September on aeg, kus loodus hakkab juba vaikselt sügisele vastu minema. Puude lehed hakkavad erinevaid sügisvärve näitama ja hommikune madal temperatuur loob rabades soodsad tingimused udu tekkeks. Samuti kogunevad Sookured, et talveks parematele jahimaadele lennata. Üks sündmus on aga veel, mis leiab aset ning minu jaoks on see aasta üks tippsündmustest – punahirvede pulmaaeg.

Viimase 2-3 aasta jooksul olen küll rohkem oma aega investeerinud maastiku ja ööfotograafiale ning loomade pildistamine ei ole olnud prioriteet number üks. Sellest olenemata kogu hirvede pulmapeo pildistamise kontseptsioon on jäänud kuidagi südamelähedaseks ja viimased kolm aastat on mul õnnestunud Hiiumaal kogu seda sündmust jäädvustamas käia. Miks just Hiiumaa? Punahirvede populatsioon on just kõige suurem Hiiumaal ja Saaremaal, aga minu fotoseikluste teekond on mind kuidagi rohkem Hiiumaale viinud. Hiiumaal elab ka minu üks parim sõber, kes on septembrikuus natukene nagu luureagendi eest. Kui hirvepullid oma esimesed möirged käiku lasevad, siis jõuab ka info minuni ja sellega seoses tuleb vaikselt valmistuma hakata. Samuti on Hiiumaa pakkunud mulle aja jooksul väga palju nii foto kui ka muid ägedaid elamusi, mis jäävad eluks ajaks meelde. Alustades Virmalistest Luidjal kuni Ristnas jäädvustatud tormideni välja. Aastatega on kujunenud Hiiumaast väga südamelähedane koht ning kui septembris Hiiumaa hirved kutsuvad, siis tuleb minna.

Fotod mida siin näete on kõik jäädvustatud Sony a7RV kaameraga ja Fotoluksist renditud Sigma 60-600mm f/4.5-6.3 DG DN OS Sport objektiiviga. Aasta tagasi olin veel Canoni kasutaja ning omasin sama Canoni bajonetile mõeldud objektiivi peaaegu 3 aastat. Ootasin huviga, milleks 2023 aasta alguses välja tulnud uus Sonyle mõeldud objektiiv võimeline on. Lõpuks sai Hiiumaal looduses veedetud selle objektiiviga kokku 3 hommikut ja õhtut.

- REKLAAM -

Hirvede pulmaaeg algab sellega, kus järsku metsade vahelt hakkab kostuma võimsaid hirvepullide möirgeid. Pullid hakkavad enda ümber koguma niiöelda “haaremit” ehk emaseid ehk lehmi (kohalik sõber kutsub neid veel memmedeks), kellega võimalikult palju järglasi teha. Ümberringi on näha ka üksikuid pulle. Need üksikud pullid üritavad teiste pullide karjasid üle võtta, et saaks ka paarituda. Ülevõtmine pannakse paika võitluse teel. Lüüakse sarved kokku ja kes peale jääb, sellele pullile jääb ka haarem. Sarvede klõbistamist on metsa vahel kaugele kuulda. Võib ka juhtuda, et sarved jäävad võitluse ajal hirvedel omavahel niiöelda sõlme. Selle tagajärg on aga kahjuks see, kus mõlemad loomad lõpuks hukkuvad. Kogu protsess fotograafile näebki välja selline, et niikaua kuni hirvepull möirgab ja teeb häält, on fotograafil võimalus nad üles leida ja fotod “purki saada”. Möirgamine hakkab pihta päikseloojangu ajal ja kestab öösel ning kuni päiksetõusuni välja. Kõige suurem võimalus pildistada ongi kas õhtul või varahommikul. Kui pulmad on läbi, siis on punahirve metsikus looduses pigem keeruline näha. Kogu see protsess oma olemuselt on minu jaoks väga põnev ja väljakutsuv, kus aegajalt tekib endal selline eriüksuslase tunne. Tuleb vaikselt hiilides leida hirvepullid üles ja missioon ära täita.

