemad oleks. Säti ja kadreeri tähtsamad asjad rohkem tsentrisse või vähemalt kolmandikujoonele. Nii saad suuremast moonutusest lihtsamini üle libiseda ja hiljem jääb ka pildi kroppimiseks ruumi.

Foto: Priit Tammjärv

Erandiks on muidugi see, kui pildi eesmärk ongi erilisem kunstiprojekt või omalaadse vaate kajastamine. Siis ei kehti ka paljud teised reeglid, kuid kalasilmafotograafia ja muu selline on juba teine lugu.

Selle suurepärase hobitamise käigus aga on sul kindlasti tekkinud küsimus – kui lainurk ei vea mingil põhjusel välja või seda lihtsalt pole, siis kuidas pikema fookuskaugusega objektiivi korral mahutada kõik vajalik kaadrisse? Hea uudis on see, et kõik, mida sa vajad, on üks kindel statiiv ja saadki alustada panoraampiltide tegemist. Sellest on meie lehel varasemalt juba kirjutatud ning siinkohal ongi hea taas mõned töövõtted ja näpunäited meelde tuletada. Klikka lingile ning pane mõni tarvilik oskus kõrva taha: https://fotojutud.ee/topics/nipid/paaro-metsand-annab-nou-kuidas-pildistada-panoraame/.

Kõik need teada tuntud faktid, et lülita automaatsätted välja, säilita algne valgetasakaal jms on siinkohal taaskord au sees. Kõik selleks, et lõpuks ei näeks koondpilt välja nagu dalmaatsia koer. Iga lõik ja jupp isemoodi, see pole õige panoraamfoto.

Foto: Priit Tammjärv

Seega võin kokkuvõttes öelda, et lainurkobjektiiv on tegusale ja hea kompositsioonitajuga piltnikule väärt abimees maastike, arhitektuuri ja muude laia haaret vajavate objektide pildistamisel, samas aga ei tasuks ära unustada selle objektiivitüübi puudujääke. Moonutustega võitlemine ja nende silumine arvutis võib olla paras peavalu. Eesmärk ära mahutada kõik ühele pildile tasub ennast ära siis, kui tegemist on tõeliselt suurekaliibriliste objektidega.

Ka vaatenurga muutmisest on meil varasemalt kirjutatud, seega kui napib ideid, loe läbi järgnev artikkel: https://fotojutud.ee/topics/algajale/98-neli-lihtsat-soovitust-kuidas-fotod-huvitavamaks-muuta/.

- REKLAAM -