Jaga sõpradega


Foto: Erakogu

Erinevaid fotokoolitajaid on turul kümneid ja asjaga kursis olevatel isikutel võib see pikk nimekiri pea pööritama ajada. Uurime kõrgelt hinnatud koolitajalt Aivar Pihelgaselt, milline üks hea fotokoolitus olema peab.

Aivar Pihelgas on fotokoolitustega tegelenud umbes 20 aastat. Varem Nikoni heaks töötanud mees on täna seotud Kaupo Kikkasele kuuluva Eestifotoga, lisaks õpetab ta fotograafiat ka Tallinna Ülikoolis.

- REKLAAM -

Pihelgas ei häbene otse öelda, et Eesti kõige kõvem fotokool ongi Eestifotos. „Eestifoto eristub juba sellega, et ta valib väga hoolikalt, kes seal üldse koolitajad on. Kõik koolitajad on ühel või teisel moel fotograafias ilma teinud, igaüks on isemoodi staar,” sõnab ta.

“Sellist koolitajate nimekirja pole ühelgi teisel kõrvale panna, pealegi ei jäta me algajaid peale esimest koolitust üksi, vaid edasi õppimiseks on nii palju erinevaid lisakoolitusi, et igaüks leiab endale sobiva,“ selgitab Pihelgas.

Tõepoolest, Eestifoto koolitajate nimekiri on aukartustäratav. Kaupo Kikkas, Aivar Pihelgas, Annika Metsla, Urmas Tartes, Kristian Kruuser, Urmas Ääro, Argo Argel, Heie Treier, Vivian Ainsalu, Arne Ader, Andres Putting ja Marilin Leenurm moodustavad nimekirja, mida võib tõesti dream-team’iks nimetada.

Pihelgas ütleb, et keskpärasel koolitajal võib tekkida kiusatus kõiki ametisaladusi mitte välja laduda, sest sisuliselt ju koolitatakse endale konkurente. „Selleks, et kõigest rääkida, pead olema ise väga tugev ja konkurentsi mitte pelgama,“ võtab ta nimekirja kokku.

Aga milline on siis hea fotokoolitus?

Panime kirja Aivar Pihelgase hea koolituse põhitõed:

  • Koolitaja jutt peab olema lihtne ja arusaadav
  • Koolitaja peab tooma palju näiteid ja piltide peal asjad lahti seletama
  • Koolitaja peab olema natuke ka show-mees, sest kuiv ja igav jutt ei tõmba inimesi kaasa
  • Koolitaja peab olema innustaja, mitte mahategija
  • Koolitaja peab looma motiveeriva õhkkonna. Kõike ei pea muidugi kiitma, tuleb jääda ausaks!
  • Koolitaja peab oskama õigel hetkel ka kuulata
  • Koolituse tulemusel peavad inimesed tahtma ise püüelda paremate fotode poole, et sisemine rahulolematus hakkaks teda edasi viima.

Pihelgas räägib, et ta pole iialgi öelnud ühelegi koolitatavale: „Tead, see pilt on nii halb, et maailm oleks ilma selleta parem koht“. „Aga eks vahel tuleb ikka inimesi kahe jalaga maa peale tuua, et koolitataval kaoks soov ainult oma naba imetleda,“ räägib ta muiates.

„Meie (Eestifoto- toim.) eelis ongi see, et erinevad koolitajad võivad rääkida küll ühest ja samast asjast, aga väga erinevatest vaatenurkadest. Ühemehekoolituste suurimaks ohuks on, et sa võid kogemata koolitada välja inimese, kes näeb ja mõtleb nagu koolitaja. See on ebaõnnestunud koolituse tunnus. Fotograafia on siiski eelkõige looming ning inimesi ei tule panna enda moodi mõtlema, vaid neid tuleb inspireerida,“ võtab Pihelgas koolituse olemuse kokku.

Lõpetuseks tsiteerib Pihelgas fotograafia teerajajat Ansel Adamsit: „Pole midagi hullemat, kui terav pilt udusest ideest“ (There is nothing worse than a sharp image of a fuzzy concept) ja just selle poole iga koolitaja püüdlema peakski – et koolitatav hakkaks piltidesse ideid ja lugusid sättima.

Tutvu juba järgmisel nädalal aset leidva Aivar Pihelgase koolitusega klikates allolevale pildile:

Järgmises koolituste teemalises artiklis aga keskendume personaalkoolitustele, mida viivad läbi maastikufoto spetsialistid Andrei Reinol ja Arbo Rae.

Jaga sõpradega


- REKLAAM -