Esimene õhtu

Esimesel õhtul jõudsin Hiiumaale niivõrd hilja, et kui sõbra juurde kohale jõudsin hakkas väljas juba pimedaks minema ning polnud enam aega raisata. Metsariided selga, fotovarustus kaasa ja suundusime sõbraga missioonile. Esimesed mõtted ja plaanid olid jätta auto kuhugi enne põldu seisma ja oodata, kust kandist esimesed hirvede möirged tulevad ning vastavalt sellele reageerida. Selles suhtes, õhtuti on aeg alati sinu kahjuks, sest iga sekundiga läheb väljas pimedamaks. Lõpuks, kui jõuad hirvele piisavalt lähedale, ei ole võimalik enam arvestatavat fotot teha, sest valgust ei ole. Seetõttu on aastatega õhtud minu jaoks muutunud pigem luure tegemiseks ja info kogumiseks. Kõik selleks, et aimu saada, kus võib niiöelda hirvede “actionit” olla ja hommikul vastavasse kohta tagasi naasta.

Auto metsatuka äärde seisma jäetud, kuulsime esimesi möirgeid umbes 200m eemal olevalt põllult. Hakkasime mööda kitsast metsateed põlluni liikuma ning kui olime jõudnud põllu äärde, avanes vaatepilt, kus noor hirvepull uhkes üksinduses keset põldu ringi uudistas. Pull oli liiga kaugel, et arvestatavat fotot teha ning samuti piisavalt kaugel, et meid mitte märgata. Silmanurgast järsku nägin, kus eemal hüppas põõsasse ka üks teine pull, kes oli ilmselt põllu ääres enne uudistanud. Meie teda lihtsalt alguses ei märganud. Reageerida ei jõudnud ning nägin vilksamisi ainult hirve tagumikku, mis põõsasse kadus. Keset põldu olev pull liikus alguses põõsasse kadunud pulli poole, aga hiljem loobus ja liikus kaugemale põllu teise serva tagasi. Ilmselt vaatas, et teisest polnud konkurenti. Peale seda otsustasime põllule läheneda natukene teisest kohast, aga möirete ja hirvede kohapealt oli suhteliselt vaikne. Hiljem õnnestus autoga ringi sõites üks sokk üsna lähedalt pildile saada.

Samuti tervitas Hiiumaa veel maagilise päikseloojanguga, mis maalis osa taevast punaseks ja roosaks. Tegin sealsamas õhtul otsuse, et olemasolevale infole tuginedes, tulen antud põllule hommikul tagasi. Vastavalt hirvede aktiivsusele teen jooksvalt otsuseid kuhu liigun ja kuhu mitte. Sisemuses oli hea tunne, et aktiivsust on ja seega on ka lootust fotodele. Peale metsas ja looduses uitamist lõpetame õhtu alati kas sauna ja jutustamisega või niisama olemisega. Kaua aga õhtuti tiksuda ei saa, sest äratus on juba kell 4 hommikul.

Esimene hommik

Hommikuti mulle meeldib rahulikult toimetada ja sellepärast ärkan ka varem. Lasen kehal ärgata, teen tassi kohvi ja naudin hommikut ilma igasuguse rapsimiseta. Lõpuks kella 5 ajal teen esimesed sammud auto poole, et pimedas metsa sõita. Kui toast välja astun, siis alati märkan esimesena Hiiumaa tähistaevast. Vähese valgusreostuse tõttu on tähistaevas Hiiumaal minu jaoks midagi täiesti uskumatut. Midagi mida keset linnaelu ei märka. Ööfotograafia entusiastina tekivad mõtted, kas peaks hoopis tähti pildistama minema või jään hirvede juurde? Seekord otsustasin hirvede kasuks.

