Täna (10.09) on ülemaailmne suitsiidide ennetamise päev ja sellega seoses võtan julguse õelate internetis tegutsevate (foto)kommentaatorite aadressil tõsiselt sõrme viibutada.
Praktilise inimesena ei saa ma neurootilistest loomeinimestest ja nende kibedast tõekuulutamise vajadusest tihtipeale üldse aru. Lisaks ei saa ma aru, kuidas need tõekuulutajad ei mõista, millist mõju nende suust välja paisatud sapp teistele avaldab.
Äkki on mul madal empaatiavõime, äkki on kultuuriruumid kasvamisel olnud erinevad. Igal juhul on välja kujunenud arvamus, et paljud on iseenda valikute tõttu tekkinud kasinates (mitte üldse tingimata materiaalses mõttes) elutingimustes ära pööranud. Nende suurimaks aktivaks ongi kontrollimatu sõnamulin, mis kannab kreedot „õigus on sellel, kes kõige kõvemini karjub“, mõtlemata sellele, kuidas see digitaalne räuskamine teiste psüühikat mõjutab.
Astume korraks fotomaailmast välja, vahetame valdkonda ja kujutame ennast ette kodukokana, kes Kalamaja päevadel vahel teisigi oma roogadega kostitab. Selline lihtne hobikokk siis, kes armastab süüa teha ja seda teistegagi jagada, ei rohkem, ei vähem.
Kui läheksime enda arvates suhteliselt heaks timmitud seljankaretseptiga kuskile kokandusgruppi ja avalikustame oma supi koostisosad, siis viimane, mida kuulda tahame, on lause: „Su supp on solk, hüppa rongi alla raisk“. Lisaks liitub selle arvustusega 10-pealine gospelikoor, kes kiidab takka, kui hea ikka konstruktiivne kriitika on ja kuidas me sellest kõigest õppima peame.
Supp on ju okei, lastele maitseb, külalistele maitseb, pohmelust leevendab – ühesõnaga, igati aus seljanka, mis sellest, et neerusid sees pole, kuna kodus puudub uriinilõhnaliste organite haisuvabaks keetmiseks sobilik kubu.
Mõni hea ettepanek on aga igati teretulnud – midagi sellist ehk, et proovi sidruniviilud asendada kappariga, tuleb nooblim maitse. Ega me ju kodukokkadena arvagi, et see seljanka oleks restoranikraam, aga et nüüd tuleb kohe rongi alla hüpata…?
Noh, fotograafid, tuleb ju tuttav ette? Horisont viltu, üle-alasärid, üle-alatöötlus, kompositsioon jms, mis sarnaste sõnavahetusteni viivad? Ei ole kõik esitletav muidugi päris profikaup. Selle asemel aga, et anda hüva nõu, läheb kohe „andmiseks“.
Inimeste, sealhulgas fotograafide vaen ja targutamisvajadus on hämmastav. Ühes varasemas juhtkirjas oleme vihakõnede teemal juba kirjutanud, kuid küll küllale liiga ei tee ja avalik, veebis leviv vaimne vägivald on nii kohutavalt maad võtmas, et mul pole karvavõrdki piinlik seda teemat üle korrata.
Kuidas suudab üks näiliselt tubli inimene ennast internetis kivikuningaks mõelda ja seda teistelegi peale suruda? Süvenemata meditsiini, kas neil tegelikult mingi kruvi logiseb peas? Kas nad tõesti arvavad, et kellegi päris inimeste administreeritav inforuum on sobilik teiste päris inimeste sõimamiseks, solvamiseks ja halvustamisteks, isegi kui seda demagoogiliselt konstruktiivseks kriitikaks nimetatakse? Kas inimesed tõesti ei saa aru, et teisel pool ekraani olev inimene võib saada haiget ja vahel suisa nii kõvasti, et tal eluisu ära kaob? Igaüks ei suuda ennast rusikatega kaitsta, kõikidele pole looduse poolt antud ladusat suuvärki ninatarkadele verbaalselt tabavalt vastata. On ka nõrgemaid, kellele nöör või žilett tundubki parim lahendus.
Mõtteainet küllaga.
Kisakoorirahvale annan kaasa soovituse. Võtke ruupor ja minge laupäeva südaööl Vabaduse Väljakule oma tõde kuulutama. Kui olete EMO-st vastu hommikut välja saanud, siis ehk tuleb ka reaalsustaju tagasi.
Kui aga linnas omasugustega tüli norimiseks julgust napib, siis enne sapi välja laskmist küsige, kas tahaksite oma mürgist kommentaari iseenda lapse foto all näha? Kui ei, siis jätke parem kommenteerimata, nii on kõikidel elu ilusam ja tuju parem.
Me ju keegi ei taha lugeda uudistest, et mõni jõuludeks või sünnipäevaks oma elu esimese kaameraga elu esimesed pildid teinud noor inimene on mõnitamise pärast ennast lõikuma hakanud. Või veel hullem, rongi alla hüpanud.