HDR-tehnikatest oleme varemgi rääkinud, aga seekord jagan isiklikke kogemusi, kui hirmus asi on HDR-auk ja miks see siiski omamoodi kasulik on.
Kõigepealt paneme paika definitsioonid.
HDR (High Dynamic Range) on tehnika, mille käigus liidetakse kaks või rohkem erineva säritusega fotot üheks, et helealad poleks ülesäris ja tumealad alasäris. Lühidalt – HDR-tehnikaga suurendatakse foto dünaamilist ulatust.
HDR-fotograafia peaaegu lahutamatuks osaks on ka keskmisest tugevam fototöötlus, mida kroonib kokku liidetud veidi tuhmi tulemuse toonkontrastimine (tone-mapping). Nagu nimigi viitab, annab see pildile suurema kontrastsuse ja vat siin punktis hakkavadki algajal fotograafil asjad hooga käest ära minema.
Maitsekas HDR-pilt ei reeda, et tegemist üldse HDR-iga on. Võtame kasvõi Imre Aunapuu või Fotojuttude oma mehe Priit Tammjärve tööd – ei mingit vihjet selle kohta, et pilti on tugevalt töödeldud. Pigem jääb nõrgema närvikavaga inimestel lummusest hing kinni. Sellise tulemuse saavutamist harjutatakse aastaid ja arenguteekond on sisuliselt lõputu. Meie kõige kuulsam HDR-fotograaf Gen Vagula on aga läinud teadlikult seda teed, et töötlus veidi ka silma riivaks, aga see on selline õrn sosin, mis pigem pildile isikupära annab, mitte meeleheitlik karje. Igatahes – töötlus peab jääma hea maitse piiridesse ja proovin nüüd ka ise sellest kinni hoida, kui üldse HDR-iga jamada viitsin.
Kuna kõrge dünaamilise ulatusega fotod on tihtipeale pilku köitvamad, soovivad ka algajad kohe HDR-fotodega paugutama hakata. Selle asemel kukutakse aga HDR-auku, mille meenutamine aastaid hiljemgi puna palgele toob 😊
Tutvuge palun humoorika, kuid siiski tõsise graafikuga, mille irvhambad on aastaid tagasi teinud ja mille Janek Laanemäe eesti keelseks joonistas. Millises staadiumis olete teie?
Üldjoontes eksivadki algajad HDR-fotograafid kahe reegli vastu.
Esiteks keeratakse toonkontrasti heebel liiga kaugele ja ilus pilt ongi tuksi keeratud. Üksinda arvuti taga istudes on liiga kerge jõuda järeldusele, et „ikka on vähe“.
Teiseks unustatakse (kui neid üldse teatakse) eelmainitud definitsioonid ning võetakse üksik pilt, mida lihtsalt hakatakse toonkontrastima.
Veenduge ise, tulemused ei ole eriti head… Klikkige galeriile ja nautige minu algusaastate šedöövreid. Olen failid arvutist küll kustutanud, kuid õnneks on Facebooki albumis hirmsamad tulemused täiesti alles ja kerge piinlikkustundega toon nüüd need lagedale.
Ehkki mul puuduvad toonasele hullusele adekvaatsed selgitused, siis vähemalt on need pildid nii nukrad, et ajavad lausa naerma. Mind ennast vähemalt.
Kõige vingem foto on muidugi see:
Et hinnata head, tuleb tunda halba ja selle jaoks on HDR-auk ideaalne staadium. Kui kord on fotograaf oma rõvetsemised ära rõvetsenud, siis algab alles tegelik areng. Umbes nagu väikestel lastel, kellel tuleb lasta korra oma sõrm kuuma pliidiraua vastu ära kõrvetada. Kogemustest õpitakse 😉