Olles jõudnud sama põllu lähedale, kus eelmine õhtugi olin, lülitan auto süüte välja. Tuled kustu ja väljun autost. Uks läheb tasakesi kinni, et mitte liigset müra teha. Ootan minut, ootan kaks. Lõpuks ligi 5 minutit ja eemalt kuulengi esimese hirvepulli möirgamist. Esimene mõte on, et liiga kaugel. Põllult ei kostu midagi. Olen kannatlik ja ootan veel ligi 10 minutit. Ikka mitte midagi, ainult kaugemalt kostub möirgamine. Oma peas vastavalt hirvede möiretele loendan kokku umbes 3-4 pulli. Siinkohal saan aru, et ei ole vaja võrdusmärki tõmmata õhtu ja hommiku vahele. Loodus käitub ikka nii nagu tema tahab. Teen otsuse sõita 2,5 kilomeetrit autoga tuldud teedpidi tagasi ja peatuda ühel metsatee ristmikul. Sama protsess, auto seisma ja kuulama. Möirged tulevad lähemalt, aga ikka kaugel. Vaatan kaarti ja proovin pusle kokku panna millisel raiesmikul või põllul tegevus toimuda võib. Teen otsuse sõita 2 kilomeetri kaugusel oleva põllu lähedale, kus kaks aastat tagasi enamuse hommikuid ja õhtuid hirvepulle pildistades veetsin. Kohale jõudnud ja nii kui autost välja tulin kuulsin kohe esimesi hirvede meeskoori etteasteid. Sain aru, et olin õiges kohas ja adrenaliin tõusis lakke. Väljas oli veel piisavalt pime, et rahulikult hirvedele lähemale liikuda.

Pilditegemiseks pidi aga valgust ootama. Mööda metsatuka äärt sain liikuda hirvedele lähemale ja üks hetk otsustasin läbi kaamerasilma vaadata, kas on midagi näha. Üks üksik noorem pull ja tagapool suurtemate sarvedega pull koos kahe lehmaga. Hakkas valgeks minema ja otsustasin rohkem põõsasse varju minna. Sellel hetkel sai esimesed jäädvustused klõpsutatud. Kaamera seadistused päris piirajas. 600mm, f/6.3, 1/40 sek, ISO 12800. Järsku kuulen eemalt auto häält. Täpselt samast kohast, kuhu enda auto olin jätnud. Esimene mõte oli, et kas tullakse jahile ja jään oma tegemistega ette. Läbi 600mm objektiivi tuvastasin, et tegemist oli õnneks teise fotograafiga.

Hirved hakkasid vaikselt põllu pealt metsa liikuma ja nüüd hakkas pihta hiilimise staadium. Lootus oli sellel, et hirvepullid möirgavad piisavalt kaua ja tekib võimalus lähedale hiilida ning fotod jäädvustada. Kolm hirvepulli möirgasid vahetpidamata ja see andis mulle võimaluse tegutseda. Lõpuks olin maha mütanud umbes 4 kilomeetrit ja jõudnud ühele raiesmikule. Järsku nägin kaugemal kuidas taeva poole igasse ilmakaarde lendas nii peenemaid kui ka jämedamaid oksi. Ühtäkki ilmuvad nähtavale sarved ja tugev möire. Saan aru, et kaks hirvepulli olid just omavahel mõõtu võtnud ja tugevam oli peale jäänud. Läbi objektiivi näen, et sarv on võimas ja mäletan mingeid mõtteid enda peas, kus tuletasin endale meelde rahulikuks jääda. Sellistes olukordades kipub emotsioon ajutegevuse üle võtma ja siis võid hakata lollusi tegema. Tegin kindlaks, kus hirv enamvähem liigub ja otsustasin rahulikult lähemale hiilida. Keskkond oli ka soosiv, kus sain kasutada igasuguseid põõsaid ja puid enda peitmiseks. Lisaks oli mul seljas ka  kamuflaaž ülikond, mis muutis mind rohkem liikuva põõsa sarnaseks. Ühel hetkel tundus mõistlik jääda paikseks, sest hirv liikus otse minu suunas. Kössitasin ühe põõsa taha põlvili maha ja jäin olukorda jälgima. Hirv tuli ja tuli kuniks umbes 50 meetri peal jäi  seisma. Vaatas ringi nagu tunnetaks mingit ohtu. Lasi uuesti ühe möirge taeva poole ja vaatas minu poole. Järsku tegi äkilisema liigutuse ja pööras ümber ning hakkas tuldud teedpidi minust eemale liikuma. Mingi hetk olin ta silmist lasknud ja enam temaga  kahjuks ei kohtunud. Esimesed mõtted olid, et ilmselt sai loom minu lõhna ninna.

