Esmapilgul tundub, et see teemapüstitus on täiesti erinevatele sihtgruppidele. Tegelikult võib olla turist, kes muuhulgas reisi ajal ka pilte klõpsib ja fotograaf, kes läheb kindla eesmärgiga reisile midagi pildistama, vabalt üks ja seesama isik.
Kinnitan ka omast kogemusest, et täpselt nii see ongi.
Kõigepealt võtan selle asja kokku lühidalt oma näite varal ja siis proovin natuke üldistada.
Kui lähen mõne fotokauge inimesega reisile, siis fotoka ja paar objektiivi võtan kaasa ikka, aga põhirõhk on hoopis mujal. Heaks näiteks on reisimine naisega/lastega, kes ise pilti ei tee. Kui ma tundide kaupa otsiks fotogeenilisi kohti ja trajektoori selliseks määraks, et kindlasti mingid kõvad vaated kätte saada ja tükk aega magusat valgus ootan, siis oleks reisikaaslane rahulolematu ja lõpuks ei tunneks keegi ennast mõnusalt. Iseäranis kehtib see nn long week-end’ide kohta mõnes Euroopa suurlinnas, kus niigi on aega vähe ja programm pigem tihedapoolne – on vaja käia ennast toidukohtades hellitamas, tahaks mõned vingemad turismimagnetid ära näha ja põhimõtteliselt ongi reis läbi. Mitmetunnised fotosessioonid lihtsalt ei mahu sinna vahele. Eelnev ei tähenda, et kui midagi lahedat silma jääb, siis sellest pilti ei tohiks teha. Tohib küll, aga see on siiski turismifoto tasemel, ehk „klõps ja edasi“, küll pärast vaatab, mis välja tuli. Vahel tuleb, vahel ei tule ja sellest pole mitte midagi.
Teine lugu on fotoreisidega. Erinevus algab juba reisikaaslaste valikust. Kui nad tahavad muuseume külastada, shopata või niisama edasi-tagasi taaruda, siis nemad sellele reisile lihtsalt ei tule. Päris fotoreise olen teinud umbes-täpselt 3,5 ja üks on planeerimisel. Kaks korda käisin pildistamas Lapimaal (esimene kord tütre ja tema sõbraga, teine kord Jani ja Priiduga), korra sõpradega Hispaania-Prantsusmaa-Andorra ringreisil ja korra Assooride arhipelaagis tütrega. Viimane oli nn 0,5 fotoreis seetõttu, et praegu ka kirglikult klõpsiv tudengineiu oli toona oluliselt noorem ja ta natuke pildistas ka, kuid pigem oli talle see siiski lihtsalt reis isaga hingematvalt kaunisse kohta. Planeerimisel on veel Egiptuse värvikireva veealuse maailma pildistamine taaskord Jani ja Priiduga.
Fotoreisidel on majutus, transport, liikumistrajektoor ja kõik muu puhtalt fotograafiapõhine. Varustust on märksa rohkem kaasas, enam-vähem on ette teada, mida ja millisel ajal pildistada ning kõik muu reisil positiivselt aset leidev on pigem boonuseks.
Kui niisama reisida ja reisidel telefoni või väikese kaameraga klõpsutada armastavad paljud, siis fotoreisid on oma olemuselt teisest puust. Juhuse hooleks jäetakse vähe ning kui on vaja välja minna, siis on vaja minna, sadagu või pussnuge. Ilmateade, topograafilised plaanid kõrguste määramiseks, loojangute ja päikesetõusude suunad ja kellaajad, kõik on enam-vähem ette selgeks tehtud. Mõnda asja saab planeerida nädalaid või isegi kuid ette, mõni, näiteks ilm, peab jääma aga kohapeal avastamiseks. Valmis tuleb olla kõigeks ja koguaeg – peale päikeseloojangut ei saa naljalt ennast napsiklaasi taha ära unustada, sest äkki tuleb öösel hoopis äike või virmakateteade ja saad ootamatud boonuskaadrid, mida vindise peaga on päris raske ära vormistada.
Sain ka ise sellesisulise hea õppetunni kätte, kui Jani ja Priiduga fotopäeva lõppenuks kuulutasime, viimasega konjakipudeli lahti nööpisime, üksjagu sealt juba ära lahendasime ja mitu tundi hiljem tuli üsna tugev virmaliste hoiatus. Õnn oli see, et Jan oli „kaine rool“, õnnetuseks pani aga Lapimaa jääkülm õhk koostöös konjakiga „tasakaalunärvile“ sellise mataka, et sellel ööl pildistasin põhimõtteliselt istuli lumehanges. Nii et ehkki reise, seltskondi ja elustiile on igasuguseid, siis sellel lool on kaks moraali – hoia alati kaine juht käepärast ja teiseks vormista endale mugav istumisvõimalus, olgu selleks siis kokku klapitav välitool või hea pehme lumehang.
Turistifotosid ja fototurismi eristab veel üks oluline nüanss. Kui turistifoto on igamehetegevus, mida saab edukalt viljeleda nii algaja kui elukutseline, siis fototurism on õppereisiks lihtsalt liiga kallis.
On küllalt asjatu lootus, et kui kirg on kadunud või koduski pildid lihtsalt välja ei tule, siis tihtipeale neljakohalise kulunumbriga fotoreis midagi muudaks. Tõsi, ajutise laengu võid ju keskkonnavahetusest saada, aga sama efekt kaasneb ka Louvre’is Mona Lisat vaadates või Londonis Michelini tärniga restoranis einetades. Pealegi võib päris oskamatu fotograaf muutuda kaaslastele veskikiviks, sest kõik lähevad sinna pildistama, mitte teisi õpetama (kui tegemist pole muidugi work-shop väljasõiduga). Päris ideaalis võiksid fotoreiside kaaslased olla tasemelt enam-vähem ühe pulga peal, sest siis on üksteise täiendamise moment küll juures, aga keegi pole meistri ega õpipoisi rollis, vaid üksteisele jagatakse võrdselt erinevaid nippe ja tehnikaid, millest kõikidel ka kasu on.
Seega – fotoreisid on väga ägedad, kuniks eeltöö on tehtud ja kaaslased ka ägedad. Piripotte ei salli keegi ja neile jäägu tavaturism koos turismifotodega. Kui aga on soov minna üheskoos pildistama midagi, mille jaoks pisike Eestimaa väikseks jääb, siis ei jää muud üle, kui valida sobiv koht, varustus kokku pakkida ja enda käest küsida, kas JUST NENDE INIMESTEGA sa soovid järgmise nädalajagu pildistamisel ninapidi koos olla.
