Juunikuu fotohetked võluvate moonide ja rukkilille põldude vahel
Eestimaa suve esimene pool on praeguseks hetkeks olnud nagu eelneva aasta talv. Tuleb ja kohe läheb. Temperatuurid on tõusnud paariks päevaks kõrgemate soojakraadideni ja siis langevad jälle 15-19 kraadi vahele tagasi. Üldjoontes tunnen ise, et looduse mõttes on hästi stabiilne olnud ja fotoretki on ka vähe olnud. Maikuus käisin ühel varajasel hommikul korra Altjal, et tärkavad sõnajalad üle vaadata. Pigem olen kuuajasest Tenerife reisist saadud inspiratsiooni toel hoopis kogunud ja seedinud uusi mõtteid kuidas oma foto asjadega edasi minna ning läbisin ka mõningad koolitused. Rahulikumale ajale aga järgneb mingi hetk ikkagi ka kiirem aeg, kus loodus vaikselt kutsuma hakkab.
Esimesed moonid päikseloojangul
Juunikuu on aeg, kus Eestis on võimalik erinevaid põllulilli pildistada nagu näiteks moone, karikakraid ja muidugi ka meie rahvuslille rukkilille. Sotsiaalmeediasse hakkasid juunikuu teisel poolel ilmuma fotod esimestest moonipõldudest. Viimastel aastatel pole ma moonipõlde pildistama jõudnud ning siis oligi hea seda fotokogu endal natukene täiendada. Ühel õhtul võtsin selle aja ja asusingi ühe moonipõllu poole teele kuna oli ka võimalus osa saada värvilisest päikseloojangust. Kohapeale jõudes oli moonipõllul tagasihoidlikult öeldes nii mõnigi teine huviline, kes hetki jäädvustas. Nii nutitelefonidega kui ka kaameratega. Minu mõte oli esialgu jäädvustada moonide detaile koos viimase kuldse valgusega. Kasutada erinevaid võttenurki ja objektiive ning leida lihtsaid huvitavaid hetki. Siinkohal kuldse valgusega pildistamist kaua ei toimunud kuna päike kadus pilvede taha.
Jäin ootama kuni päike loojuma hakkab. Tavaliselt 15-30 minutit peale päikse loojumist on oodata taevasse värve, kui on olemas kõrg või keskmise tasemega pilved. Ootamise ajal tekkis taevasse äge pilvekaar ning spontaanselt otsustasin pildistamisel kasutada madalamat võttenurka. Leidsin üles üksiku teistest moonidest natukene eraldatud ja kõrgemal paikneva mooni. Proovisin mooni joondada taevas oleva pilvekaare keskele. Keerasin objektiivi ava nii lahti kui võimalik ehk F/1.4 peale, et minule lähemal olevad moonid oleksid udused ja kaugemal üksik moon terav. See lisas fotole sügavuse ja tegi foto ka natukene rohkem huvitavamaks. Pigem tugevama tuule tõttu liikusid moonid edasi ja tagasi ning ootasin õiget hetke, kui moonid oleksid üksteisest pigem eraldatud ja jäädvustasin hetke.
Kuna horisont oli pilves ja taevasse kõrg või keskmise tasemega pilvi peale loojangut ei tekkinud, siis jäid ka värvid taevas nägemata. Otsustasin veel mõningad detaili fotod teha ja tõmbasin õhtule joone alla. Autosse liikudes jäi silma ja kõrvu üks rahulolematu kodanik moonipõllu ääres, kes proovis ühele noorpaarile selgeks teha, et tegelikult ei ole okei, kui moone fotode nimel maha tallatakse.
Igaühe enda südametunnistus
Pikalt ma siin ei peatu, aga tunnen et soovin paar sõna öelda. Viimaste aastatega on jõudnud nii sotsiaalmeediasse kui ka tavameediasse pahameel, kus eramaadel moonipõlde inimeste poolt maha tallatakse. Kõik foto jäädvustamise eesmärgil. Eriti koledaks läks minu arust eelmisel aastal Aruküla läheduses oleva moonipõllu intsident. Eramaal oleva moonipõllu äärde oli pandud “Eramaa” silt ning samuti silt palvega, et palun mitte moone maha tallata ning pildistada ainult põllu äärest. Kahjuks oli palju inimesi, kes sellest aru ei saanud ning oli kaadreid, kus rahvas mõtlematult ikka keset moonipõldu fotosid jäädvustasid. Moonid samal ajal jalgade all maha tallatud. Intsident jõudis lõpuks minu mäletamist mööda Õhtulehte.
