Fotojuttude toimetus passib pidevalt peale, kes fotograafidest on teinud järsu arenguhüppe ja kes on jäänud niisama jutumeheks. Silma jäi Ermo Justus, mees, kes on figureerinud aastaid parajalt kehvade fotodega, aga järsku käis korralik jõnksatus ülespoole. Palusime Ermol rääkida oma okkalisest arenguteest ja toome selle omamoodi õpetliku jutustuse ka lugejateni.
Kui toimetus mulle ettepaneku tegi, et võiksin kirjutada väikse jutukese enda teekonnast fotograafiamaastikul, oli selge, et kaks korda pole vaja seda küsida. Mul on ainult hea meel on jagada oma teekonda tänasesse päeva.
Huvi fotograafia vastu algas tegelikult juba päris kaua aega tagasi, kui oma vanematelt esimese fotoaparaadi välja kauplesin – aasta oli siis ca 2003-2004. Kaameraks oli HP Photosmart 320, millel megapiksleid 2,1. Takkajärgi meenutades tuleb toonane tunne jätkuvalt meelde – olin nagu laps kommipoes. Esimene elevus sai kiirelt otsa, kui avastasin, et rohkem kui ühe pildi tegemiseks oli vaja sinna sisse ka mälukaarti. Kuna tol hetkel võttis kool enamuse ajast ning ka sõpradega väljas mängimine tundus tähtsam, siis sinna see huvi ka hääbuma hakkas. Samas tänutunne, et vanemad mulle kaamera ostsid, oli piisavalt suur, et mitte „püssi“ päris põõsasse visata. Kui ma selle kaamera sain, oli see vanematele suur kulu ning see tuli millegi arvelt. Olin tänulik ja pildistasin tasapisi edasi.
Möödusid mõned aastad ja tööl käies kogusin väikse summa uue kaamera jaoks. Tellisin eBayst juba ägedama aparaadi – FujiFilm Finepix S6000fd. Tegemist oli kaameraga, millel oli küll objektiiv ees, aga seda ei saanud vahetada. Suumivahemik oli see-eest korralik 28-300mm (10,7x optical zoom) ning sellel kaameral oli juba 6,3 MP sensor. Lõbu väga pikalt siiski polnud, sest tuli välja, et ameeriklane, kellelt kaamera ostsin, unustas mainida, et kaamera sensor oli omadega läbi ja nii maksingi esimese kooliraha välismaale. Karm õppetund noorele – kõik, mis hiilgab ei ole kuld.
Hakkasin uuesti raha koguma ja ostsin mõne aja pärast sama kaamera, aga Euroopa mudeli sd6500fd ning siis sain juba rohkem aparaadiga tutvust teha. Ikka ilusate loojangute ja ilusate värvide pärast, mida nägin nii oma silmaga kui teiste piltidelt. Aga ega siis polnud mul õrna aimugi, et hoolimata sellest, kui vinge kaamera on, pildimasina dünaamiline ulatus ei võimalda niikuinii päikesesse tulistada nii, et kõik oleks õigesti säritatud.
Hakkasin katsetama kaamera manuaalrežiimi ja Av prioriteet režiimi ehk liikusin tasapisi sinna suunas, kus fotograafia üldse alguse saab – enesenägemus ja looming.
Siis juba teadsin, et tuleb pildistada RAW-failis, et pärast saaks pilti enda nägemuse järgi töödelda. Sealt tuli juba edasi tugevam arusaam, kuidas dünaamilise ulatuse probleemi leevendada. Hakkasin kasutama särikahveldamist ning järeltöötluses erinevate säridega pilte kokku sulatama. Ja nätaki, kohe oli uus probleem. Kukkusin HDR auku ehk hakkasin liuguritega ülemäära hullama.
Tagasi vaadates tuleb küsida, kas tõesti peab ise kõik need rehad läbi käima? 🙂 Aga eks karm reaalsus pani jälle sõrmed pauguga uksevahele ja sealt august tuli kiiresti välja ronida. Edasi tegutsesin suure dünaamilise ulatusega fotodega juba tagasihoidlikumalt.
Vahel kasutan ka mõnda filtrit objektiivi ees, aga kuna mulle järeltöötlus iseenesest meeldib, siis kasutan siiani suuremalt jaolt kahveldamist. Aja voolama jätmiseks on siiski kotis ka mõned ND filtrid.
Möödus veel pisut aega, kui võtsin kätte ning 2017. aasta algul soetasin poolkaaderkaamera Canon 760d koos Sigma 17-50mm f/2,8 avaga. Miks just selline objektiiv? Sest too hetk ma päris täpselt veel ei teadnud, mida ma rohkem pildistada tahan, kas loodust või inimesi.
Lainurk kattis ilusti looduse ning ülemine ots portree poole. Õppisin kaamerat kasutama, aga üllatus-üllatus, sellist teravust, nagu ma teiste fotodel nägin, ei õnnestunud kuidagi kätte saada. Ka hämaras tehtud fotod ei andnud oodatud tulemust, seega ostsin juba 2017. aasta teises pooles täiskaadersensoriga peegelkaamera, millega suhe kestab veel tänase päevani – Canon 5D mark IV.
