Kaupo Kikkase juhitavas Eestifoto stuudios oli pealtnäha päev nagu iga teinegi – välklambid sähvisid ja aknast paistis porine Tallinn. Siiski polnud tegemist päris tavalise päevaga, sest stuudios oli kaamera ees maailmaklassi viiuldaja Ilja Gringolts.
Muusikavõhikutele ei ütle Gringoltsi nimi midagi, kuid 1982. aastal sündinud virtuoos on kõige muu kõrvalt võitnud ka maailma ühe mainekama, Niccolò Paganini nimelise viiulikonkursi – seda kusjuures ajaloo noorimana. Klassikalise muusika täht oli Tallinnas niikuinii „käimas“, kuna järgmistel päevadel andis ta koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga paar kontserti ja läks edasi oma teed.
Mingil põhjusel nõustus Kikkas, et saan veeta osa päevast tema töövarjuna ning jälgida, kuidas üks meister teist jäädvustab.
Kui ma keskpäeval stuudiosse laekusin, siis olid Kikkas ja Gringolts juba kõvas tööhoos. Riidepuu oli täis erinevaid särke ning ülikondi, mida viiuldaja pidevalt vahetas ja uusi poose võttis. Vahepeal hüppas Kikkas Gringoltsi ette, plaksutas kõvasti tal nina all ja hüüdis inglise keeles: „Energiat, energiat, rohkem energiat!“ Viiuldaja muigas, kuid tõepoolest, suunurgad tõusid kohe kõrgemale.
Järjekordse riidevahetuse ajal põrnitses Gringolts sinist triiksärki, mida Kikkas oli soovitanud proovida. Viiuldaja polnud ilmselgelt särgivalikuga rahul, aga Kikkas ütles reipal häälel, et tasub ikka proovida, see pidi silmad hästi välja tooma. Muusik kehitas õlgu ja sessioon jätkus juba sinisemates toonides.
Kikkas muljus noodimeistrit muheda lobisemisega nagu plastiliini – silmad alla, silmad üles, lõug alla, lõug üles, käsi sinna, käsi tänna. Vahepeal tuli päike välja, Kikkas veeretas loomulikus valguses pildistamiseks stuudio paarikümne sekundiga ümber ja pildistamine jätkus.
Kui mõneks minutiks pilve vahelt paistev päike oli uuesti halli taevamassi sisse kadunud, küsis Kikkas naerdes: „Kuidas sa meie pikka päikesepaistet nautisid?“ Igapäevaselt Zürichi Kunstiülikoolis professoriametit pidav Gringolts pobises vastu: „Ehk tuleb veel välja…“
Pausi ajal sain esimese üllatuse osaliseks. Selgus, et mehed kohtusid sel päeval esimest korda.
Kogu töövarjuks olemine sai uue mõõtme
Kui alguses jälgisin fotografeerimist tehnilise protsessina ja proovisin mõistatada Kikkase tehnikanippe, siis sellel hetkel muutus see kõik täiesti teisejärguliseks. Mis vahe seal tegelikult on, millised on tema kaameraseaded ja kuidas on reguleeritud hajutid? See on tema kodustuudio, mida ta on aastaid täiuse suunas lihvinud ja viisakalt meetrite kauguselt observeerijal polnud isegi võimalik ette kujutada, kuidas poseerija kaadris välja paistab ning kuidas valgus lõpuks tema isikupära kujundab.
Hakkasin rohkem jälgima Kikkast, kes pidi loetud tundidega looma võhivõõrale virtuoosile esindusalbumi, mida kõlbaks näidata nii täna kui homme. Gringolts arvas suisa, et tema meelest võiks fotodest jaguda järgmiseks viieks aastaks, kui mitte rohkemakski.
Kõigepealt tabasin ennast mõttelt, et kui minu poolt palavalt armastatud kinnisvarasektoris on (tühja)lällajaid ja eputrillasid rohkem kui rubla eest, siis nii vähe, kui ma ka klassikalise muusika viljelejaid tunnen, on nad oma olemuselt pigem malemänguri-tüüpi inimesed. Vaiksed, tasakaalukad, analüüsivad. Neil pole vaja teiste ees tõmmelda, sest nende rikkus on nende sees ja nad on ise väga hästi kursis, kui pinnapealne on neurootiline rahausku maailm, mis igapäevaselt meie ümber keerleb.
Sain aru, et Kikkase töö ei olnudki ju üldse ainult pildi tegemine. Muidugi-muidugi, fotod peavad välja tulema laitmatud, vastasel juhul on fotograafi pidu kiirelt läbi. Aga mida teha introvertsete klassikutega, kes peale igat viite minutit sujuvalt omaette mõttesse jäävad? Neid tuleb järjekindlalt lahti muukida, lukk luku haaval, kavalalt välja meelitada nende tõeline power ja siis õigel hetkel õigete seadetega põrutada nii, et pildistatav alles hiljem fotosid vaadates mõistab, mida fotograaf tabanud on.