Põhimõtteliselt umbes sama vaatepilt avanes ka see aasta ülevalpool mainitud moonipõllul, kus pildistamas käisin. Kogu selle saaga keskel lõppes asi sellega, et antud moonipõld niideti hiljem lihtsalt maha. Siinkohal ei saa näpuga näidata ainult nende inimeste peale, kes fotograafiaga muidu ei tegele ja soovivad ilusa põllu lihtsalt oma nutitelefoniga jäädvustada. Nägin oma silmaga kohapeal ka mitmeid fotograafe, kui ka sotsiaalmeediasse postitatud fotode ja videote põhjal, kus paigutati oma modellid keset moonipõldu aelema. Moonid kahte lehte modelli alt välja punnitamas. Minu arust on siin kõvematele fotoinimestele ka suur mõttekoht kuidas oma asjad tulevikus ära teha.
Minul on alati olnud põhimõte, kas pildistada hetki põllu äärest või siis käia mööda neid radu, mis on näiteks traktori jälgedest sisse jäänud. Või siis mööda neid radu, kus mõni kodanik on juba oma teeraja kahjuks iseseisvalt ette teinud. Eesmärgiks põllule mitte kahju teha ning minna puhta südametunnistusega koju oma jäädvustusi üle vaatama. Kahjuks on aga inimesi erinevaid, kes nendele asjadele väga ei mõtle. Ma usun aga, et kui tuleb iga aasta juurde inimesi, kes järgmisel aastal moonipõllu kõrval sellele mõtlevad, kas minna kombaini kombel põllule fotosid jäädvustama või saab ka viisakamalt pildid tehtud, siis ongi juba päris hästi.
Võidupüha hommik
Viie päeva pärast võidupüha varahommikul kell 3 olin mina uuesti moonipõllul tagasi. Ülevalpool mainitud lõpuks mahaniidetud mõõnipõllu kõrval oli teine põld veel alles ja sain seda pildistamiseks kasutada. Seekord teisi pildistamishuvilisi ei olnud ja olin moonipõllul üksi ja terve põld oli minu päralt. Ilmaennustus lubas ka udu ja taevasse kõrgpilvi. Kõige rohkem huvitas mind aga udu ja hakkasin visualiseerima oma peas kui äge ja muinasjutuline kogu moonipõld koos uduga välja näeks. Kahjuks läks aga nii, et autoga kohapeale sõites oli udu enamikel lagedatel aladel, aga kus udu ei olnud, oli moonipõld, kus mina pildistada soovisin. Udu asemel aga olid taevas kõrgpilved ja värvid hakkasid vaikselt ilmet võtma. Samuti säras veel taevas ilus poolkuu ja jäädvustasin esialgu erinevaid detaile nii kuuga kui ilma.
Parim moonide foto mille olen jäädvustanud!
Kuna oli ka väga tuulevaikne hommik, siis see andis mulle võimaluse jäädvustada foto mille järgi olin tegelikult läinud. Foto mõte oli, et kui loodus pakub, siis tagaplaanil oleksid värvilised kõrgpilved ning esiplaanil moonid. Esiplaaniks mulle meeldib erinevatele objektidele lainurk obejktiiviga nii lähedale minna kui võimalik, sest minu arust siis näeb nende tegelikku ilu palju paremini ja toob nende võimsuse rohkem esile.
Siin tuleb aga esile üks probleem. Võinoh mitte probleem, aga tuleb natukene spetsiifilisemaid tehnikaid pildistamiseks lihtsalt kasutada. Natukene ka nüüd tehnilist juttu. Kui teravustada esiplaanil olevate moonide peale, siis isegi kõige kinnisema avaarvu juures ei jää terve foto esiplaanist kuni tagaplaanini terav. See on lihtsalt füüsikaga nii paika pandud ja nii on. Mina soovisin aga seda tulemust siin saavutada. Selleks kasutasin sellist tehnikat nagu “fookuskuhi” mida maastikufotograafid palju kasutavad, et teatud tulemust saavutada. Minu Sony a7RV kaameral on olemas sisene funktsioon, kus kaamera teeb ise vastavalt niipalju pilte erinevate fookuspunktidega nagu vajalikuks peab, et hiljem ma saaksin järeltöötluses nende kõikide fotode kokkupanemise tulemusel foto, kus kogu foto on terves ulatuses terav. Kokku oli vaja teha 10 fotot. Siinkohal tuli kasuks olematu tuul, sest fotol olevad objektid peavad kõik paigal olema ja ei tohi liikuda. Moon aga on väga delikaatne ja õrn lill, et kui oleks väiksemgi tuul olnud ja moonid kaadris liikunud, siis poleks selle tehnika kasutamine olnud lihtsalt võimalik. Kõik vedas paika ja mängis lõpuks väga hästi välja ning ma sain jäädvustada enda parima moonide foto, mis ma siiamaani teinud olen.
