Fotojuttude toimetus püüdis kinni käputäie noori tublisid fotohuvilisi ning uuris neilt, mis innustab neid pildistama ja mida nad arvavad oma piltide eksponeerimisest avalikkuse ees.
Hakkajad noored panid vanema põlvkonna päris tabavate mõtteavaldustega paika ning antud tagasiside kohaselt vaevlevad kompleksides hoopis laigijanused keskealised, mitte lumehelbekesteks sõimatud noored, kes rahumeeli omi asju ajavad.
Vältimaks põlvkondade vahelist suuremat konflikti (tsiteerin: „sest kergelt ärrituvad täiskasvanud hakkavad ju kohe meie fotosid otsima ja nende kallal irisema ning kuna me oleme lapsed, siis sellevõrra ka kergemalt rünnatavad“), jätame intervjueeritavate nimed enda teada. Kokku avaldas oma mõtteid neli gümnasisti, fotograafiaga on nad kõik tegelenud mitu aastat ehk maakeeli ei ole nende hulgas suurmeistreid, kuid tegemist ei ole ka algajatega, kes peaks oma pilte ülearu häbenema.
Kõik tagasisidet andnud noored pidasid fotohobi mõnusaks võimaluseks argipäevast rutiini põnevamaks muuta. Pildistamisel peeti oluliseks ka võimalust kvaliteetselt oma teiste fotosõpradega aega veeta ning ühiseid matku ja väljasõite korraldada.
„Ka pilditöötlus on mõnus fiiling, see annab kogu protsessile palju juurde,“ selgitas üks noor fotosõber. „Kui ma jalutan koolist koju ja näen ilusaid värve või valgust, mis väga eriliselt objektidele langeb, siis proovin kohe hetke jäädvustada. See on kiiresti liigutama panev mootor, et püüda pildile see eriline moment, mille tunnistajaks ma olin,“ rääkis ta.
Kõik noored kinnitasid nagu ühest suust, et Facebooki laigid neid ei huvita.
„Ma ei pildista teiste jaoks ja võõrastes gruppides võõrastelt inimestelt laikide kogumiseks, vaid sotsiaalmeedias oma tutvusringkonnas iseendast visuaalse kuvandi loomiseks,“ kinnitas teine fotosõber. „Mõni teeb kõik pildid must-valged, mõnel on kõikidel fotodel roosakas kuma küljes, igaüks otsustab ise, millise käekirjaga ta oma sõpradele läheneb. Küll aga on oluline järjepidevus, et visuaalne kuvand oleks ühtlane ja kinnistuks,“ rääkis ta.
„Influentserite jaoks on muidugi oluline, et nende tuhanded jälgijad saaksid fotodest osa, aga vaadake, siin on üks nüanss – ka nemad postitatavad ainult oma FB või Insta kontole, mitte võõrastesse pildigruppidesse. Laigil on väärtus siis, kui see on mõne tuttava või jälgija poolt pandud. Juhusliku inimese laigiga pole ei mul ega teistel noortel mitte midagi peale hakata,“ selgitas kolmas noor fotograaf.
Väga huvitavaks läbivaks jooneks oligi sõnum, et fotografeerimisel ajavad nad sügavalt oma asja ja kõrvalised arvamused ei lähe neile karvavõrdki korda.
Kas noori hoiab tagasi ka fotogruppide liikmete suhteliselt karm ja tihti ka mitte väga õiglane „konstruktiivne kriitika“?
Kõik raputasid pead.
Seltskonna kõige tugevam fotograaf lisas pearaputuse järel nii: „Tavaliselt pole mõtlematute sõnumitega inimesed ka ise kõige kõrgemast klassist, nii et see jätab täiesti külmaks. Kui tegemist pole minu jaoks autoriteediga, siis on mul lihtsalt ükskõik“.
Neile aga, kes meeleheitlikult fotogruppides laike taga ajavad, soovitasid noored tegeleda eneseabiga. „Meid sõimatakse lumehelbekesteks, aga tegelikult on paljudel täiskasvanud inimestel hulk probleeme ja komplekse. Kui laigihunnik on kvaliteetpäeva mõõdupuuks, on midagi väga viltu. Nad võiksid millegi arukamaga tegeleda, tehku näiteks siis juba korralik fotonäitus, selle asemel, et feiskaris klikke koguda ja omavahel joriseda,“ tõmbas noor fotograaf otsad kokku.
