Käisin ükspäev turul. „Väga maitsvad maasikad!“ Müüja oli ise maasikatest suisa elevuses: „Vaadake kui ilusad, maitske, kui magusad!“
Tellisin kilogrammi maasikaid, kuid ühe väikese lisapalvega, et kõik maasikad võetaks kasti põhjast. Pikk lugu lühidalt – põhjast sobrades sobis söömiseks umbes-täpselt iga kümnes maasikas, ülejäänud olid juba kas nähtavate mädaplekkidega või tõsiselt riknenud. Müüja pakkus, et võtame siis ikkagi pealt, saad oma kilojagu maasikaid kätte, aga mina, hirmus pirtsutaja nagu olen, loobusin selle müüja kaubast ja valisin hoopis teise müügileti.
Tõenäoliselt on kõnealusel maasikamüüjal sellest kõigest ükskõik, sest kui suvel lisaraha teenivad hakkajad gümnasistid/tudengid välja jätta, siis keskmiselt maasikamüüjalt, kui ta just iseenda toodangut ei turusta, ei olegi mõtet ülearu palju loota. Noh, nii ärilise vaate aspektist või nii, kui sõnu väga hoolikalt valida. Ta ei saa (ega peagi!) aru, et iga petetud klient võimendub kümnetes kordades tagasi. Ja kui ka saab aru, siis on tal sügavalt ükskõik, sest varsti saab niikuinii maasikahooaeg otsa ja küllap naabri-Kolja talle järgmisele turule mingi kauba ikka pihku pistab, et oma igapäevane leib välja teenida.
Küllap osad juba mõistavad, kuhu tüürin.
Kusjuures see teema on nii kuramuse kompleksne, et sellest saaks kirjutada vist terve raamatu. Otsapidi puudutab see hinnastamist, turundamist, tarbijapsühholoogiat, müügitehnikaid ja veel mitut erinevat ja sisumahukat teemat. Antud kontekstis keskendun aga konkreetselt ühele asjale – tarbija petmine või eksitamine, olgu see tegu teadlik või mitte.
Kui laual on kahe sama heal tasemel oleva fotograafi täiesti võrreldavad pakkumised ja üks neist maksab 200 eurot ning teine 500 eurot, siis võibki targutama jääda, kas üks alles sööb ennast turule sisse, äkki oskab ta aga majandada teistmoodi või on teine juba ennast hoopis paksuks söönud ja ei tahagi eriti liigutada. Kui 200 eurose pakkumise teinud fotograafi portfoolio on teisest oluliselt nõrgem, küsimusi eriti ei teki. Küll on aga kuri karjas, kui „pealmised maasikad“ on võrreldavad, hinnad on võrreldavad, kuid ühe kasti põhjas on samasugune kraam, nagu fassaadil, teisel aga eelsõnas viidatud mädaplekilised marjad.
Asja teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et fotode hindamine on paganama subjektiivne ning nagu Kaupo Kikkas kunagi tabavalt oma intervjuus mulle ütles – ka oma tellijaid tuleb harida. Kui tellija endale tõsimeeli pähe on võtnud, et kohe-kohe mädanema hakkavad maasikad ongi magusamad (mida nad ju tihipeale ongi) ning see ongi tema valik, siis on müüjal kaks valikut. Üks võimalus on kaasa kiita ja teine võimalus on hoiatada. Ja nüüd retooriline küsimus – kui paljud teist, head fotograafid, on peale minu teinud raha eest pilte koos hoiatusega, et ma ei ole selles žanris tugev ja seetõttu küsin vähe raha ning kui kunde rahule ei jää, siis maksan üldse kõik tagasi? Jarek Jõepera mainis oma intervjuus, et tema on nii teinud. Kindlasti paljud veel. Enamustele on aga raha kallim, kui oma au ja väärikus.
Ja nüüd lõpuks jõuan asja tuumani. Head fotograafid. Teie lapsed, vanemad, abikaasad ja muud lähedased sõbrad ei ole inimesed, kes saaksid teie töödele anda adekvaatset hinnangut. Miks? Sest nad armastavad teid liiga palju. Kurjad, mahakäinud ja seeläbi tööta jäänud fotograafid ei ole inimesed, kes saaksid teie töödele anda adekvaatset hinnangut. Miks? Sest nad armastavad teid liiga vähe.
Olgu tegemist ükskõik millise eluvaldkonnaga, õppimise ja arenguprotsessi käigus on alati arukas leida endale mentor, õpetaja, nõuandja, nimetame teda kuidas tahame. See inimene ütleb ausalt ja samas piisavalt viisakalt, mis on hästi ja mis tahab lihvimist.
Kogu asja tulemus on väga lihtne. Tööd paranevad, pettunud klientide hulk väheneb drastiliselt ja mis kõige tähtsam – fotograafi au, kui ta üldse sellest hoolib, jääb alles. Öeldakse ju küll, et ars longa, vita brevis, aga tegelikult ei anna korraks ennast üle haipinud plähmerdis-fotograafile mutiauku raha maksnud tellija talle kunagi andeks. Kui inimene ei unusta, võite olla ka kindlad, et see info jääb kulutulena aastateks liikuma ja sita keerate te kokku tegelikult ainult iseendale.
