Selle aasta fotograafiliseks tipphetkeks sai taaskord üks fotoreis. Täpsemalt kahe nädalane fotoreis Islandile. Kohta, mida külastasin ka eelmisel suvel ning mille kohta ka väikese kokkuvõtliku lookese Fotojuttude lehele tegin (https://fotojutud.ee/pildilood/lopuks-on-island-oma-silmaga-ara-nahtud).
Kuna eelmine reis oli pigem selline tutvumisreis nn turismigrupiga, siis seekordne reis oli üpris pikalt ja täpselt ette planeeritud just ekstra fotoreisiks. Pettuda ei tulnud hetkekski, otse vastupidi, kogu reis ületas oma ootusi kordades. Ja kui keegi mõtleb, et miks kaks korda järjest Islandile minna, siis… Ainsaks ühiseks kohaks nendel kahel reisil oli põhimõtteliselt lennujaam 😊.
Auto
Seekord oli suurem rõhk pandud Islandi sisemaale – kohta, kuhu pääsemiseks peab olema korralik 4×4 auto ning mille läbimiseks on vaja ületada hulganisti suuremaid ja väiksemaid jõgesid. Täpsemalt siis neist läbi sõita – sildasid seal väga pole ja olenevalt aastaajast ja veeseisust võivad mõned neist jõgedest ka tavalisel 4×4 autol läbimatuks jääda.
Meie sõiduvahendiks oli Toyota Landcruiser. Eesti mõistes üpriski suur ja korralik maastur, Islandi mõistes pigem selline keskmine.
Kui tee ääres on sellised liiklusmärgid, siis on kindel, et nüüd alles “õige” Island algab. Ja kui järjekordse jõe ees on silt, et vaid XL 4×4 autod, siis, tuleb oma „pisikese“ Landcruiseriga lihtsalt ringi keerata ja mõni väiksem ja jõukohasem jõeületus otsida 😊
Nii näeb välja mõni keskmine jõeületus, mis on jõukohane ka tavamõõdus 4×4 autodele. Ja isegi mitte „päris“ maasturitele nagu see valge Mitsubishi 😊
Reisi kolm peamist märksõna ehk „kolm vaala“ olid seekord maastikuvaated, lunnid ja vulkaan. Kui kaks esimest olid juba ette plaanitud ja kindla peale minek, siis vulkaan oli üllatus ja suur boonus, sest seda ei ole väga võimalik prognoosida, millal „purakas“ ära käib. Jah, eelmisel aastal purskas ka vulkaan, kuid juba septembris lõpetas ta laava väljaajamise ning jäi talveunne. See, et seal samas piirkonnas ja sama kergelt ligipääsetav uus vulkaan purskama hakkab, sai selgeks meie reisi viimastel päevadel – perfektne ajastus, pole midagi kosta!
Aga mis ma ikka pikalt sissejuhatust kirjutan, proovin selle kaks nädalat Islandil järgnevalt kuidagi kokku võtta ning piltide ja tekstina lugejateni tuua.
Maastikud
Kui fotograaf mõtleb Islandile, siis esmajärjekorras peetakse 99,9% silmas just Islandi imelisi ja kordumatuid maastikuvaateid. Ja neid tõepoolest seal on. Nii lagedaid, kui mägiseid. Nii kiviseid, kui samblaseid. Kui kohati ka tundub, et enam ulmelisemaks ei ole maastik võimeline minema, siis järgmisel hetkel vaatad ja ahmid veelgi ulmelisemat vaadet ning ei oska muud teha, kui lausud taas meie reisiklassikaks muutunud fraase nagu „Ebareaalne!“, „Müstika!“, „Mis asi see nüüd on?!“ ja muud seesugust absurdset… 😊. Aga eks otsustage ise.
Lunnid
Teine suur eesmärki oli lunnid korralikult pildile saada. Nimelt eelmisel reisil jäid need põhjamaa papagoideks kutsutud tiivulised minul üldse nägemata ja ega teistelgi mingeid korralikke pilte ei õnnestunud saada. Asi oli ka selles, et eelmisel aastal olime Islandil nii hilja, et suvine pesitsusaeg oli kohe-kohe lõppemas ning siis lendavad lunid lihtsalt saarelt minema. Seekord oli reisiaeg palju varasem ja lootused headeks lunnipiltideks palju paremad.