Kui esmapilgul tundus, et viiuldaja on nagu plastiliin, mida Kikkas oma tuju järgi vormib, siis tegelikkus oli vastupidine. Hoopis fotograaf ise oli nagu sulaparafiin, mis mähkus ümber subjekti, voolas ringi, valgus soojendavalt pragudesse, hangus õigel hetkel ja pildistas. Ühesõnaga tegi ta kõik selleks, et võõras linnas, võõras majas ja võõraste inimeste ees vahepeal aluspükste väel garderoobinurgas kohmerdav tippmuusik ennast hästi tunneks, sest lõppude lõpuks pole Gringoltsi näol tegemist peegli ees igapäevaselt grimasse harjutava teletähega, vaid viiuldajaga, kes ennast fotokaamera ees kuramuse kehvalt tunneb. Seda oli näha, seda oli võimalik õhus peaaegu katsuda. Kuid Kikkas oli võõrustaja, kes tervitas Gringoltsi tema enda keeles – energiaga, rõõmuga, naljaga, kordagi hea maitse piiri ületamata – ja sai sellega imehästi hakkama.
Kui stuudiosessioon oli läbi saanud ning mehed valmistusid Tallinna Lauluväljakule välipilte tegema, kappas Kikkas korraks stuudio tagaruumidesse ning jäin Gringoltsiga mõneks minutiks kahekesi lobisema. Küsisin, kuidas ta sessiooniga rahule jäi. „Palju häid ja huvitavaid ideid, väga positiivne ja energiat täis, ma olen väga rahul,“ ütles mitu tundi väntsutatud mees. Kuna Kikkas ongi keskendunud klassikute pildistamisele, küsisin ka, kuidas ta üldse Kikkaseni jõudis. „Ma ei tundnud teda, aga olin tema fotosid näinud, soovitati ja mulle tema senised tööd väga meeldivad,“ rääkis ta. Maakeeli öeldes – rahvusvaheline referents töötab ja töötab hästi.
Stuudiost lahkudes jäin pikalt mõtlema, mille tunnistajaks ma äsja olin olnud. Olen näinud kümneid portreefotograafe tööd tegemas. Mõni tuleb töntsat-töntsat oma kaameraga, teeb klõpsu ära ja kaob. Mõni räägib nagu nahkvestiga vanakooli-taksojuht, kui sitt fotograafi elu on. Mõnel on eelmisel õhtul joodud veinist punased randid huultel. Mõni ja mõni… Issanda loomaaed on teatavasti kirju ja sama kirju on seltskond ka erinevatel ametikohtadel. Ärge saage palun valesti aru – Kikkase sarnaseid energiapommidest portreepiltnike on meil veel ja veel, äkki isegi sadu. Kui palju aga on selliseid kombinatsioone tehnilisest meisterlikkusest, empaatiavõimest ja energiast, jään vastuse võlgu. Ilmselt siiski üksikuid, sest muidu kuuleksime rohkem lugusid fotograafidest, kelle juurde oma ala meistrid välismaalt saadud soovituse peale pildistama tulevad.
EPILOOG ehk lugu viiulist
Kui Kikkas sättis parajasti valgust või kohendas võttepaika, lonkis Gringolts rahulikult mööda stuudiot, viiul kaelapidi käes, nii et see lohises peaaegu vastu põrandat. Vahepeal haaras ta pilli sülle ja tinistas sellega nagu balalaikaga. Natukene räbalapoolne viiul tundus, roobist edasi peenhäälestaja poole läks üks keel miskipärast roheliseks. „Rekvisiit,“ mõtlesin. Nad oleksid võinud fotosessiooni jaoks veidi parema isendi leida.
Kui viiul hetkeks lauale jäi, tegin projekti meenutuseks pillist kiire lähivõtte. Kikkas tuli kõrvale ja ütles ühe sõna: „Strad“. Järelikult oli tegemist maailmakuulsa Stradivariusega. „Kümme miljonit. Eurot“, lisas Kikkas. Selleks ajaks oli pükse vahetanud Gringolts juba kohal ja rohkem ta pilli käest ära ei pannud.
Kui lahkudes olid asjad pakitud, rääkisime veidi pikemalt ka hinnalisest viiulist ja sellest, miks Stradivarius nii väärt pill on. „Hea kunstnik teeb ka kahe värviga ilusa maali, aga kui tal on kasutada 300 erinevat värvi, siis kujuta ette, mida tal on võimalik nendega teha,“ võttis viiulivirtuoos asja kokku. Selline „rekvisiit“ siis.
