Toimetus palus Eestifoto asutajal, fotograafil ja koolitajal Kaupo Kikkasel jagada oma mõtteid, kuidas valida endale sobivaim fotokoolitaja.
“Vana ja habemega nali ütleb, et see, kes ise ei oska õpetab teisi. Loomulikult ei saa seda tõeks pidada, aga siiski on igas naljas terake tõtt.
Kui riiklikus haridussüsteemis on juurutatud standardid, millest olulisemad on lausa seaduse tasemel, kes ja mida kuskil õpetada võib, siis huvihariduses valitseb valdavas osas suhteline vabadus. Ma tegelikult ei arva, et seda oleks tarvis riiklikult rohkem reguleerida, küll aga ei tohi unustada, et õppijal endal lasub vastutus uurida enne kuhugi õppima asumist koolitaja tausta. Seda mitte tehes võib hiljem lihtsalt ajast ja rahast kahju olla.
Nagu me kõik oma põhikooli päevilt mäletame, siis hoolimata rangest regulatsioonist, kes õpetajaks sobib, olid õpetajad sellegipoolest äärmiselt erinevad. Huvihariduses on see õpetajate erinevus kindlasti veel suurem, kuid erinevalt põhikooli ajast on meil nüüd võimalik endal otsustada, kuhu ja kelle juurde me õppima läheme. Enamasti on meil selle eest tarvis ka tasuda ning mind paneb imestama, kui vähe inimesed sobivaima koolitaja leidmiseks vaeva näevad ning pärast on õnnetud, kui aeg ja raha on kulutatud ning tulemus ei olnud nagu soovitud.
Ideaalmaailmas võiks õpetaja olla särav nii oma valdkonna praktikuna ning kompetentne ja karismaatiline oma teadmisi edasi andes. Kuivõrd õpetamine on Eestis endiselt üsna kesiselt makstud, siis säravad fotograafid enamast eelistavad pigem oma tööd teha ja mitte õpetamisega ennast kurnata. Küll aga on meil mitmeid häid õpetajaid, kes võibolla praktikutena ei ole nii säravad, aga õpetajateks sobivad hästi. Alati on ka kolmas üsna suur grupp inimesi, kes ei sära ei fotograafias ega pedagoogikas, aga sellegipoolest õpetavad või vähemalt püüavad seda teha. Tihti on nad ka kõige häälekamad, mis võib palju segadust tekitada.
Koolitaja valimisel võiks tema kohta kõigepealt avalikest allikatest infot uurida. Kui tegu on asutusega, siis peaks olema informatsiooni piisavalt ning kui tegu on eraisikuga, siis võiks tal samuti olla kvaliteetne koduleht, sotsiaalmeedia ja ka arvamusavaldusi või intervjuusid. Täiendava sammuna tasuks otsida ka inimesi, kes juba koolitusel on käinud ja nendelt konkreetse koolituse osas lisainfot uurida. Inimeste hulk, kes ei soovi endast internetis suurt jalajälge jätta, on pigem kasvutrendis. Siiski leian, et avalikult koolitusi pakkuva inimese puhul on elementaarne, et tema tegevuse kohta on piisavalt infot ning selle puudumine on mulle isiklikult alati ohumärgiks. Muidugi on olemas ka selline seltskond, kes on interneti oma kõikvõimalikke jalajälgi täis trampinud, kuid nende sisu ei kannata kriitikat. Sedasorti inimeste puhul on mul endal alati üleval küsimus, et mis kõik “päris” asjad neil selle arvelt tegemata jäävad, et nad sotsiaalmeedias kõige osas nii palju arvamust avaldada jaksavad.
Hea koolituse/koolitaja leidmiseks tuleb ka omalt poolt vaeva näha, et ta kõigepealt üles leida. Tasub uurida erinevaid võimalusi, enne kui lõplikult kellegi kasuks otsustada. Ei tohi ka imet oodata, nagu koolitus paneks sind automaatselt midagi oskama. Ka siin tuleb vaeva näha ja iseendaga tööd teha, et uued teadmised oskusteks muuta. See pingutus saab aga kuhjaga tasutud, sest kui hakkad fotograafias vabalt orienteeruma, on see nagu uue keele omandamine, mis pakub sulle võrratult uusi võimalusi eneseväljendusel ja ka teiste mõistmisel. Nagu erinevad keeled, nõnda on ka fotograafia dünaamiline ja siin ei ole asjade tegemiseks ühte ja ainsat õiget viisi. Seetõttu on väga oluline, et õpetaja oleks sulle inspiratsiooniks, sest see on midagi, mis kestab palju kauem kui koolitus ja aitab sul leida oma personaalse viisi fotograafiale lähenemiseks.