Kõige lihtsam professionaalsuse mõõdupuu on see, kas sa teenid lõviosa oma elatisest fotograafina või mitte. Lihtne! Lugu läbi?

Kaugel sellest. Jah, juhtlauses välja toodud definitsioon vastab tõele, kui me hindame professionaalsust kui elukutset. Kuid asi on palju komplekssem. Olen näinud kuldsete kätega pottseppa, kelle väga edukas põhitöö on hoopis kinnisvarasektoris. Olen näinud andekat muusikaõpetajat, kes töötas hoopis personalijuhina. Eks me kõik oleme selliseid inimesi näinud, kelle kogemused ja vilumused ei takistaks neil hoopis teisel elukutsel raha teenida ja ainuüksi see, et muusikaõpetaja otsustas personalijuht olla, ei kahanda tema väärtust ega professionaalsust muusikaõpetajana.

Vastupidi on samamoodi – kui palju me oleme kohanud inimesi, kes oma teadmiste, oskuste, käitumise, hoiaku ja muude eksistentsiaalselt vajalike omaduste tõttu no kohe üldse ei peaks töötama seal, kus ta parasjagu töötab? Tuhandeid! Elukutse järgi on ta oma ala professionaal, ehkki tegelikult on roninud kits kärneriks ja kui meil karjuvat töökäte puudust poleks, tuleks ta kiirelt ametist priiks vormistada.

- REKLAAM -

Kunagi tegi sajaga nalja, kui mul mõni asi (mitte fotograafias üldse) tõesti väga hästi välja tuli, siis keegi tuli ja ütles: „Kuule mees, sa oled ju tõeline „pro““. Vastus oli alati üks ja sama: „Ma ju isegi ei tööta sellel alal, mis „pro“ ma siis olen!“

Nii et seekord eristan need kaks asja ära – elukutse ja oskused/teadmised. Oskused on tavaliselt ühel või teisel moel mõõdetavad, ideaalis suisa kutsestandardiks vormistatud. Nii on ka fotograafidele kutsestandardid olemas.

Nagu paljudel erialadel, nii ei peeta ka fotograafias kutsestandardit ülearu vajalikuks. „Milleks?“, küsivad fotograafid, „klientuur on ju olemas!“ Kui siia veel otsa lisada väikesed segadused kutse välja andmisega (hetkel ei olegi võimalik kutset omandada, kuna kutsepädevuse hindamisega tegelenud Eesti Fotograafide Liit on likvideeritud ja viimased riigihanked kutseandja otsingutel jooksid liiva), siis ongi lihtsam sellega oma pead mitte vaevata. Kuid see ei tähenda, et kehtiva kutsestandardi sisul tegelikult midagi viga oleks. Eesti tippfotograafid on paika pannud, millised peavad olema eeldused, et olla fotograafi kutse (loe: professionaalse fotograafi tiitli) vääriline.

Eestis on fotograafi kutseid 3 – tase 4, tase 5 ja tase 6. Kahest viimasest pole mõtet pikemalt heietada, need on esimese (neljanda) ehk nn aluskutse edasiarendused, kus ülesanded lähevad keerulisemaks ja oskused spetsiifilisemaks, kõrgeimas kategoorias lisandub näiteks ka koolitamisvõime.

Kuid „tase 4“ saavutamiseks paika pandud nõuded on heaks baasmaterjaliks hindamaks, kas fotograaf on oma oskuste ja teadmistega üldse sealmaal, et ta võib ennast nimetada professionaalseks fotograafiks, ükskõik, kui suure osa tema sissetulekust fotograafia moodustab. Kui üldse moodustab.

Niisiis tase 4. Standardi töörühma kuulusid Jarek Jõepera, Kaupo Kikkas, Elina Malleus ja Urmas Ääro. No comments.

Et mitte kutseregistrist otse copy-paste teha, loetlen ette vaid põhilised punktid, mida fotograaf peab oskama (ametliku nimega kohustuslikud kompetentsid).