Istun kännu peale, vaatan fotod üle ja saan aru, et midagi olen kätte saanud. Päike oli juba üsna kõrgel ja selleks hetkeks tunnen, et ilmselt viimased kehavedelikud on minust  välja voolanud. Mõned hirvepullid veel eemal möirgamas, otsustan hommikule joone alla tõmmata. Kell hakkab pool kümme saama. Tagasiteel kohtusin veel kohaliku Hiiumaa fotograafiga, keda paar tundi tagasi läbi oma objektiivi nägin. Tee peal jagasime mõtteid, kogemusi ja rääkisime niisama fotojutte. Autoni jõudnud, vaatasin telefonist, et olen hommikuga liikunud kokku paaegu 5,5 kilomeetrit. Liikusin tagasi Hiiumaa koju, kus sõber samuti ahhetab ja ohhetab, kui näeb võimsaid sarvi. Hiljem tuleb aga välja  peale spetsialistidega arutlemist, et tegemist oli noorema pulliga ning tugeva hõbemedali sarvega. Kui antud hirvepull veel 2-3 aastat vastu peab, siis võib tulevikus tegemist olla väga tugeva kuldmedali sarvega. Tunnen, kuidas sisemuses on ka väike  pingelangus.

Esimesel hommikul saada osa sellisest elamusest, teeb ikka tuju heaks. See ei tähenda, et järgmised hommikud ja õhtud võib vabamalt võtta, aga natukene teeb olemise rahulikumaks küll. Sarvede hindamisest räägitakse pigem jahinduses ning  seal on väga kindlad kriteeriumid, mille eest punkte antakse. Ma olen niiöelda sarve võimsuse mõõdupuu enda jaoks personaalselt fotograafiasse lihtsalt sisse toonud. Kuidagi äge mõelda, kui kunagi õnnestub kuldmedali sarvega hirv fotole püüda. Kuldmedali  sarvest veel võimsam on “Grand Prix” sarv, aga praeguste andmete järgi ei tea kas Hiiumaal hetkel sellist punahirve sarve üldse leidub.

Esimesed Sigma mõtted

Kui üle 3 aasta kannad metsas kaasas objektiivi, mis kaalub 2,7 kg ja saad kätte järsku objektiivi, mis kaalub 215g vähem, siis kergus andis tunda küll. Sigma 60-600 Sonyle on natukene kergem ja teeb metsas uitamise mõnevõrra lihtsamaks. Kohe saan ka aru, kui vaikne on autofookus. Peaaegu ei kuulegi midagi, kui objektiiv toimetab. Esimeste teravustamistega piiratud valgustingimustes võib ka rahule jääda. Hiljem saan aru, kuivõrd on objektiivi pilt teravam kui vanema Canoni versiooni oma. Seda on hea näha ja tekitab endast ka rohkem kindlama tunde.

Arusaamatuks jääb see, miks ei ole objektiivil esiklaasi kaitsekorki kaasas. Selleks on ainult pehme vutlar, mis käib objektiivi külge. Ilmselt pole kaitse olemasolu niipalju määrav. Vanemal Canoni versioonil oli see olemas. Hiiumaal lihtsalt paar korda leidsin ennast olukorrast, kus hakkasin just seda esiklaasi kaitsekorki otsima, aga siis tuli meelde, et seda ju ei olnudki. Vanad harjumused 🙂

Järgmised õhtud ja hommikud

Väga elamusterohkele hommikule järgnes aga väga rahulik õhtu. Sättisin ennast täiesti uude kohta ühe põllu servale. Hiljem sain aru, et olin enda asukoha valikuga puusse pannud kuna ümberringi olevatele raiesmikele oli kasvanud peale tihe võsastik. Hirvede möirgeid oli kuulda küll, aga liikumine nendeni oli raskendatud. Peale rahulikku õhtut sain peas mõlgutada mõtteid kuidas järgmisel hommikul tegutseda.

