Lõpuks on Island oma silmaga ära nähtud!

Olen sinna kaugele saarele plaaninud reisida juba mitu head aastat. Sel aastal – hoolimata kurjast ja salakavalast viirusest, mis kipub kõik plaanid uppi ajama – sai kauaoodatud reis lõpuks teoks.

Ootusärevus oli suur, kui 16. augusti pealelõunal lennukirattad ennast Tallinnas maast lahti kiskusid ja lennuk suuna Stockholmi poole võttis. Tunnike lendu, pisut ootamist, jälle väike lend ja olimegi juba oma reisiseltskonnaga Kopenhagenis, kust peatselt väljus lend Islandi pealinna Reykjaviki suunas.

Igas lennujaamas oli vaja ka kõikvõimalikke tõendusmaterjale näidata, et ikka vaktsiinid ja testid tehtud ning Islandile pääsuks vajalik ankeet samuti täidetud. Finaal saabus sellele kõigele Keflaviki lennujaamas, Reykjavikis – peale lennuki maandumist läks erinevates järjekordades seismiste ja oma terveks olemist tõestades aega ei vähem ega rohkem kui 2 tundi.

Aga lõpuks olime ometi Islandil! Kell oli kohaliku aja järgi 2 öösel (Eesti aeg samal ajal oli juba kell 5 varahommikul – ajavahe Islandiga on nimelt + 3 tundi), tibutas vihma ja kraade oli vast 13-14. Mõnus!

See, kuidas me rendiautoga ööbimiskohta jõudsime ning muu olmeline jääb seekord rääkimata – keskendun rohkem pildimaterjalile ja püüan lühidalt kokku võtta 5 päeva, mis Islandil lennates möödusid.

Kuumaveeallikas

Haukadaluri kuumaveeallikate ja geisrite org. Samas kohas asuvad ka Islandi kuulsaimad geisrid – Geysir ja Strokkur. See geotermiline väli asub ca 65 kilomeetrit Reykjavikist ning on avatud ööpäevaringselt. Antud pilt on tehtud näiteks hommikul kusagil 5 paiku, kui olime seal ainsad külastajad. Üldiselt ongi vara-vara hommik parim aeg „turistilõksude“ külastamiseks, kuna siis kas pole turiste üldse või on mõned väga üksikud. Saab rahulikult pilte teha muretsemata, et keegi suvaliselt kaadrisse jalutaks 😊

Gullfoss

Gullfoss on üks paljudest suurtest jugadest Islandil. Juga on 32 meetrit kõrge ja 20 meetrit lai. Igas sekundis langeb joast alla keskmiselt umbes 140 000 liitrit vett, üleujutuste ajal isegi 200 000 liitrit.

Kui võrrelda seda meie koduse Jägala joaga, mille keskmine vooluhulk on 10–12 m³/s, siis Gullfossi keskmine vooluhulk on 109-130 m³/s, ehk siis vahe on kümnekordne. Taaskord külastasime juga varahommikul enne turistide horde ning saime rahus teha pilte, kust inimesi pole vaja välja kloonima hakata.

Läätspilved Eyjafjallajökulli liustiku kohal

See ongi üks väike osake kurikuulsast Eyjafjallajökulli liustikust, kus kümmekond aastat tagasi samanimeline vulkaan kõva puraka pani ja suure osa Euroopa lennuliiklusest pea nädalaks seiskas. Praegu oli sealkandis kõik vaikne ja idülliline… Kauaks, kes teab.

Gljúfrabúi juga

Üks suhteliselt pisikene joake, mis langeb väikesesse koopasse. Siin pildil olin ühele turistile tänulik, et ta otsustas just minu pildi tegemise ajal kaadrisse astuda ja käed tõsta. Sobis kenasti pildile ja andis juurde emotsiooni. Halleluuja!

Maastik nagu Marsil

Seda, mis maastik kohati tegi, ei ole võimalik paari pildi (ega ilmselt ka paarisajaga) täielikult edasi anda, seda peab ise nägema ja kogema. Maastikupildistajana võin aga kohe hoiatada, et peate kõvasti aega varuma – vaadata/pildistada on pea igal pool ning edasiliikumine on üsna vaevaline, kui pidevalt uued ja uued vaated avanevad, millest üks uhkem ja müstilisem, kui teine on.

Fagradalsfjalli vulkaan

Kui ma oma reisi planeerima hakkasin, ei teadnud veel keegi, et purskama hakkab uus vulkaan. Ometi see juhtus ja 19. märtsil käis ”pauk” ära. Vulkaan Fagradalsfjalli, teise nimega Geldingadalur, asub pealinnast Reykjavikist umbes 40 kilomeetri kaugusel. Kui purske alguses pääses peaaegu et kraatri külje alla, siis praegu saab kraatrist umbes 400-500 meetri kaugusele, sest ümberringi on meeletud laavaväljad, mida vulkaan on välja pursanud. Orud on laavaga kaetud hinnanguliselt 4-5 ruutkilomeetri ulatuses ning laavakihi paksus ulatub kohati 60 meetrini.

