Minu teekond õppida tundma loodust läbi pildiotsija algas umbes üheksa aastat tagasi. Lühikese, vaid 250 mm fookuskaugusega toru tõttu olin sunnitud leidma erinevaid lähenemisviise ja meetodeid, et loomi ja linde purki püüda. Kui üldjuhul sain hakkama osavate hiilimisvõtetega ja kannatlikkusega roomamisel, siis mitmete liikide puhul jäin hätta ja vaja oli proovida midagi uut. Noore poisina astusingi järgmise sammu ja sisenesin varjete maailma.

Täna teen varjetest enamiku oma piltidest. Mitte, et mind oleks tabanud laiskus ja ma ei viitsiks enam hiilida või roomata, aga olen avastanud enda jaoks varjest pildistamise võimalused ja võlud, milleks on liikide minimaalne häirimine ja ainulaadsete hetkede kogemine.

Varjete eesmärk on aidata fotograafil pääseda ligi neile liikidele, kellele muudmoodi ligi ei pääse või tabada hetki, mida ilma varjesse peidetuna naljalt ei koge. Varjeid jagatakse üldjuhul kaheks: kiirelt lahti- ja kokkupandavad telkvarjed ning statsionaarsed ehk tugevamast materjalist ehitatud püsivamad varjed. Samas võib varjeks nimetada ka kahe puu vahele tõmmatud varjevõrku või mõnd hoopis muud eriskummalist lähenemisviisi, milleni veel jõuan. Ehkki varjefotograafia ei ole tuntud mõiste ja näib kitsa valdkonnana, võib sel teemal arutamine viia inimeste elustiilide analüüsimisele, eetikale ja paljule muule. Seekord lähtun aga lihtsast ideest: millist varjet kasutada erinevate liikide pildistamisel?

- REKLAAM -

Pea kõik, kes on vähemal või rohkemal määral loodust pildistanud, on seda katsetanud teha talvisel ajal lindude söögimaja juures. Kõige tulemuslikum viis seda teha on telkvarjet kasutades, kusjuures vaja ei ole suuri teadmisi ja kogemusi nende linnuliikide tundmisel. Seemnetega talviste aialindude aeda meelitamine ei ole teab mis suurem kunst. Toidumaja ligidale tuleb sättida varje, millega linnud pea koheselt harjuvad, ning saabki katikule valu anda. Kuna pildistamine toimub siis enamasti koduaias, ei kaasne sellega mingeid raskusi. Võid varjesse minna millal tahad, olla kaua tahad ja kui on soovi, teha ka asi põnevamaks, kasutades välkusid, reflektoreid või mis iganes fantaasia pähe toob. Lindudel on kõht täis ja hea meel, fotograafil pildid taskus ja esimene kogemus varjetega olemas.

Sinitihane pildistatud varjetelgist lindude söögimaja juures. Foto: Karl Jakob Toplaan

Tetrede pildistamine nõuab fotograafilt aga juba teatud teadmistepagasit ja varasemaid kogemusi ning eelkõige varjet. Ehkki varjena saab tedrepulmas kasutada sedasama telkvarjet, eelneb pildistamisele pikem töö ja pildistamisel tuleb oma mugavustsoonist välja tulla. Tetrede mänguplatsi leidmine võib minna ladusalt, kuid igaks juhuks tasub varuda aega ja kannatust. Kõige lihtsam on kevadel seada suund rappa ja kuulata, kas kusagilt kostub kudrutamist. Kui läheb hästi ja kostubki, tuleb ronida mõne kõrgema puu otsa ja täpsustada asukohta. Järgmise sammuna ei tasu aga koheselt telki keset mänguplatsi panna, sest tedred on muutuste osas üsna tundlikud ja nii võid kogu mängu rikkuda. Seega tasub telk panna esialgu mänguplatsi kõrvale, muuta see võimalikult keskkonda sulanduvaks ja jälgida mängu eemalt. Nii saad jälgida mängu üldpilti ja paika panna plaani, et olla järgmisel kevadel juba enne suurema mängu algust soovitud kohas valmis. Tedremängu pildistamisel tuleb juba pimedas varjesse minna ning pildistamise ajal olla hoolikas ega mitte teha äkilisi liigutusi. Ainuüksi külje keeramine sahisevas telgis on väljakutse omaette. Külmunud näpud on garanteeritud, kuid emotsioon on ammendamatu.

