Miks see maaliline asukoht on minu loodusfotograafia nimekirja tipus?
Selle aasta lõpus saab mul üheksa aastat sellest, kui otsustasin endale soetada kaamera ja hakata tõsisemalt tegelema fotograafiaga. Paar aastat läks aega, kui hakkasin ennast aina tihedamini looduses leidma. Nüüseks aastaid Eesti looduses ringi seigeldes on kogunenud ajaga palju ilusaid kohti, mis mind oma olemusega piisavalt palju võlunud on. Iga aasta, ikka ja jälle leian ennast nendest kohtadest pildistamast. Üks koht, mis on siiamaani kujunenud minu lemmikuks ja mille võlusid ma täna teiega siin jagan asub Põhja-Kõrvemaal. Täpsemalt Paukjärv ja Kõnnu-Suursoo raba ning kogu loodus, mis antud asukohti ümbritseb. Räägin siin blogipostituses täpsemalt, miks mulle see koht niipalju meeldib ning jagan ka mõningaid mõtteid ja nõuandeid, kui sul peaks tekkima mõte seda kohta külastada.
Kuidas kohale jõuda?
Tegelikult on võimalus antud asukohtadele läheneda kahel viisil. Üks võimalus on tulla autoga Aegviidu poolt ja keerata Jägala-Käravete maanteelt viitade järgi metsateele, mis viib Kaksiksilla parklasse. Google maps aitab siin hästi. See on ka lähim koht kuhu saab autoga ligi. Metsateedpidi sõidab parklasse umbes 15 minutit ja sellel teekonnal saadavad ilusad metsad ja vaikselt hakkabki see erilise koha tunne enda sees tekkima. Vastavalt aastaajale, aga kui minna suve teisel poolel, siis võib aegajalt metsateel kohata parkivaid autosid. Suure tõenäosusega otsivad need inimesed just kukeseeni, sest neid jagub siin maastikul kõigile.
Teine võimalus on sõita mööda Tallinn-Narva maanteed ja keerata maha Kemba keskuse peale. Viidad suunavad erinevate Järvi RMK telkimisalade poole ning ka sellel teel saadavad väga ilusad männimetsad. Olen siin mitmeid kordi peatunud, et seda ilu oma kaameraga jäädvustada. Lõpuks saab auto jätta, kas Järvi RMK telkimisaladele või tee äärde, mis on natukene enne looduslikku järve nimega Pikklaugas. Sealt saab juba edasi minna jala.
Kõnnu-Suursoo
Järvi järvede poolt lähenedes jõuab kõige lihtsamini Kõnnu-Suursoo rabasse. Nii et kui on soov kohe rabasse jõuda, siis soovitan seda lähenemise varianti. Teiselt poolt, Kaksiksilla parklast tuleb natukene rohkem jalutada, et raba avarustesse jõuda, aga Kaksiksilla parkla poolt lähenemisest räägin järgmises peatükis täpsemalt.
Kõnnu-Suursoos saab mugavalt mööda laudteed jalutada. Loodus ja raba näeb väga fotogeeniline välja ja vahepeal võib kuulda laululuikede häält, kes on kaugematel laugastel end sisse seadnud. Umbes peale 20 minutit jalutamist jõuab Kõnnu-Suursoo vaatetorni juurde. Olen siin mitmeid öid veetnud, et hommikutundidel uduseid rabavaateid jäädvustada. Kõige helgemalt on meeles üks jagamist väärt seiklus.
Ühel septembrikuu alguses oleval õhtul seadsin ennast mugavalt tornis magamiskotti unne. Raba hakkas õhtutundidel oma müstilisust näitama, aga udu polnud veel tekkima hakanud. Umbes 4 tundi hiljem ärkasin tornis, kus mind ümbritses paks udu ja rabamaastik oli vaevalt näha. Selline tunne oli nagu oleks ärganud kuskil teises maailmas. See oli väga äge kogemus ja kui kellelgi on selline mõte peas olnud, siis soovitan soojalt see mõte reaalsuseks muuta.
