Fotokonkursid kütavad alati nii osalejate kui kõrvaltvaatajate kirgi – küll ei sobi konkursi tingimused, küll on takkajärgi targutamist võidufotode üle. Kuidas aga fotokonkursil osalemiseks ette valmistuda, et okas hinge ei jääks ning suureneks ka võimalus poodiumikoha nimel võidelda?
Kõigepealt veidi taustast.
Jättes rahvusvahelised (NatGeo jms) konkursid jutust välja, siis Eestis oli eelmise aasta alguseni umbes-täpselt neli suuremamahulisemat kohalikku fotokonkursside korraldajat – Looduse Omnibuss (Looduse Aasta Foto ehk LAF), Loodusajakiri (Eesti Looduse Fotovõistlus ehk ELF), snap.ee (Photopoint) ja „Eestimaa kaunid fotod“ FB leht (mina ise koostöös Fotoluksiga, konkursi nimeks „Fotojaht“). Lisaks oli hulk väiksemate esitatud tööde arvuga konkursside korraldajaid. Vabandan, kui mõni suurem kogemata nimekirjas välja jäi. Igatahes…
Viimase aasta jooksul on paljud just väiksemad konkursid ära jäänud – sponsoreid lihtsalt pole ja ilma auhinnafondita kaovad ka osalejad. Snapi viimane konkurss jäi eelmise aasta suveperioodi, LAF ja ELF siiski toimusid ja usutavasti toimuvad ka tänavu ning mõned kohalikud omavalitused pudistavad ka näpuotsaga mikroauhindu. Fotoluksiga koostöös on Fotojahi asemele tulnud Fotojutud, kus oleme alates mulluse eriolukorra algusest korraldanud 6 konkurssi, kuhu on esitatud kokku ligi 5400 fotot.
Eellugu on eneseimetlemiseks hea materjal küll. Tegelikult oli tausta välja toomine oluline just selles kontekstis, et kui oled olnud enam kui 20 fotokonkursi korraldaja ja osade konkursside ära kadumise tõttu esitatud tööde arvud kasvavad, siis hakkad nägema üha täpsemaid mustreid, täpsemini mustrivigu, mille peale konkursil osaleja ise üldse tulla ei pruugi. Lisaks konsulteerisin fotokonkurssidel tihti osaleva Remo Savisaarega, kes häid mõtteid juurde andis. Just neid tähelepanekuid soovingi lugejatega jagada, sest juba varsti algab meil uus konkurss ja ehk on mõnel osalejal sellest päriselt kasu.
1) Esimese asjana soovitan hoolega konkursi statuuti lugeda. Mitte ükski reegel pole sattunud sinna juhuslikult. Alles hiljuti olime sunnitud ühe auhinnalise foto diskvalifitseerima, sest autor eksis kodukorras välja toodud töötlusreeglite vastu. Kodukord pole välja mõeldud aga kellegi kiusamiseks, vaid selleks, et kõikidel osalejatel oleksid võrdsed lähtepositsioonid.
2) Eristu! Kui konkursi tingimused on läbi loetud, siis tuleb hakata mõtlema, millist pilti sa soovid üldse esitada. Koduhoovis kooberdav kass või lilleõiest tehtud rohmakas makrovõte on üks sadade samasuguste seas. Ka Remo Savisaar kinnitab, et eristuvate tööde leidmine/tegemine on üks edu võtmetest. „Arvatakse küll, et olen ju elukutseline, mis viga mul neid eristuvaid pilte leida, aga ega alati ikka ei leia ka,“ sõnab ta.
3) Kolmas ja väga oluline soovitus tuleb Remolt. „Pilt peab tehniliselt olema muidugi korras, aga kõige tähtsam on edasi antav emotsioon!“
Loomulikult, õigus! Just emotsioon ehk „ohhoo“-efekt on see, millega on võimalik žüriid nokauti lüüa.
Meenub, et ühe konkursi võidutöö oli niivõrd kõnekas, et vaatasin seda 10 minutit, pisar silmanurgas. See pilt võitis konkursi maksimumilähedaste punktidega, mida žürii üldse anda sai. Kokkuvõtteks – emotsioon ongi tähtsam, kui lihtsalt ilusaks klanitud foto.
4) Püsi teemas! Žürii hindab pilte etteantud teema võtmes. Kusjuures siin eksivad kõige rohkem edasijõudnud fotograafid, kes hakkavad üle mõtlema. Tehniliselt täiuslik foto topitakse metafoore nii paksult täis, et enam ei saa keegi aru, mis lugu üldse edasi anda tahetakse ja ongi foto nulliringis.
5) Lugematutel konkurssidel lugematu hulga auhindu võitnud Remo teab omast kogemusest öelda, et kui esitada on lubatud näiteks viis fotot, siis peaksid need olema võimalikult erinevad. „Panused ei tohi olla ühes korvis,“ kinnitab ta.
Ka Fotojuttude konkurssidel on juhtunud totraid olukordi, kus autor on esitanud mitu väga sarnast tööd ja lõpuks on üks žürii liige andnud kõrged punktid ühele, teine aga teisele samasugusele fotole ning lõpuks ei pääsenud püünele ükski pilt. Pildid hakkasid lihtsalt omavahel konkureerima.
6) Viimase ja kõige olulisema tarkusetera andis taas Remo. „Kõige tähtsam on osavõtt, sest kui sa osa ei võta, siis pole sul pärast õigust ka midagi kobiseda,“ võtab meister konkurssidel osalemise väärikalt kokku.
Tunnusfoto autor Larianna Holm, pilt võitis Fotojuttude konkursil “Imekaunis botaanika” II koha.