Otsustasime ka kindla peale minna ning iseotsimise asemel broneerisime omale giidiga reisi lunnide paradiisi 😊. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et otsus oli igati õige ning kahetsema seda makstud raha ei pidanud.
Kohaks sai valitud Ingolfshofdi neem, mis on eraldatud neem poolel teel Skaftafelli ja Jökulsárlóni jäälaguuni vahel. See ajalooline looduskaitseala on koduks tuhandetele pesitsevatele lunnidele. Neem on oma nime saanud Islandi esimese asuniku Ingolfur Arnarsoni järgi, kes veetis seal oma esimese talve Islandil aastal 874.
Kohale veeti meid traktori kastis üle mere ja madala liivase ala – kokku ca 5 km pikkune reis kestis umbes 20-25 minutit. Peale seda oli pisut ronimist ja olidki lunnid platsis 😊
Vulkaan
Peamiseks eesmärgiks kujunes vulkaan, mis tekkis, tõsi küll, juba Islandil kohapeal olles ning mille külastus sai teoks reisi viimasel täispikal päeval.
Seekordne purse algas 3. augustil Fagradalsfjalli vulkaani läheduses, mis purskas läinud aastal alates märtsist septembrini ja kus me ka eelmisel reisil käisime. Väidetavalt käis eelmist purskavat vulkaani vaatamas kokku pea 500 000 inimest. Seekord ilmselt nii paljud seda vaatamas käia ei jõudnud, kuna vulkaan purskas seekord tunduvalt lühemat aega ning hetkel on seal taas vaikus.
Seega tuleb tõdeda, et meie reisi aeg oli ideaalse ajastusega – saime näha „tutikat“ vulkaani, millel sel hetkel oli vanust alla 4 päeva ning kaks nädalat peale meie reisi lõppu oli pidu selleks korraks läbi. Kokku purskas vulkaan seekord vaid 18 päeva.
Kõige suurem erinevus eelmise korraga oligi vast see, kui lähedale vulkaanile seekord saime. Kui eelmisel korral oli purse kestnud juba mitmeid kuid ning laava voolanud laiale territooriumile, siis kraater jäi tookord meie vaatekohast umbes 1000-1200 meetri kaugusele. Seekord, kui purse oli kestnud loetud päevad, saime me kraatrist kõigest 200-300 meetri kaugusele. See oli ikka väga lähedal! Kuna vedela laava temperatuur on üle 1000 kraadi Celsiuse järgi, siis seda kuumust oli tunda. Ja päris tugevalt tunda. Hoolimata jahedast ilmast, kus kraadiklaas näitas vaid 10 pügalat, oli vulkaani lähedal temperatuur niivõrd kõrge, et vabalt võis T-särgi väel olla ning eelnevalt õrnas vihmasabinas märjaks saanud riided kuivasid hetkega. Kuumus tundus umbes sama, kui suuremal jaanitulel seista lõkkest mõne meetri kaugusel – kaua ei tahtnud nii lähedal olla 😊
Vulkaani juures oli kõvasti ka droone ringi lendamas – pea igal hetkel oli 2-3 drooni õhus. Mõni eriti julge lendas ikka kohe otse purskava ja lendava laava sisse. Kas ka eluga tagasi pääses, selle kohta info puudub. Ka minul oli droon kaasas ning tegin ka mõned tiirud seal, kuid väga lähedale kraatri keskosale ja laavajõgedele siiski ei riskinud lennata. Aga pisut teisi vaatenurki sain ikka, kui fotokaga maapinnalt pildistades.
Aga veel?
Loomulikult ei piirdunud fotosaak vaid nende „kolme suure vaalaga“, vaid oli tunduvalt mitmekesisem. Isegi „turistilõksudes“ sai käidud ja pilti tehtud 😊 Aga seekord otsustasin oma pildiloo just siiski mainitud suurele kolmikule üles ehitada.
Kes aga soovib rohkem pilte näha, siis lisan kindlasti Islandi pildigalerii ka oma fotolehele https://lepakapildid.ee ning samuti ka Facebooki ning Instagrami tuleb üht-teist. Ja kes teab, võibolla lisandub ka mõni videoklipp 😉
Mis aga Islandisse puutub, siis kindlasti ei jää see viimaseks korraks sellel imelisel saarel käia. Pildistamisväärseid piirkondi ja kohti on seal veel küll ja rohkem. Lihtsalt vahepeal peab ka muid ilusaid kohti külastama 😉
Jällenägemiseni, Island!
Tekst ja fotod: Jan Lepamaa