Hommikul oli tavapärane rutiin ja otsustasin nagu ikka kella 5 ajal välja liikuda. Suunaks sama põld, kuhu esimesel hommikul algselt läksin. Sisetunne viis mind sinna kuidagi tagasi. Kohale jõudnud ja autost välja tulnud ei läinud mööda minutitki, kui esimene pull lähedaloleval põllul võimsad möirged taeva poole lasi. Minul tuju hea ja haarasin kaamera ning asusin umbes 200 meetri kaugusel oleva põlluserva poole jalutama. Kui olin jõudnud umbes 50 meetrit käia, ilmusid mu seljataga oleva metsatuka äärest välja autotuled, mis mind valgustasid. Läksin auto juurde ja sain teada, et antud põllule tullakse jahti pidama. Mehed olid sõbralikud ja saime kokkuleppele, et liigun ise mujale pildistama. Sellel hetkel ma muidugi ju ei teadnud, kui võimas pull põllul on ja jäi ikka sisimas kriipima küll, kui nüüd fotod jäävad tegemata. Hiljem, aga kuulsin, et tegemist oli olnud noorte pullidega ja püssipauku ka ei tehtud. Mina liikusin aga teistele maadele. Päike hakkas vaikselt tõusma ja põllule oli tekkinud maagiline udu. Taevas olid esindatud pastellsed lillakad toonid. Hirvemöirged jäid aga kahjuks liiga kaugele ning mõtlesin, mis edasi. Hakkas vaikselt tunduma, et jään ka hommikul tühjade kätega. Järsku mõtlesin, et lähen vaatan tolle põllu uuesti üle, kus esimesel hommikul sain “jackpoti”. Sellest kujunes välja üks väga hea otsus.

Auto ära parkinud, oli pikalt vaikus kuniks ühelt raiesmikult kostus möire. Teadsin kohe, et pull on ühel 500 meetri kaugusel oleval raiesmikul ja sinna saab ka päris hästi ligi. Kiired sammud ja lühikese aja pärast olin positsioonil, kus pidin hakkama metsast raiesmikule liikuma. Enne pidin veel ümbruskonna objektiiviga üle käima, sest kui pullidel on ümber ka lehmad, siis see teeb pullile lähedale hiilimise kordades raskemaks. Ma olen olnud olukordades, kus 4-5 hirve silmapaari mind jälgivad ja saan aru, et ma ei saa enam mitte midagi teha. Ma olen nurka surutud ja mind on tähele pandud. Missioon on läbikukkunud. Sellist olukorda vältida, siis tuleb võtta protsessi väga rahulikult ja koguaeg hetkes kohal olema. Esialgsel vaatlemisel oli raiesmikul ainult hirvepull. Oma kohalolust andis pull aegajalt möiretega märku. See mulle meeldis, sest sain aru, et möirged tulid koguaeg ühest ja samast suunast. Tegin järeldused, et pull toimetab koguaeg ühes kohas ja palju ei liigu. Põõsad ja langenud puud meie vahel soodustasid minu liikumist. Igakord kui pull möirgas pidin mina olema valmis jälle kaks sammu tegema, sest möirge ajal loom ei kuule kuidas mina liigun. Paar sammu tehtud on vaja kohe vaadata kuhu saab teha maastikul järgmised sammud, et ikkagi mõnda suuremat oksapraksatust ise taeva poole ei laseks. Sellise rahuliku liikumisega võid hiljem aru saada, et oled viimase 20-30 minuti jooksul liikunud ainult 10 meetrit. Kannatus ja kaine mõistus sellises olukorras on aga esmatähtsad. Üks vale liigutus või enda ära unustamine ning võid fotodele head aega öelda.

