Panime juba teist aastat järjest toimetuses pead kokku ja arutlesime mööduva fotoaasta hea ja halva üle. Nimeks said need Täitapp või Pikk Peeter, sõltuvalt sellest, kumb neist sõrmedest taeva poole vaja keerata on.
Pole kahtlustki, et fotoaasta kõige võimsamaks mõjutajaks oli koroonapandeemia, aga kuidas täpsemalt, need toome eraldi välja.
Pikk Peeter
Tellimuste kadumine
Fotograafid kaotasid kevadel mitmeks kuuks lõviosa oma tellimustest ja paljud neist pidid otsima endale ajutiselt teise töökoha.
Kõnekaimaks näiteks oli ehk ühe rahvusvahelise haardega tipp-fotograafi morn tõdemus, et leiva lauale saamiseks pidi ta kaubandusvõrku laomeheks kaste tõstma minema. Õnneks on tellimuste mahud kenasti taastunud ja pikka „tuumatalve“ ei tulnud. Või alles tuleb? Kurat seda teab.
Photokina lõpetas tegevuse
Tühja sellest ühest Kölnis peetavast fotomessist, neid on maailmas veel ja veel. Samas oli Photokina eepiline koht, kuhu kõik endast lugupidavad fotokaupmehed ja niisama asjaarmastajad kohale läksid. 70 aastase traditsiooniga mess pandi (mitte ajutiselt) kinni ja kogu lugu.
Nüüd on vihjamisi selgunud, et asi polegi ainult telefonifotograafia pealetungist tingitud fototehnika müügi languses, vaid Kölni messikeskus peksis hindadega niigi keerulises olukorras olevad fotokaupmehed lihtsalt uimaseks ja nood lõid sellele värgile käega.
Tarneraskused
No kaup lihtsalt ei liigu, tee või tina. Paljud elektroonikakaubad, mis on seotud Aasias tegutsevate tehastega, on siiani kuskil tooteliini eelviimasel lindil, ootamas mingit näiliselt mõttetut viimast kiipi, mille puudumine ei võimalda toodet lõplikult kokku panna.
Ka Fotojuttude tiim ootab teatud vidinaid testimiseks juba kuid, aga mida pole, seda pole. Tüütu värk.
Täitapp
Renditeenusete areng
Raskel ajal pole mõistlik raha tuulde loopida. Selle asemel, et endale iga kapriisi ajel uus objektiiv soetada, on uue hoo sisse saanud nende rentimine. Uus hoog annab võimaluse ka uusi ideid rakendada, olgu selleks siis kombopakkumised, püsikliendi soodustused või kulleriga renditava toote edasi-tagasi saatmine. Mugav!
Fotografiska võitleb edasi
Photokina võis küll hambad varna riputada, aga ka Eestis kanda kinnitanud Fotografiska hakkas vastuvoolu ujuma. Selle asemel, et tabalukk ukse ette panna, hakati pakkuma videotuure, suisa tasuta näitusi ja kõige tipuks koliti ka Tartusse. Mõnus kohe vaadata, kuidas tegusad inimesed ülearu ei hala ja oma asja ikka edasi teevad! Jõudu ja jaksu!
Rohkem pildistama
Eestlastel on praegu kuramuse raske. Tavapärase viie meetrise distantsi asemel tuleb harjuda valitsuse poolt kehtestatud kahe meetriga. Sellegipoolest on sõprusgrupid, perekonnad ja niisama semuseltskonnad kildudeks löödud ja ära on jäänud tuhanded pulmad, juubelid, lauamänguõhtud ja ilmselt ka joomingud. Mis tulemuseks oli? Inimesed võtsid kaamerad ja läksid pildistama! Sellist fotode laviini, nagu mullu, pole sotsiaalmeedia veel kunagi enne näinud. See on ainult tore!
Pikk Peeter ja Täitapp korraga
Öine metsloomade välgutamine
Loodusfotograafid on rajalõksudes kasutanud välkusid öösiti aastaid ja tänu sellele on vaatajateni toodud imelisi pilte, mis muidu lihtsalt sündimata oleks jäänud. Teisalt on alati küsitud, kas see on ikka päris õige tegevus.
Ka fotograafid jagunevad selles küsimuses kahte leeri ning eriti teravaks läks teema mullu – küll lõi lamenti ühe välgutatud kitsepildi kallal meie enda toimetus, küll oli LAFi võidutöö hulkuvast hundist rajalõksuga tehtud. Iga kord lõppeb see ühte moodi – inimesed lähevad tülli.
Paljusid loomapilte ilma välguta ei saagi teha, rääkimata putukamakrost, nii et kellelgi ei peaks olema justkui kobisemist. Pealegi ega siis üks pehme välgusahmakas looma maha tapa – selle loogika järgi ei tohiks inimesi ka välguga pildistada.
„Loomade käitumise jälgimine pildistamise järgselt ei anna alust eeldada, et nad oleksid välgust häiritud olnud“, ütlevad nii kohalikud kui välismaised loodusfotograafid kui ühest suust ja viitavad paarile inglise keelsele artiklile, mille autor ei tea imetajate neuroloogiast midagi.
Meie toome aga sisse just meditsiinilise mõõtme. Priit Tammjärv on Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonna kardioloog ja ei peaks üldse midagi teadma pimedas metsas lahti lastud välgu mõjust looma silmadele. Ometi arstid ju suhtlevad omavahel – lõunalauas, vabal ajal ja ka metsas ühiselt loomi pildistades. Just seetõttu ei lähe ka ise ennast loodusemeheks pidav Priit metsloomi kunagi välguga taga ajama, sest talle on üksipulgi lahti seletatud, millist kahju ootamatu öine välgutamine loomadele teeb.
Aga eks sellega on nagu koroonaviirusegagi – arstid ajavad oma joru, samal ajal korraldab rahvas maskivastaseid pikette, süüdistab 5G maste ja peab rahvarohkeid pidusid olukorras, kus tasuks kodus püsida.
Meedikute vastus fotograafide hüpoteesile on aga lihtne: „Looma psüühika on piisavalt primitiivne, et välgu peale mitte reageerida ja tõsi, püsivat kahjustust välgutamine neile ei tee, küll aga kaotab loom ajutiselt tavapäraselt hea öise nägemisvõime, mis soodustab nende saakloomaks sattumise tõenäosust märkimisväärselt“.
Äkki oleks lihtsalt tore, kui pimedas loomade välgutamine jääks ainult neile, kes seda kunsti tõesti valdavad, kuna oskamatu tegutsemine võib olla tegelikult mitte toitumisahela tipus olevale elukale elu ja surma küsimus? Sest see on lihtsalt nõme, kui ühelt poolt kirjutatakse alla petitsioonidele metsade ja loomade päästmiseks, aga teiselt poolt lajatatakse mägrale või kitsele niuke litakas välku silma, et too kakerdab mutionu kombel 10 minutit mööda pimedat metsa, kuniks hundi hammaste vahel lõpetab. Pealegi loomade rajad ju tihtipeale kattuvad ja ühe kaamera eest võib mõne päeva jooksul läbi käia pool Eesti loomariigist – seda suurem on tegija vastutus!
Seega võiks selle teema võtta kokku nii – ennastsalgav fotojahtija peabki kõik võimalused ära kasutama ja selle eest täitapp, teisipidi on igasugune looduse armastamise ja looduse läbimõtlematu ruunamise segamini ajamine ehk bipolaarsus siiski Pikka Peetrit väärt.