Alles see oli, kui ühes fotogrupis käis kõva andmine teemal, miks fotograaf lapseootel daami naha roheliseks toonis (või tegi seda peegeldav loodus). Endal olevat tal olnud õigust üksjagu, nimetas seda oma käekirjaks ja lubas pildid soojemaks keerata, kui see „tellija jaoks midagi muudab“. Ühesõnaga üks inetu lugu nii fotograafi kui asja avalikuks sikutanud tellija poolt.
Ei taha üldse sellesse konkreetsesse juhtumisse kinni jääda, pigem oli see lugu päästik, mis pani fotokogukonna arutlema klienditeeninduse ja käekirjade üle üldisemalt.
Loometegevuses on oma käekirja kujundamine väärt tegevus. See võimaldab eristuda, silma paista ja sõltuvalt tulemusest nii kliente võita kui kaotada. Siin on paraku mitu „aga“, mida tahaksin välja tuua.
Enamus ameteid on loomingulised
On vähe ameteid, mille esindajad ei pea oma tegevust loominguliseks. Liinitöölistel ei lasta tõesti loominguga hiilata. Isegi kui mõnel neist loomingulisus kuskil ajusagarate vahel olemas on – mutter tuleb ikka ühtemoodi kinni keerata ja kui otsustad olla loominguline ning keerad poldi otsa kaks mutrit või jätad eriti loominguliselt lähenedes mutri lihtsalt kinni keeramata, saad kinga ja õige kah.
Enamus ametite puhul on aga loomingulisus elementaarsem, kui esmapilgul tundub. Ka minu tiimis töötavad kinnisvaramaaklerid peavad enda tööd loominguliseks ja ega ma neile vastu ei vaidle. Küsisin selle artikli kirjutamise ajal ka teiselt fotojutustajalt Priit Tammjärvelt, kas tema kui Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloogi amet on loominguline. Vastus oli samuti jaatav. „Kõik juhtumid on erinevad ja standardvalemite välised,“ ütles Priit.
Miks see eelnev oluline on? Looming ei ole midagi eksklusiivset, mida saavad enda pühaks omandiks pidada ainult kuulsad maalikunstnikud, heliloojad, luuletajad ja muuhulgas ka fotograafid. Kõik ametid, kus on vaja inimestega suhelda ja/või leida ebastandardseid lahendusi, on tegelikult loomingulised. Ka kõnealuse artikli kirjutamine on looming. Toidu valmistamine on looming. Laste kasvatamine on suisa looming ruudus! Seega väidan, et fotograafide poolne nina taeva poole lükkamine ja upsakalt oma tegevuse(tuse) ja töövigade loomingulisusega õigustamine on eelkõige märk kitsarinnalisusest ja kombinatsioon väga õhukesest maailma- ning oluliselt rasvasemast minapildist. Raha eest tellimust täites ei tohi vigu teha niikuinii, ükskõik, kui loominguline sa oled.
Vastutab tegija, mitte tellija
Ole sa arst, maakler, juuksur või fotograaf – oma käekirja ei kujundata tellimustöö täitmisel. Võtame näiteks juuksuri. Enamus kundedel on mingid ootused, milline tema juuksepuhmas peale lõikust välja peaks nägema. Mis aga kõige olulisem – just tellimuse täitja ülesanne on kliendi soovid välja selgitada.
Käki kokku keeramine ja hiljem selle oma „käekirjaga“ õigustamine on lihtsalt diletantlik. Kui mõni tellija soovib ekstravagantsi ja annab juuksurile vabad käed, siis on asi loomulikult teine. Ent mitte kõik ei soovi tellijana olla käekirja kujundamise katsejänesed. Selleks on vihmased õhtutunnid, kui juuksur soperdab oma pereliikmete peade kallal või selleks spetsiaalselt tellitud modellide peal. Loomingust tehakse fotod ja need lisatakse kodulehe portfooliosse. Siis kliendid näevad, milleks konkreetne juuksur võimeline on. Lisaks oskab klient valida, millise stiiliga soengut ta endale sellest valikust kõige rohkem tahab.
Aga kordan veelkord üle – tellija ootuste välja selgitamine on ainult ja ainult elukutselise teenuseosutaja töö, sest klient ei peagi teadma, mis on võimalik ja mis mitte. Just seetõttu ta ju spetsialisti poole pöördubki. Kõik eelnev kehtib ka fotograafia kohta.
Õigus loobuda
Igal teenuseosutajal on õigus tellimusest loobuda, vähemalt juhul, kui tegemist on üksikettevõtja või ettevõtte juhtorgani liikmega.
„Klient on kuningas“ lause on üle 100 aasta vana ning ei päde enam ammu. Kui kliendi ja teenuseosutaja veregrupid ei klapi või teenuse osutamise tingimuseks on tellija poolne sajaprotsendiline usaldus, millega viimane nõus pole, saab alati kliendile viisakalt ära öelda. Jõuga enda käekirja peale surumine ei ole aga jätkusuutlik ega mingil moel ka hea klienditeeninduse tavaga kooskõlas.
Tulen nüüd fotograafia juurde tagasi. Empaatiavõimeline fotograaf istub tellijaga maha, avab kaustiku või tahvelarvuti ning tutvustab oma erinevaid tehnikaid. Tellija tutvustab omakorda enda nägemust, ligikaudses lõpptulemuses lepitakse ühiselt kokku ja töö saabki alata. Just nii võidetakse kliente, just nii läheb sõna liikvele, et turul on üks tubli tegija juures. Ja just nii jäävad ära kaheldava väärtusega avalikud kirumised, miks üks või teine fotograaf on kellegi ilupildid roheliseks võõbanud.