Ja ongi jälle see külm kohal. Ütlen ausalt, et ega ma seda väga ei naudi, ei istu mulle see külm. Veekogud, kust ma üsna palju modelle leian, on kinni külmunud ja modellid ka peitu pugenud ehk siis loodusest ma just palju pildistada ei leia. Aga on midagi, mille pärast ma siiski pisut ootan talve. See midagi on lumi.
Lumehelbed on need pisikesed jääkristallid, mis iga talv pisut ärevust tekitavad ja tekib hirmus tahtmine need pildile püüda, seda ma ka üritan ja vahel see ka õnnestub. Ei ole õnnestunud võib-olla nii hästi, kui ma vaimusilmas endale ette olen kujutanud, aga midagi olen suutnud ikka kätte saada.
Räägin põgusalt, kuidas ma neid pildile püüan. Kuna kasutan pildistamisel enamasti mikroskoobi abi, siis vaatamegi kuidas seda mikroskoobiga teha. Kui soovite lugeda ka selle kohta, kuidas neid kaamera ja makroobjektiiviga taga ajada, siis siin on ilmunud varasemalt ka üks väga hea artikkel, kus räägitakse sellest.
Kõige olulisem selle asja juures on temperatuur. Väljas peab olema piisavalt külm, mida külmem, seda parem. Siin artiklis näidatud pildid on enamus tehtud umbes -9 juures ja see temperatuur on isegi pisut soojavõitu, seetõttu on piltidel nähtavad helbed juba kergelt sulama hakanud ja pole täiuslikud. Kuna ma ise ka alles katsetan ja õpin, siis ei olegi hetkel ühtegi täiuslikku helvest näidata, aga loodan, et talv annab võimaluse ka selle „purki püüdmiseks“.
Veel oleks hea, kui on miski katusealune, kus seda teha, sest ilmselt on endal ka mugavam, kui pildistamise ajal lumi pähe ei saja ja samuti ei ole see hea tehnikale. Mina leidsin selle katusealuse endale kasvuhoone näol.
Asjad tuleks viia enne jahtuma, sest need õhkavad alguses mõnda aega sooja ja võivad lumehelbed üles sulatada. Mina viisin oma asjad jahtuma paar tundi enne pildistamist.
Kui asjad jahtunud, siis hakkasin helbeid püüdma. Seda tegin nii – ladusin mikroskoobi slaidid (klaasitükid, mis käivad mikroskoobi alla) kasvuhoone ukse peale ja ootasin, kuni sinna maandub mõni helves. Kui sobiv helves oli maandunud, siis läks see ruttu mikroskoobi alla. Ruttu seetõttu, et nad kippusid sulama ja väga palju aega mul ei olnud.
Nüüd sain pildistama hakata. Pildistamine mikroskoobiga ei ole ka päris nii, et klõps ja valmis. Mikroskoobi objektiividel on väga väike teravussügavus ja seetõttu ühest klõpsust ei piisa, tuleb teha mitu kaadrit (mul jäi see 10-30 kanti) ja arvutis need hiljem kokku panna ehk siis tuleb kasutada fookuse kuhjamise tehnikat. Kes ei tea mis on fookuse kuhjamine, siis ka sellest on siin artikkel olemas.
Valgus
Nagu ikka fotograafias – valgus on kõige alus. Mida põnevam on valgus, seda põnevam on tulemus. Kuidas ma siis selle valguse põnevamaks sain? Kasutasin kahte meetodit. Esimene ja natuke lihtsam oli järgmine – laenasin tütrelt paar täitsa tavalist vildikat ja värvisin nendega kergelt ühe slaidi ära ning panin selle pärast lihtsalt mikroskoobi valgusallika peale. Teine, vähe keerulisem meetod on valguse polariseerimine. Selleks on vaja kahte polarisaatorit, millest üks läheb mikroskoobi valgusallika peale ja teine modelli ja objektiivi vahele.
Kui sulle nüüd see mikrovärk rohkem huvi hakkas pakkuma, siis külasta ka mikromaailma gruppi Facebookis.