Lõpuks olin hirvele piisavalt lähedale jõudnud. Üks asi on foto läbi objektiivi kätte saada. Teine ja kõvasti suurem elamus on looma jälgimine ilma et ta sinu kohalolekust teadlik on. See on üks võimas kogemus ja vaatepilt. Antud hirvepull mitte ei seisnud nagu ma varasemalt arvasin vaid hoopis lamas raiesmikul. Vahepeal möirgeid taeva poole laskmas. Sarv oli võimas, aga mitte nii võimas kui esimesel hommikul oleval isendil. Selleks hetkeks olin tegelikult natukene tupikus, sest edasi oli keeruline liikuda. Minu ees oli langenud jäme palk ja sain ainult vasakule ja paremale liikuda, et parem positsioon pildistamiseks valida. Üle palgi oli keeruline vaikselt liikuda ja tegelikult polnud ka mõtet. Olin piisavalt lähedal. Jäin kuidagi mõttesse ja siis see juhtus. Keerasin oma keha ja midagi ragises põlve või jalgade all ja pull oli püsti. Jäin liikumatuks nagu üks põõsas tuulevaiksel hommikul ja sain kohe aru, et olin asja tuksi keeranud. Hirvepull õnneks aru ei saanud, mis selle raksatuse tekitas. Ilmselt võis arvata, et mingi teine pull või keegi muu.

Järgmised 10 minutit põlvitasin liikumatult läbivettinud pinnasel ja hirv tegi minust umbes 50 meetri kaugusel kaheksakujulisi ringe. Vahepeal sirutas ennast välja. Vaatas ja jälgis. See oli hetk kui minul oli näpp kaamera päästikul. Umbes peale 10 minutit arvas pull, et nüüd aitab ja on mõistlikum metsa ära liikuda. Pull kadus rahulikus tempos metsa ja meie teed olid lahku läinud. Mina ajasin ennast oma läbivettinud pükste ja saabastega püsti, sirutasin keha ja hakkasin auto juurde tagasi liikuma. Kell oli selleks ajaks saanud 8. Päike oli juba üleval olnud üle tunni aja ja ümberringi kostus vaikus. Mitte ühtegi möiret. Kaks hommikut võivad nii drastiliselt erineda. Eelmine hommik olid ju hirved veel pool kümme ka aktiivsed. Siit järeldused, et päevad ei ole vennad.

Viimane õhtu ja hommik

Tegelikult viimasel õhtul ja hommikul suurt midagi ei toimunud võrreldes eelmiste elamusterohkete hommikutega. Käisin õhtul ühel kolmandal põllul, kus möirgeid lähedalasuvalt raiesmikult oli kuulda küll. Kaugemalt aga kostus üks tugevam möire ja otsustasin pullile siiski läheneda. Möirge järgi järeldasin, et tegemist võib olla võimsa pulliga. Tegelikult on pulli sarve võimsust tema möirge järgi päris entusiastlik hinnata. Sellel hetkel ma muidugi sellele ei mõelnud ja sisemuses oli lootus lihtsalt suur. Olen mitmeid kordi olnud olukorras, kus kuulen võimsat möiret ja siis tuleb metsast välja väike hirvepulli poisike väga tagasihoidlike sarvedega. Aga eks nii need kogemused tulevad. Ühesõnaga otsustasin siiski pullile läheneda ja mingi hetk leidsin ennast jälle tihedast võsastikust millest läbi sain puhtalt tahtejõu ja lootusega. Kui olin hirvele lähemale jõudnud ja läbi objektiivi vaadates ta üles leidsin, siis sain aru, et sarv oli pigem tagasihoidlik. Jälgisin natukene aega hirvepulli ja otsustasin seekord loobuda.