  1. Professionaalne enesearendamine, portfoolio loomine (koosneb kolmest detailsemast alampunktist).

Kerge? Mõelge uuesti 😀 Ainult guugeldamisega ülearu kaugele ei jõua.

  1. Töövoo analüüsimine ja kooskõlastamine (koosneb kolmest detailsemast alampunktist).

See blokk ajab üsna suurel osal fotokogukonnal juhtme juba mõnusalt sassi, sest eeldab muuhulgas ka SUHTLUST ja KUULAMIST ja TELLIJA SOOVIDEGA ARVESTAMIST. Teame kõik omast käest, kuidas isehakanud staarfotograafid räägivad oma unikaalsest käekirjast, aga pilt kuramus seinale panna ikka ei kõlba.

  1. Fotografeerimine (koosneb kolmest detailsemast alampunktist).

See on see kerge osa eks. Mingid väljamaa artiklid on kirjutanud, et ahv oskas ka päästikule vajutada ja siis hakati arutama, kellele autoriõigused kuuluvad. Kui need kolm alampunkti põhjalikult läbi lugeda (väljavõte standardist: /…lähtudes töö eesmärgist valib pildistamismeetodi, fookuskauguse, ava ja sügavusteravuse, hindab olemasolevat valgust, selle suunda, värvust, intensiivsust ja kontrasti vastavalt soovitud kompositsioonile;…/), hakkavad terad vaikselt sõkaldest eristuma.

  1. Võttejärgne töö (koosneb kolmest detailsemast alampunktist).

Mis see siis ära ei ole? Valid paremad pildid välja, tõmbad heledust väheke peale, saadad tellijale draivi lingi koos failidega ja korras. No ei ole korras. Varundamine, töötlus, taaskord kliendiga suhtlemine, piltide kasutusõiguste kokkuleppimine, tagasiside kogumine ja sellega tulevikus arvestamine (sic!). Tööd nagu muda.

  1. Ettevõtlus (koosneb kahest detailsemast alampunktist).

Minu lemmikteema, sest kätkeb endas ka sellist lauset: „Loob blogi ja/või kodulehe ning uuendab ja ajakohastab neid pidevalt; tutvub turu olukorraga; teeb ennast nähtavaks, kasutades selleks sotsiaalmeedia võimalusi; koostab pakkumised võimalikele klientidele; kujundab toote ja/või teenuse hinna.“

Jälle on suur osa fotograafe mängust väljas, sest pildista ükskõik kui hästi, aga kui sa ennast turundada ei oska ja isegi tea, kui palju sinu teenus maksta võiks, oledki plaksti nimekirjast maha tõmmatud.

Niisiis, vahet ei ole, kas teil on tegelikult kutsetunnistus või mitte või kus te kutse saamiseks vajalikud oskused omandasite, oma tegelikku professionaalsuse taset saate hinnata kutseregistrist.

Tase 4: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10686155

Tase 5: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10686192

Tase 6: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10686211

NB! Loomulikult pole elu must ja valge ning paljud, eriti mõnele konkreetsele žanrile spetsialiseerunud fotograafid on ennast üles töötanud nii, et nad ei tea pooltest kutsetunnistuse nõuetest mitte midagi, ometi nimetame neid iseenesest mõistetavalt oma ala tõelisteks professionaalideks. Aga alles alg- või kesktasemel olevatele fotograafidele võiks see spikker vägagi kasuks tulla, sest mitte midagi valet seal küll kirjas pole ja hetkel on see parim kättesaadav mõõdupuu, mille järgi oma professionaalsust hinnata või kuulutada ennast ausalt kedagi petmata lihtsalt harrastajaks. Nagu vanad eestlased juba ütlesid: „Harrastajal võib välja tulla, professionaalil peab välja tulema“.

- REKLAAM -