Kui mööda laudteed edasi minna, siis järsku jõuad lagedamalt rabamaastikult natukene tihedamasse männimetsa, kus tervitavad sind ka rabalaukad. Minu arust on siinsed rabalaukad ühed kõige ilusamad ja fotogeenilisemad laukad koos rabasaartega, mida mina oma käimistega Eestimaa rabades näinud olen. Erinevad tingimused koos uduga võivad siin luua väga maagilisi tingimusi nende jäädvustamiseks. Juunikuust kuni oktoobrini välja tõuseb ka päike väga soodsast asukohast, mis annab võimaluse varajastel hommikutundidel uduseid rabahommikuid koos päiksetõusuga nautida või oma kaameraga jäädvustada. Enamik kordadest, kui olen ise antud kohas pildistamas käinud, olen kogenud uusi rabavaid vaateid ja tingimusi, mis panevad aina uuesti ahhetama ja ohhetama.
Lõpuks kui rabast mööda laudteed välja tulla, on vaja läbida väike tõus mäkke. Mäe otsas asub Paukjärve vaatetorn. Vaatetornist on maaliline vaade Kõnnu-Suursoo rabale ning teiselpool on Paukjärv. Siit tornist avaneb Juuni keskpaigast kuni augusti keskpaigani võimalus tervitada päikest, mis tõuseb täpselt Kõnnu-Suursoo raba kohalt. Kui õnnestub torni jõuda ajal, kui rabas on ka udu, siis see vaatepilt jääb kauaks meelde. Ma luban! Esimene valgus, mis koos udu ja puudega tekitab väga maalilisi ning dramaatilisi tingimusi ei jäta vaatajat kuidagi külmaks. Olen ka siin tornis mitmeid kordi öö veetnud, et hommikul neid vaateid ise kogeda, kui ka oma kaameraga jäädvustada. Allpool on natukene tõestusmaterjali, miks need vaated ja jäädvustused on jõudnud viimasel neljal aastal minu fotokalendrite esikaanele. 🙂
Kaksiksilla parkla ning Paukjärv
Paukjärv on Kaksiksilla parklast umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Künklik maastik koos männimetsadega teeb kulgemise väga mõnusaks ning aegajalt tasub peatuda, sest mets võib vohada mustikatest, mis ootavad korjamist. Samamoodi võib isegi tee kõrvalt leida kukeseeni. Ma olen korduvalt imestanud, et miks neid sealt ära ei korjata, sest neid on võimatu mitte märgata. Võibolla siis inimene läheb kohe paksu metsa sisse seeni otsima või ikkagi tõesti ei oska näha.
Olemasolevad matkarajad tegelikult moodustavad sellise oma võrgustiku ja kogu suurt pilti aitab mõista kõige rohkem RMK enda veebikaart, kus kõik on hästi märgistatud. Mõned teed viivad isegi umbes 3km kaugusel olevale Jussi Nõmmele, kus näiteks augustikuus leiab lillad õitsevad kanarbikuväljad.
Paukjärve ääres on mitmeid märgistatud lõkkeplatse ja katusealuseid, kus saab telkida ja ööbida ning mõnusalt looduses aega veeta. Viimaste aastatega on koht muutunud küll üsna populaarseks, aga mul on siinkohal alati olnud väike oma mõte. Tasub lihtsalt aeg valida millal minna. Näiteks üks aasta ma läksin sinna ajal, kui inimesed hakkasid oma Jaanipäeva pidustusi kokku tõmbama. Paukjärve äärde minnes kohtasin tee peal vastutulevaid inimesi koos kogu oma telkimisvarustusega. Kui olin kohale jõudnud, siis viimased veel pakkisid. Hilisemaks õhtuks ei olnud seal peale minu enam mitte ühtegi inimest. Nautisin järve ääres vaateid, taustaks ainult vaikus, mis aegajalt läks üle erinevateks looduhelideks ja siis tuli jälle vaikus. Üksi keset loodust. Mõnele hirmutav, minule hinge kosutav kogemus.