Väljas oli juba piisavalt hämar ja pildistada ka keeruline. Selleks hetkeks olin autost umbes 1,5 kilomeetri kaugusele jõudnud ning valges tagasi jõuda oli parem variant kui pimedas. Viimasel hommikul naasesin põllu juurde, kus olin esimesel kahel hommikul kõige suuremad elamused saanud, aga seekord oli kõik vastupidi. Põldudel täielik vaikus ja kohtasin ainult kahte hirve lehma. Jalutasin küll ringi ja vahepeal oli möirgeid kuulda, aga pigem väga kaugelt. Sellega lõppes ka minu selleaastane hirvepulmade fotoretk.

Foto: Herve Rannu
Foto: Herve Rannu

Viimased mõtted Sigmast ja kogemustest

Rääkides veel Sigma objektiivist, siis on see siiani objektiiv, mis minuga sellistel retkedel metsa kaasa tuleb. Ma ei ole kasutanud ja ei hakka seetõttu siin sõna võtma loomade pildistamise lipulaevadest, milleks on enamasti kas siis 600mm f/4 või 400mm f/2.8. Ühele fotograafile, kes ei soovi minna loomade ja lindude pildistamisega süvitsi, aga aegajalt on soovi seda siiski teha, siis Sigma selle raha eest pakub kvaliteeti rohkem kui küll. Teiseks kui on soovi loomaportreede vahele teha ka keskkonna fotosid, siis zoomivahemik võimaldab kaadrit mugavamalt kadreerida. Miinuseks tooksingi välja võibolla ainult 600mm juures oleva f/6.3 ava. Loomade pildistamine toimub pigem varahommikul või õhtul peale päikseloojangut ning väga piiratud valgustingimustes. Võrdluseks saan tuua selle, et eelmisel aastal oli ühel sõbral kaasas Sony 600mm f/4. Kui minul oli juba valgust vähe ja enam pilti teha ei saanud, siis tema oma f/4 avaga sai veel toimetada umbes pool tundi. Jah, see annab eelised, aga 600mm f/4 maksab ka umbes 6 korda rohkem. Kui suuremat summat ei taha välja käia objektiivi eest, siis tuleb lihtsalt loomadele varem lähemale saada :).

Isiklikult tunnen, et mul midagi kinnisema ava tõttu tegemata pole jäänud. Kindlasti julgen antud objektiivi fotograafidele soovitada, kes soovivad loomade ja lindude pildistamisega algust teha, aga ei soovi kohe suuremad rahasummasid välja käia. Lõpetuseks veel julgustust niipalju, et olen antud objektiiviga ka päris palju maastikufotosid teinud. Just, kui on olnud soovi mingist suuremast ja laiemast maastikust näidata ainult mingit konkreetset osa. Lõppude lõpuks saab objektiivi kasutada päris mitmel rindel.

Kogemuste mõttes tunnen veidi seda, et esimese 3-4 päevaga hakkab alles esialgne pilt ette tekkima kogu suurest pildist. Hakkad rohkem aru saama, kus hirved liiguvad ning kuidas kogu pulmade süsteem toimib. Järgmisel aastal prooviks seetõttu natukene pikemalt kogu retk ette võtta.

Kõige suurem kogemus aga, mis ma sellelt retkelt sain ongi võibolla see, et ei tasu õhtute ja hommikute vahele võrdusmärki tõmmata. Ehk siis kui õhtul on hirved kuskil kindlas kohas aktiivsed, siis kindlasti ei pruugi see hommikul enam nii olla. Tuleb anda endale lihtsalt võimalus ja võimalikult vara metsa liikuda, et oleks aega ennast vajadusel erinevatesse kohtadesse sättida, kus esimese valguse saabudes hirvedest pilti teha. Lõppkokkuvõttes, võib kindlasti rahule jääda. Arvestades seda, mis elamustest õnnestus kolme hommiku ja õhtuga osa saada.

Hiiumaale on alati väga hea minna, aga samuti on sealt kuidagi raske ka ära tulla. Nagu alguses mainisin, siis koht on väga südamelähedaseks saanud. Võtan seekordki kaasa uued elamused ja kogemused, mida Hiiumaa pakkus ning ootan juba järgmist aastat. Esimest hirvepulli möiret, mis paneb mind uuesti suuna Hiiumaa poole võtma.

- REKLAAM -