Uuele tehnikale üle minnes mõistsin kohe, et kui ma ostan high-end kaamera, siis pean viima ka enda oskused oluliselt kõrgemale. Pealegi enam ei saanud ma süüdistada kaamerat ning iga ebaõnnestunud pilt oli paratamatult tingitud mu enda saamatusest. Kaamera valikul, mida võtta, mida jätta, annan lihtsa soovituse – mine võta rendist eelarvele kohane kaamera, hoia seda käes, vaata, mis tundub parem ja mugavam, mille menüü sobib sulle paremini ning ongi olemas. Ülejäänu pärast pole vaja pead väga vaevata, sest kiiresti saab selgeks see, et kaamera ainukesena pilti niikuinii heaks ei tee. Loomulikult tuleb ka teatavad tehnilised parameetrid endale selgeks teha, nagu sarivõtte kiirus jms, et kaamera võimekus omanikku kohe alt ei veaks.
Esimene asi, mis mul juba esimese kaamera ajast meelde on jäänud – valgus on see, ilma milleta pole fotot. Aga see pole siiski veel kõik, mis teeb fotost foto. Pildil peab olema sisu. Kõvemate fotograafide fotosid analüüsides sai selgeks, et ilma kompositsioonita pole õiget fotot nii ehk naa. Lugedes siit ja sealt interneedusest hakkasin rohkem panema rõhku fotol toimuvale ehk sisule, jälgisin kompositsiooni ehk kuidas on miski fotole asetatud. Avastasin, et kõige lihtsam, mis oluliselt fotot muudab, on võttenurk. Kaks sammu paremale, samm vasakule, liiguta kaamerat üles-alla ning sa leiad oluliselt parema kaadri, kui silmade kõrguselt tehtud suvaklõps.
Sobivat valgust ja head võttenurka rakendades koos kolmandike reegliga, mustritega, juhtjoontega ümber subjekti – alles nii tekib fotol tasakaal, harmoonia. Enam ei üritanud ma kogu maailma saada ühele fotole, sest kui liiga palju asju fotole jääb, siis enam ei saa ise ka aru, millest pilt räägib. Rääkimata siis kellestki teisest. Võtsin omaks põhimõtte KISS – Keep It Simple Stupid.
Sellest ajast olen ka mõne toreda fotograafiga koos väljas käinud ning näpunäiteid ja oskusi talletanud. Headeks nõuandjateks on olnud Arbo Rae ja Tanel Kindsigo (Toimetaja märkus – Ermo ajas ka Fotojuttude mehe Peep Soomani oma igaõhtuste pärimistega hullumise piirile).
Fototöötlust vaatasin Imre Aunapuu kõrvalt, kes on ka väga hea fotograaf, aga veel parem fototöötleja. Ilma töötluseta pole ka korralikku fotot, aga erinevalt kaameras olevatest „mehikestest“ töötlen enda fotosid mina ise. Töötluses püüan olla realist, tegelikkuse moonutamine ei ole mu soov ega eesmärk.
Presetid ja muud sellised asjad – pole kunagi harrastanud. Kui olen pildi tuksi keeranud, siis olen teinud seda ainult ise ning kehva preseti süüdistada ei saa. Tont seda teab, kui palju tunde olen Youtube’is veetnud ning vähemalt topelt aja väljas ise olnud ja katsetanud. Naljaga pooleks arvan, et nagu enamustel, olen ka mina omandanud Youtube’i sertifikaate fotograafias üksjagu 😊
Eks fotosid erinevatesse Facebooki gruppidesse üles laadides lasti nii mõnigi pilt kriitikaga pilbasteks, aga nagu öeldakse, mis ei tapa teeb tugevaks. See oli tegelikult koht, mis pani mind tegutsema. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud ja seda just siis, kui oskad seda võtta õppena, mitte solvanguna. Nagu öeldakse, mis kehvasti see uuesti. Võta tugeva fotograafi tööd ette, analüüsi, ürita järgi teha või enamgi veel – tee paremini. Ma arvan, et nagu paljude asjadega, siis ka fotograafiaga peab olema sihikindlust ja püsivust, et kuhugi jõuda. Tuleb taluda kriitikat, õppida sellest. Ja kui sind asi tõsiselt huvitab, siis tuleb küsida ka nõu nendelt, kes seda juba oskavad, sest küsija suu pihta ju tavaliselt ei lööda.
Jooksvalt olen kaamerale ostnud mõningaid objektiive juurde ning uuendanud enda statiive, sest teadlikkuse suurenemisel on tekkinud vajadus enda elu natuke lihtsamaks muuta. Olen soetanud ka mõned filtrid ja filtrihoidjad, aga põhiliselt kasutan endiselt särikahveldamist ning filtritest kasutan peamiseks ND- filtreid, millega säri pikemaks venitada.
Kokkuvõtteks võin öelda, et fotograafia on minu üheks suurimaks kireks saanud ning soov sellega tihedamalt tegeleda on aina suurenenud. Õppida on veel palju ning eneseharimise protsess ja areng kestab loodetavasti veel kaua. Õppida, õppida ja õppida – keegi minevikust on ka vist nii öelnud. Äkki Lenin? 😊
Kui oled õppinud, siis vähemalt topelt kordi katseta, küll hakkab ka välja tulema, kellel varem, kelle veidi hiljem. Aga kindlasti tuleb lõpuks välja ka selline pilt, mille üle sa ise tõeliselt uhke oled.
Ermo Justuse tööde ja tegemistega saab lähemalt tutvuda siit: https://www.facebook.com/ermofoto/