Paukjärve kaldalt kirde suunas vaadates on äge nautida viimaste päiksekiirte langemist vastaskaldal olevale metsale. Pool metsa valguse tõttu kuldne ja pool metsa varjus. Tuulevaiksel õhtul peegeldub see kõik ka peegelsiledale järvele. Vaatepilt on väga ilus.
Keset Paukjärve on ka üksik maaliline rabasaar mida lihtsalt ei saa märkamata jätta. Olen isegi näinud Jäälindu ringi lendamas ning umbes aasta tagasi pesitsesid seal järve madalamatel kohtadel Tuttpütid. Kohal on ka oma ajalugu. Esimese vabariigi ajal toimusid seal erinevad suvelaagrid. Samuti treenisid seal Eesti Vabariigi korvpallikoondise sportlased ja Olümpiakoondis. Hiljem pidasid seal laagreid skaudid ja nõukogude aja alguses ka pioneerid. 1953. aastast kuulus see koht aga Nõukogude Armee suurtükiväe katsepolügoni alla. Praegusel ajal on ka tegelikult Kaitseväe keskpolügon loodukaitsealast idapool. Polügoni ohuala laiendamise kollased postid on osades kohtades reas ja ei sobi kuidagi oma olemusega looduskaitse alale. Kaitseväe harjutusala looduskaitse alale? Julgen öelda, et minu jaoks jääb see kontseptsioon alatiseks arusaamatuks kuidas selline asi üldse võimalik on, aga las ta seekord jääb.
Päevasel ajal saab seal metsade vahel ringi matkata ja nautida. Perega puhates oleme käinud ka päeval kukeseeni korjamas ja õhtul on valminud sellest kukeseenerisoto. Hommiku varajastel tundidel võib järv müstiliselt aurata ja kirdest tõusev päike loob samuti imelised tingimused, kas lihtsalt nautimiseks ja hommikukohvi joomiseks või fotopisiku olemasolul ka vaate jäädvustamiseks. Samuti saab oma sammud seada ülevalpool mainitud Paukjärve vaatetorni kuhu jõudmiseks kulub umbes 5 minutit. Vaade Kõnnu-Suursoole, aga neid vaateid sai juba ülevalpool näidatud ja tegelikult ongi nüüd ring täis saanud. Eraldi tooksin veel välja, et olen Kõnnu-Suursoos isegi virmalisi korduvalt pildistamas käinud ja viimati sai kaadrisse püütud 2024 aasta mai alguses toimunud G5 magnettorm. Nii tugevat virmaliste mängu nähti viimati 20 aastat tagasi. Mul oli super hea meel, et sain oma lemmik looduspaigas ajaloost osa saada.
Keset mitmekülgset loodust
Kõik, mis ma ülevalpool antud asukohtadest rääkinud olen teevadki Põhja-Kõrvemaast minu lemmik paiga. Kuhu ikka ja jälle minna, et need muinasjutulised vaated värskena läbi oma kaamerasilma jäädvustatud saaksid. Kui peaks ühe sõnaga kirjeldama, siis see oleks “mitmekülgne”. Künklikul maastikul ilusad männimetsad, Paukjärv koos fotogeenilise rabasaarega ja vaatetorniga, Kõnnu-Suursoo raba koos samuti oma vaatetorniga ning kõik need kohad paneb elama loodus oma erinevate maagiliste võimetega. Sellega seoses on minu arust seal erilisi foto võimalusi veel palju, aga võimalusi näeb fotograaf täpselt niipalju, kuipalju ta endaga tegelenud on ja kuidas ta võimalusi läbi oma silma näeb. Kui fotopisikut niipalju ei ole, siis on see alati väga hea koht kuhu lihtsalt minna ja loodust nautida. Oma kulgemised sai ka 2024 aasta suvel lühikeseks videoks vormistatud, kui olin ühe tööprojektiga seoses fototehnikatootja SIGMA’le fotosid ja videosid Põhja-Kõrvemaal tegemas. Videot näete allpool ja loodan, et lugemine meeldis ja andis inspiratsiooni külastada samuti antud maagilisi paikasid. Teha oma kehale ja hingele pai.