Toimetuse palvel kirjutas meile telefonifotograafiat harrastav, üle 25 aasta professionaalse fotograafina tegutsenud Jaak Nilson, kuidas ja millistel juhtudel on võimalik mobiiltelefoniga imekauneid vikerkaari kaadrisse püüda.
„Telefonide ülilainurkobjektiiv on selliste piltide tegemiseks hästi mugav.
Minu Huawei P30-l on see täiskaadersensori mõistes 17mm. Tavaliselt on täissuuruses vikerkaare fotole püüdmine võimatu, sest see lihtsalt ei mahu peale. Nii tuleb teha kas panoraamvõte või mitu ülekattega kaadrit ja need hiljem üheks pildiks kokku meisterdada.
Selle pildi tegin RAW-formaadis, sest olen paadunud RAW-faili austaja. Viimasel ajal aga vaatan, et telefon teeb niivõrd head JPG-formaadis faile, et sageli läheb nii mõnigi pilt arhiivi ilma töötlemata.
Värvid on head ja pilt ei ole enam ületeravustatud, nagu mõnel varasemal mudelil see oli. Muidugi ei ole see absoluutne, sest RAW (telefonil DNG) fail võimaldab järeltöötluses rohkem mängida, kui selleks soov on.
Pildi enda tekkelugu on aga järgmine.
Õhtu eel võtsin jalad selga ja läksin oma kepikõnniringile. Poole tee peal tabas mind paduvihm, vastu sõitis poisike rattal, kes põgenes vihma eest. Nägin, kuidas valge vihmakardin taevast maale langes ja minu poole kihutas.
Pole hullu, kui saan märjaks, no mis siis ikka. Aga vett tuli ikka nagu ämbrist. Pelgasin eelkõige oma telefoni pärast, sest kehal polnud ühtegi kuiva kohta enam. Pistsin selle pükste tagataskusse, sest vihm tuli eespoolt.
Kui jõudsin poole tee peale, tuli päike välja ja teadsin, mis mind nüüd ees ootab. Keerasin ümber ja sõna otses mõttes karjatasin. Elu võimasaim vikerkaar!“