Muuhulgas on tegemist läbi aegade ühe vaatajasõbralikuma ja fotogeenilisema vulkaanipurskega. Viimased pursanud aktiivsed vulkaanid asuvad suures osas mägedes peaaegu ligipääsmatutel kaljustel-lumistel sisemaa kõrgendikel. Selle vulkaani tegevust saab aga vaadata pärast umbes 4-5 kilomeetrist matka mööda tähistatud rada. Pisut ronimist on, aga asi on seda väärt.

Mis puutub pildistamisse, siis sellega on üks omamoodi lugu ka rääkida. Nimelt kohale jõudes ja esimesi tehtud kaadreid vaadates võttis kiruma – kõik pildid tundusid udused ja fookusest väljas olevat. Kuna kasutasin ka telekonverterit, siis esimene mõte oli, et ju selle nahka see teravus läks. Aga kui kõrval olev reisikaaslane, kes konverterit ei kasutanud, sama juttu hakkas rääkima, siis saime ”süüdlasele” jälile.

Kujutage ette, et pildistatav objekt on teist umbes poole kilomeetri kaugusel, kuid vahepealne ala on täidetud veel aurava laavaga, mille temperatuur on pildistamiskoha omast kordades kõrgem. Otse loomulikult hakkab ju õhk virvendama ning pildikvaliteet ongi omadega sealsamuses. Nojah, mis siis ikka, on nagu on. Hoolimata kõigest on emotsioon siiani vägev ja isu tagasi minna suur.

Kui kaua vulkaan veel otsustab aktiivne olla, seda ei oska keegi öelda. Purse võib kesta mõne päeva, mõne nädala või ka kümme aastat, keegi ei oska seda prognoosida.

 Keskmaa maastikud

Maastikud, mida iseloomustab kõige paremini sõna ”mittemidagi”– nii kaugele, kui silm ulatub, on kivid,  tuhk, liiv, kivid, kivid, kivid… Ja ei midagi muud. Aga pildistamiseks on materjali küll ja veel.

Kääbusvulkaan

Noh, tegelikult mitte vulkaan, pigem selline kuuma auru välja ajav koonusekujuline moodustis.

Sinka-vonka üle mäe

Keskmaa kruusateed olid ka omamoodi kogemus – sadu kilomeetreid inimtühje paiku. Vaid üksikud vastutulevad autod ning mõned mahajäetud hooned.

Grjótagjá kuumavee koobas

Müstiline kuumavee koobas, mis oli veel 1970-80 aastateni oli kasutusel ka supluskohana. Peale viimast geotermilist aktiivsust aga vee temperatuur tõusis sedavõrd (üle 50 kraadi Celsisuse järgi), et supelda seal enam ei tohi.

Ka pildi tegemine oli paras ettevõtmine, turnida suurtel kividel kõrge temperatuuriga vee kohal ja jälgida, et ise ei libastuks. Kuna säriaeg oli 30 sekundit, siis õnneks inimesi pildile äratuntavalt ei jäänud.

Muideks sama koobast on ka ”Troonide mängu” filmis näidatud ning üldse on Islandil palju kohti, kus antud seriaali on üles võetud. Filmimispiirangute tõttu filmiti küll koopastseen tegelikult stuudios, aga filmi loominguline meeskond taastas koopa, et maksimeerida autentsust.

Mustad liivad

Musta vulkaanilise päritolu liivaga kaetud rannad on üks Islandi omapära ja vaatamisväärsus.

Loojangutaeva värvid

Island näitas meie nädalasel reisil ka oma helgemat palet. Ilm oli üsna vaheldusrikas – oli nii tuult, vihma, udu, kui ka päikest ja värve – nii nagu õige Islandi ilm on. Öeldakse, et kui sulle Islandi ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit. Siis on ilm juba teine. Ja tõesti, see ilma vaheldumine just nii kiire ongi.

Islandi hobused

Neid tegelasi seal jagub – kuigi lambaid on ilmselt rohkem, siis ka hobustest puudust pole.

Hvítserkur

Tasa, loom joob!

Islandi loodeosas asuv 15 meetri kõrgune basaltkivist kaljurünk, mis oma omapärase kuju tõttu meenutab joovat looma – kes näeb temas draakonit, kes ninasarvikut, mõni aga elevanti. Legendi järgi on tegemist üleüldse kivistunud trolliga.

 

See sai nüüd väga pealiskaudne ülevaade, aga tõesti – Island on maa, mida ei ole võimalik pildis edasi anda, seda peab ise kogema. Kui lähete, siis varuge aega – 10 päeva on absoluutne miinimum, eriti, kui on soovi ka pildistada ja saarele ring peale teha. Lisaks on saar veel igal aastaajal isemoodi, nii et jah – peab hakkama uut reisi planeerima 😊