Oleme kirjutanud ISO, ava suuruse ja säriaja vahelistest suhetest, oleme andnud erinevaid nippe “kaasavedamiseks”, tähetriipude tekitamiseks ja paljuks muuks. Küll aga ei ole me võtnud luubi alla kõige tähtsamat – selleks on säritus. Nüüd parandame selle vea.
Nii et võta endale mõni minut vaba aega ja loe see kirjatükk läbi. Usutavasti leidub sulle siin nii mõnigi kasulik mõte, et saada oma pildist kätte maksimumi.
Kui ava ja ISO on eelkõige tehnilise abimehed ja nn võimendid (või pehmendajad), siis fotograafia superstaar on tegelikult säritus ehk säriaeg. Pole vahet, kas oled algaja või kogenud tegija, säriaja reguleerimise täielik valdamine peaks olema esimene asi, mille poole püüelda.
Kuidas säriaeg kujuneb, pole väga selle artikli idee. Sellest teada saamiseks võib lugeda meie algajate rubriigi jutukesi. Pigem proovime vaadelda erinevate säriaegade mõju piltidele ja anname mõned soovitusedki kaasa, millise pildikontseptsiooni ja -žanri juurde milline säriaeg sobib ja vastupidi, milline ei sobi.
Sissejuhatuseks saab öelda järgmist.
Säriaeg on see ajaintervall, kui katik on foto jäädvustamiseks avatud. Digitaalselt toimib protsess sarnaselt, aga siis täidab katiku rolli elektriline aktivatsioon. Kui katik on avatud, tabab valgus kaamera sensorit. Seega mida pikem säriaeg, seda rohkem valgust sensor vastu võtab. Nagu me teame, siis säriaega mõõdetakse sekundites või sekundi murdosades – levinumad säriajad on: 30, 20, 10, 5, 2, 1, 1/10, 1/20, 1/30, 1/60, 1/125, 1/250, 1/500, 1/1000, 1/1600, 1/2000 ja 1/4000 sekundit. Loomulikult ei ole see nimekiri lõplik. Mida kaasaegsem on kaamera, seda rohkem on võimalusi.
Säriaja toimet saab ilmestada piltidel kahel viisil:
– Suurendab/vähendab pildi heledust (ehk siis kui palju valgust jõuab sensorile, kasutades võimenduse või pehmendusena ISO ja ava suurust)
– Suurendab/vähendab liikuvate objektide teravust pildil
Kusjuures tihtipeale küsitakse mõnda pilti vaadates, mis on EXIF ehk pildistamise parameetrid, eelkõige muidugi tuntakse huvi säriaja vastu. Tegelikkuses on valgusolud alati nii erinevad, et EXIF ei anna suurt midagi. Säriaeg tuleb paika timmida kohapeal ja vastavalt sellele, mida sa luua tahad.
Proovime tinglikult säriaegade pikkused neljaks teha.
On kiire säriaeg, normaalsäriaeg, pikk säriaeg ja ülipikk säriaeg. Loodetavasti annate sellise meelevaldse liigituse andeks, aga kuidagi tuleb need ära klassifitseerida, kui tahame vaadata, mis milleks sobib.
Alustame kiirest säriajast. Laias laastus võib kiireks nimetada säriaega, mis on 1/1000 sekundit või veelgi kiirem.
Kui pildistate lindu säriajaga näiteks 1/4000 sekundit, siis on iga sulg meeldivalt terav ja ka hoogsalt liikuvad tiivad sama kenad vaadata. Samas kui teed seda sama asja säriajaga näiteks 1/10 sek, on tulemuseks arusaamatu udukogu. Mida kiiremini liigub sinu objekt, seda kiirem peab olema ka sinu säriaeg. Nii et mõtle ette, kas sinu modelliks on kilpkonn või jänes.
Kiire säriaeg külmutab kõik ümbritseva täielikult. Vahel on see hea, vahel jällegi mitte. Dokumenteerimisel, spordi pildistamisel ja loomafotode tegemisel on see hädavajalik. Nii saad ilusa ja puhta pildi. Kiire säriaja miinuseks on lisaks asjaolu, et veidikenegi hämaramates valgusoludes tuleb ISO nii põhja keerata, et pilt ise võib olla küll terav, kuid tulemus on siiski hirmus säbruline.
Ole kiirem oma modellist!!!
Normaalsäriajaks võiks nimetada vahemikku, mida kaamera ise autorežiimis ette annab. See on selline kindlapeale vahemik kuskil 1/30 ja 1/800 vahel. Enamus pilte teeb ära, kuid “vereta jahile” sellise säriga naljalt ei lähe, rääkimata siis taevaste imede pildistamisest.
Normaalsäriaeg on heas mõttes kindlapeale tööriist. Oluline, et enamus pildid välja tulevad. Just sellises vahemikus pildistatakse portreesid, kuna modellid pole nagu jänesed, kes vurinal põõsasse jookseks. Harjutanud modell suudab natuke aega vagusi ka püsida. Ka tänavafotos pole vaja ei kiiremat ega aeglasemat. Tähtis on, et suudaksid käest pildi ära teha, olgu siis stabilisaatori abiga või mitte.
