See pole küsimus lugejale. Üha tihemini küsin seda hoopis iseendalt. Öeldakse ju, et keskeas meesterahvad hakkavad esitama endale aina sagedamini eksistentsiaalseid küsimusi, millest mitte kõik ei ole eriti arukad. Vahel võiks ju lihtsalt elu nautida, mitte ogara filosoofia peale oma (ja lähedaste) närvirakke kulutada.
On selle keskeaga kuidas on, väidetavalt on enamustel intensiivselt mõne hobiga tegelevatel inimestel madalseisud, kus nad ei saa ise ka enam aru, mida ja miks nad teevad. Sama ka siin.
Üle kümne aasta tagasi, kui fotohobiga alustasin, olin iga pildi üle õnnelik – nagu väike laps, kes parema käe nimetissõrmega „Rongisõidu“ algustaktid klaveril esimest korda maha suudab mängida. Klaverimäng on kusjuures hea võrdlus, sest ka sellega hakkasin tegelema 30 aastaselt, toona isegi nooti tundmata. Tõsi, fotograafias olen veidi kaugemale jõudnud, aga klimberdan oma rõõmuks vahel siiani.
Mingil hetkel muutus rõõm kohustuseks. Teistel olid ilusamad pildid, säravamad ideed ja üldse kõik oli kihvtim. Polnud probleemi – asi ei olnud ju minus, asi oli odavas tehnikas! Seega hakkasin kola kokku ostma.
Paraku jäi rõõm üürikeseks. Kurat, ilma korraliku järeltöötluseta ei tule ikkagi suurt midagi välja. On vähe pilte, mis on nii õnnestunud, et mingisugustki töötlust ei vaja. Hakkasin shoppamist õppima. Käisin isegi Siiri Kumari juures kodus tunde võtmas (nagu klaveriõppes toonase Estonia kontsertmeistri juures) ja lasin ennast korralikult piinata.
Mis nüüd juhtunud on?
Tänaseks on ainuüksi objektiive mul umbes 20 (vabandan, aga ma ei vaevu hetkel neid kõiki sahtlipõhjast välja koukima ja kokku lugema), rääkimata meeletust hunnikust lisavarustusest. Alles eelmisel nädala ostsin ühe toru juurde 😀
Teiseks ei suuda ma ühtegi pilti ilma Photoshopist läbi laskmata avaldada. Kusjuures asi on võtnud nii segased mõõtmed, et iga üleliigne karv või rohulible tuleb ka välja kloonida. Joppen-puhh, ma olen muutunud täielikuks pikslipedeks, kes ei rahuldu enam kunagi mitte millegagi.
Loo iroonia on selles, et pildistamas käimise intensiivsus on fotovarustuse kollektsioneerimise ja töötlusprogrammi kasutamisega pöördvõrdesse läinud ehk selle asemel, et läbi praktika teadmisi omandada, olen hakanud lollustega tegelema. Eks oma osa on ka vahepeal pea peale keeratud elukorraldusel, aga värskes õhus kaameraga püherdamine ja kaunite hetkede talletamine võiks olla pigem ravim igasugusele obsessiiv-kompulsiivsele vajadusele endale kõik maailma objektiivid osta või kõik pikslid ükshaaval luubiga üle käia ja ritta sättida.
Kui viskame tekkinud olukorrale veel peale ka kamaluga meeleolukõikumisi, et äkki ma ei tea fotograafiast tegelikult mitte tuhkagi (ülla-ülla, kelle viga see küll on?), siis ongi p…s. Ostan uusi asju, lakun Photoshopis oma paremaid palasid ja suudan ennast tõsiselt pildistamislainele lülitada ehk kord kuus. Häbi-häbi.
Nagu Roman „Vanaisa“ Neimann Fotojuttude jaoks antud intervjuus ütles: „Kui sa tahad ikka tõsiselt pildistada, siis sellest ei piisa, et fotoaparaat on olemas. Koguaeg tuleb pildistamas käia.“
Kuldsed sõnad ja kavatsen sellest õppust võtta. Minu selle aasta sünnipäevalubadus (varsti tuleb) on, et hakkan igal vabal hetkel kaameraga ringi tolgendama ja kui kaugemale minna ei taha, siis pildistan kasvõi koduhoovis lilli.
Igal sellisel hädaldamisel peab olema ka moraal, muidu oleks see lihtsalt hädaldamine. Sellel jutul on tegelikult väga lihtne moraal – kui tuju on jama, aega pole, maa on külmand ja kärss kärnas, siis ära kurat vingu, astu uksest välja ja tõmba kasvõi paarkümmend kaadrit mesilasest, linnukesest või kastemärjast muruvaibast mälukaardile. Praktika on parim arendaja, mitte tehnikavidinad või ööpimeduses helendava arvutiekraani ees pikslite muljumine. Küll see rõõm koos praktikaga ka tagasi tuleb!
Tunnusfoto autor: Peep Sooman (antud juhul pikslipede)