Hiljem, kui päike oli juba kõrgemal ja esimene valgus hakkas moonide peale paistma, tegin jällegi erinevaid detailide fotosid. Tundsin, et võin seal lõputult pildistada, sest erinevaid võimalusi ja ägedaid moonide detaile oli niipalju. Iga väiksem pildistamisnurga muutus andis juba täiesti uue tulemuse. Täielik nauding on niimoodi kuskile oma mulli ära kaduda ja lihtsalt toimetada ning hetki jäädvustada. Minu järgmiste aastate fotokalendrisse on vist juunikuu fotod nüüd igatahes olemas :). Hiljem sellest mullist tõi mind välja lähedalolev sookurgede laul. Kaks sookurge olid mulle märkamatult maandunud eemale moonipõllu kõrvale. Jäädvustasin ka sellest ägedast hetkest mõningad kaadrid, kus sookured olid eemal teravad ja moonipõllu hägused ja pehmed punased õied esiplaanil moodustasid mõnusa koosluse. Selleks hetkeks oli kell saanud juba 5:30 ja oli aeg oma fotonodi kokku pakkida ja kodupoole sõita.
Moonid koos Rukkililledega
Peale kahte korda moonipõldudel pildistamist nii päiksetõusu kui ka loojangu ajal, hakkasid mu peas tekkima erinevad mõtted. Mõtlesin, et päris äge oleks kui leiaks põllu, kus moonid ja rukkililled oleksid koos ja segamini. Olen varasemalt ka seda öelnud, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla, need võivad täide minna. Ühel päeval ma sellise põllu üles leidsingi ja täiesti juhuslikult, kui olin perega jaanipäeva pidustustele sõitmas. Märkisin asukoha tulevikuks kaardile ära ja vähem kui nädala pärast olin antud kohas tagasi. Jõudsin kohale umbes 2,5 tundi enne päikseloojangut, et rahulikult maastikku uurida ja mõtteid mõlgutada. Põld ei olnud tegelikult üldse nii suur ja massiivne vaid pigem üks väike osa suuremast põllust. Sellest aga piisas, et fotode mõttes midagi erilsiemat välja võluda.
Üldjuhul on mul selliste pildistamistega plaan alati suhteliselt sama. Kui päike on natukene kõrgemal, siis pildistan detaile ja kasutan valgust ära. Hiljem, kui päike on veel madalamal ja hakkab juba loojuma, siis pildistan rohkem dramaatilisema valgusega veel viimaseid detaile ja olen valmis laiema maastiku jäädvustamiseks koos loojuva päikesega. Kui päike on juba loojunud, siis ootan tavaliselt ära ka sinise tunni, et keskkonda sinakate toonidega jäädvustada.
Olin antud põllu ääres toimetades eemal näinud kahte üksikut puud. Vaadates päikest ja tema liikumissuunda, siis hakkas mulle kohale jõudma, et ehk loojub päike nende kahe puu taha. Võtsin oma telefonist abimehe, Photopills app’i lahti, et vaadata päikese liikumissuunda ja nii oligi. Päike loojus täpselt kahe puu taha ja viimasena oli päikest näha, kui ta oli täpselt kahe puu vahel! Tundus nagu perfektne võimalus ja oli aeg hakata otsima fotogeenilist esiplaani mida loojuva päikesega siduda. Potensiaal saada siit üks väga äge foto oli suur. Palju polnud vaja pingutada kuna põld oli ise juba koos siniste ja punaste toonidega nii fotogeeniline, et leidsin sobiva koha üpris kiiresti. Foto jäädvustamise juures üks läbiv mõte oli mul see, et rukkililled ja moonid oleksid oma toonidega kaadris tasakaalus. Mitte ühte tooni liiga palju ja teist liiga vähe jne. Natukese aja pärast oli päike omal kohal ja hetk sai kaadrisse jäädvustatud.
Jäin peale päikseloojangut veel mitmeks tunniks ootele kuna taevas oli selge ja lootsin, et ehk tulevad ka helkivad ööpilved. Põhjasuunas oleks saanud antud põlluga neid vägevaid pilvi jäädvustada küll ning see oleks olnud mega! Seekord ma sellist võimalust ei saanud, aga noh ega kõike korraga ka ei saa, peab ikka järgmisteks aastateks ka midagi jääma :). Nüüdseks on hakanud moonid juba närbuma kuid rukkililled peaksid veel täies hiilguses särama.
Enne kõiki neid pildistamisi juunikuu alguses oli mul hakanud vaikselt tekkima tunne, et kas Eestimaa suvi oma ilmadega üldse siin midagi annab, et oma fotovisioonid reaalsuseks muuta. Siis hakkas vaikselt ilmadega lubama ja asjad hakkasid paika loksuma. Mooni ja rukkilillepõllud sai üles leitud ning nüüdseks on portfoolios fotod mida ma saan uhkelt nimetada enda parimateks, mis sellel kategoorias teinud olen.
Minu parimate fotode galerii leiab siit ning teised maastiku fotod leab siit. Ootan põnevusega, mis juulikuu toob ning nendest seiklustest juba kuu aja pärast! 😉