Isegi kui sa pildistad liikumatut stseeni ja oled kindel, et saad valida täitsa suvalise säriaja, siis päris nii see ka ikka ei ole. Inimesed on erinevad ja nende võimekus hoida ennast täiesti paigal samamoodi erinev. Sellest lähtuvalt on ka sobiliku säriaja valimine individuaalne protsess. Statiivita ja käest pildistades peab paratamatult arvestama, kui hästi suudab see keegi olla hetkeks liikumatu. Kerge käevärin on pildistamisel ju niikuinii sisse kodeeritud. Õnneks on tehnika jõudsalt arenev ning objektiivi ja kaamerasisesed pildistabilisaatorid oma arengus tublisid samme edasi teinud. See teeb meie elu kergemaks, sest saab kasutada kartmata pildi udustamist ka suhteliselt pikka säriaega. Tasuks meeles pidada, et lühemate objektiividega saad säriaja venitada lausa 1/60 sekundile ning pikemate objektiivide korral kuni 1/160 sekundile. Mida tõhusam stabilisaator, seda pikemaks tegelikus elus need säriajad võivad veelgi nihkuda. Profitehnika kombinatsioonid lubavad juba 1-3 sekundi pikkust säriaega, mis alles paar aastat tagasi tundus hullumeelne!
Kusjuures eredates valgusoludes on ka maastikufoto puhul nn normaalsäri just see optimaalseim vahemik. Paljud maastikufotograafid kasutavad eredas valguses säriaegasid 1 sekund-1/500 sekundit (ja veelgi lühemaid säriaegu). Kui aga valgusolud kahvatuvad (näiteks päikesetõus/loojang, ööfotograafia jne), siis kipuvad säriajad oluliselt pikemaks venima.
Pikk säriaeg on sekund ja rohkem, kuni kuskile 10-30 sekundi kanti. Mida iganes sa pildistad, vajab see juba statiivi. Kui soovid vett siledaks pildistada ja fotol pole liikuvaid tegelasi, siis on see suurepärane võimalus nn klantspilte teha. Või proovi näiteks jaanituld 10 sekundilise säriajaga pildistada? Tõsi, selleks on vaja ka tugevat neutraalhalli filtrit, aga võid kindel olla, et tulemus on hoopis teisest puust, kui suvaline telefoniklõps. Ja näiteks tähistaevast ning virmalisi saabki pildistada ainult pika säriajaga.
Ülipikk säriaeg on tihti juba kunstnike pärismaa. Algab paarikümnest sekundist ja lõpeb vahel tundidega. Taaskord on seda vaja teatud taevaste imede pildistamisel, näiteks välku taga ajades. Õues on kottpime ja lased bulb-režiimis seni säritada, kuni sähvakas ära käib. Pilt tuleb vägev, esiplaan ei ole enam süsimust ja välgunooled on ka ilusti peal. Ülipikka säriaega kasutatakse ka näiteks rahvarohkete kohtade nn tühjaks pildistamisel. Säti filter ette, pane säri kümnete minutite peale (vajab välja arvutamist!) ja võid ka kõige rahvarohkemal ajal Tallinna või Tartu raekoja platsid niimoodi peale võtta, et kõik inimesed on sealt kadunud. Ei usu? Proovi järgi. Trikk on selles, et kui inimene kasvõi 20% säritusajast kaadris koperdab ja tõesti päris liikumatult ei seisa, siis säritad sa lihtsalt temast läbi ja paremal juhul ei saa keegi arugi, et platsil mõni inimene ka oli.
Pikkade säriaegadega kaasneb veel üks võlu. Nimelt värvid muutuvad sügavamaks ja pilt vajab tihti palju vähem töötlust. Kontrastid tulevad mõnusamalt esile, toonid on tugevad, justkui oleks saturatsiooniheeblit parasjagu peale keeratud, kuid tegelikult on tulemus täitsa naturaalne, piirdudes kaamerasisese automaatse töötlusega.
Nagu nägite, siis kõikide vahemike vahele jäi nn puhvrit. See jäi meelega, sest antud klassifikatsioon on parasjagu meelevaldne ja igaühe vaba tõlgendamise küsimus, mis on mis. Küll aga loodan, et selline liigitamine andis fotograafidele suuremat indu hüpata oma tavarutiinist välja ja katsetada samade objektide pildistamist täiesti erinevate säriaegadega, sest täiesti erinevad pildid on garanteeritud.
Et rohkem näitlikum olla, siis piilu korra ka järgmisi artikleid:
https://fotojutud.ee/topics/algajale/99-soovitused-algajale-kuidas-objekti-kaasa-vedada/
https://fotojutud.ee/topics/algajale/84-venitame-sariaja-pikaks-ja-tombame-pildi-triibuks/
