Vaadates kauneid maastikufotosid, millel on ühtmoodi nõelteravad nii esiplaan kui silmapiiril asuvad objektid, mõtleb maastikufotohuviline sageli – mis imeoptikat küll see fotograaf kasutanud on? Kuhu sellise võtte puhul fookus sätiti, et tulemus nii terav on?
Sageli on vastus kirjutatud lausa pildi alla – inglise keeles focus stacking ehk fookuskuhi.
Mis on fookuskuhi?
Lühidalt on fookuskuhi meetod, mille puhul tehakse samast situatsioonist mitmeid erineva teravuspunktiga kaadreid. Nende teravusalad liidetakse järeltöötluse käigus üheks, võimalikult ühtlaseks teravaks pildiks. Fookuskuhja tehnikaga pildistamise eelduseks on aparaadi paiknemine statiivil ja pildistatav motiiv peab olema suhteliselt staatiline – tugeva tuulega liikuvad kõrred ja rulluvad lained võivad teha kaadrite kokku kuhjamise keeruliseks või võimatuks. Samuti ei ole mõistlik kasutada teravusala laiendamiseks täiesti maksimaalselt kinnist ava, kuna piirile viidud objektiiviga tekib väga suur pildi kvaliteedikadu.
Fookuskuhja tehnikat kasutatakse erinevates fotožanrites, olgu selleks siis tootefoto, makrofoto, kinnisvarafoto ja mujal. Käesolevas kirjutises näitan maastikufoto näitel, kuidas igaüks lihtsalt ühtlaselt nõelteravaid pilte saab teha.
Fookuskuhi maastikul
Oma maastikupiltidel kasutan sageli madalat võttenurka, et esiplaanile paigutatavad väiksemad objektid suurematena tunduksid. Selliste fotode tegemisel tekibki ka kõige laiemat nurka kasutades (minul täiskaadri ekvivalendis 15mm) ikka vajadus fookuskuhja järele, kui on soov saada ühtmoodi teravus kogu kaadri lõikes. Eriti, kui lähim kaadrisse jääv objekt on objektiivile lähemal kui 1,5 m. Samas kohas silmade kõrguselt pildistades on kaadri esiplaanini tavaliselt rohkem kui 1,5 m ning piisavalt kinnise avaga saab terava pildi ka ilma fookuskuhjata.
Rabalauka kaldal, esiplaan umbes 1 m kaugusel objektiivist. Fookuskuhi kahest kaadrist, Fujifilm X-T2, XF18-55mm, 1/10s, F8, 22,3mm. Käsitsi kokkusegamine.
Mitu kaadrit fookuskuhjaks on vaja?
Maastikupildistamisel saab sageli ka vaid kahe kaadriga hakkama, eriti olukorras, kus detailiderohket keskplaani pole. Mida lähemal on esiplaan, seda rohkem on vaja kaadreid – olen maastikupilte teinud ka liites 7-9 kaadrit. Lilleportreed tehes või makrotades ei ole fookuskuhja kaadrite arvul väga ülemist piiri. Ka 100+ on täiesti normaalne ning paneb tõsiselt proovile järeltöötluseks kasutatava arvuti võimsuse.
Kuldking umbes 2+m kaugusel, fookuskuhi 25 kaadrist. Fujifilm X-T2, XF 50-140mm, 1/15s, F2.8, 134mm. Automaatne kokkusegamine.
Kuidas pildistada fookuskuhja?
Kasutan Fujifilmi kaameraid ning nendel on fookuskuhi kahvelduste ehk bracketing menüüs saadaval. Saan määrata kaadrite ülempiiri, millest enam aparaat rohkem ei tee, kaadritevahelise ülekatte ning pausi pikkuse katiku klõpsust tulenevate vibratsioonide vältimiseks kaadrite vahel. Pildistan täismanuaalses režiimis ja RAW formaadis, kus ka valgetasakaal on manuaalselt paigas. Kui sätin käsitsi teravuse lähimale kaadriosale, teeb aparaat juba teravussügavust arvestades ise vajaliku arvu pilte. Automaatse funktsiooni puududes saab seda kõike aga ka ise teha – teravustades lainurgaga pildistades alguses esiplaanile, siis keskplaanile ja lõpuks silmapiiril olevale objektile. Lainurga puhul võiks seejuures avaarvuks olla sõltuvalt kaamerast F5,6-F10, mis on enamikel objektiividel optiliselt kõige teravam vahemik. Poolkaaderkaameratel võiks see vahemik olla F5,6-F8 ja täiskaadri puhul F8-F10.
Kuidas liita kaadrid arvutis?
Fookuskuhja kokkupanemiseks on erinevaid viise, mina kasutan selleks Adobe Photoshop tarkvara. Kõigepealt avan toorfailid Adobe Lightroomis, valin fookuskuhja kaadrid ja avan need kihtidena Photoshopis (Open as Layers in Photoshop). Seejärel valin kihid ja moonutuste ühtlustamiseks annan käsu kihtide ühtlustamiseks ja seadistamiseks (Align Layers). Alles järgmise sammuna saan asuda kihtide kokkusegamisele. Jättes kihid valituteks, annan käsu automaatseks kihtide kokkusegamiseks (Auto Blend Layers) või kui see ei suuda leida õigeid alasid korrektselt, siis kasutan käsitsi kokkusegamist maskidega. Peale soovitud tulemuse saavutamist tasandan pildikihid (Flatten Image) ning salvestan pildi. Kui algfailid on avatud nii, nagu kirjeldasin läbi Lightroomi, siis tulemus salvestatakse Lightroomi kataloogi algfailide kõrvale PSD failina juhul, kui Lightroom ja Photoshop on häälestatud nii tegema.
Fookuskuhja tehnika on vaid üks fotograafilistest võtetest ja seda saab kasutada ka kombineerituna särikahvliga ning muude kokkusegamisvõtetega. Õppides kasutama fookuskuhja, võid olla kindel, et järgmised maastikupildid tulevad teravamad nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses.
Tutvu Arbo Rae loomingu ja nii Eesti kui välismaiste töötubadega siit:
www.arborae.com
www.fb.com/arbophotography
www.instagram.com/arborae