Teder pildistatud varjetelgist. Foto: Karl Jakob Toplaan

Kui on soov pildistada suuremaid ja raskemini tabatavaid loomi ja linde, näiteks karu või kotkaid, kasutatakse suuremaid varjeid. Seda põhjusel, et nende liikide puhul võib pikeneda nii ooteaeg kui loomade tundlikkus ja see vajab varjet, mis suudaks nendes oludes teha fotograafi elu veidi mugavamaks. Muidugi on võimalik nt kotkaid, kes söövad põllul korjust, pildistada ka hästi maskeeritud telgist, kuid  pikka aega külmas ja kitsastes oludes võib see muutuda väga ebamugavaks, sest tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Kui kotkad saavad sinust aimu, siis on nad läinud ja nende tagasitulek on õnnemäng. Just seetõttu ongi neid liike mugavam pildistada statsionaarsest varjest, milles uhkemates on olemas ka voodid ja kuivkäimla. Sellist varjet ei ole aga omaette pildistaval fotograafil mõistlik ehitada ja nii pakutaksegi nendes pildistamise võimalust üldjuhul teenusena. Siin tuleb mängu mõiste „kommertsvarje“. Maksad raha, saad mugavuse ja suure tõenäosusega ka pildi. Häda on aga selles, et mida kommertslikum varje on, seda väiksemat elamust seal pildistamine pakub ning pildi väärtus fotograafi jaoks ei pruugi enam tasutud summat üle kaaluda.

Merikotkas statsionaarsest varjest. Foto: Karl Jakob Toplaan

Lisaks klassikalistele varjetele leidub veel aga ebatavalisemaid varjed, mis on enamasti seotud veekogudega. Kuidagi peab ju ligi pääsema ka nendele lindudele ja loomadele, kes elavad või toituvad vees.  Mind tabas see mure siis, kui avastasin oma pildistamistee algusaastatel enda jaoks tuttpütid. Ainuke võimalus nende igapäevaeluga lähemalt tutvust teha oli kasutada ujuvvarjet. Ujuvvarje kujutab endas lihtsalt öeldes ujukitel asetsevat põhjata telki, mille sees fotograaf kalamehepükstes vaikselt mööda veekogu põhja edasi liigub. Uskuge või mitte, ujuvvarjet on võimalik isegi internetist osta, kuid tuleb arvestada, et nii spetsiifilisel kaubal on ka vastav hind.

Mina otsustasin minna poodi, osta omale vahtplasti, haarata kuuri nurgast puitmaterjali ja klopsida varje ise kokku, kuna maapoisina olen alati iseehitamisest rõõmu tundnud. Iga ehitatud varje puhul ilmnevad varje nõrgad küljed, mida oleks saanud paremini teha. Nüüd seisab mul kuurinurgas juba kolmas ujuvvarje, millega võin üsna rahul olla.

Ujuvvarje. Foto: Karl Jakob Toplaan

Ka ujuvvarje kasutamise puhul peab jälgima reeglit, et tuleb olla tasakaalukas ja vältida äkilisi liigutusi. Mida vaiksemini varjega vees liigud, seda vähem äratad kahtlust ja seda rohkem kasvatad lindudes usaldust. Pikkade külmas vees veedetud hommikute tulemusel on võimalik usaldus viia sellisele tasemele, et mõne aja pärast ei pelga tuttpütid varje kõrval pidada pulmatantsu või toita oma triibulisi tittpütte, kajakad ja tiirud puhkavad aga varje katusel jalga ega lase oma kriiskava kisaga sul enam omi mõtteid mõelda.

Sarvikpütid pildistatud ujuvvarjest. Foto: Karl Jakob Toplaan

Viimasena kirjeldan oma teekonda kahlajate pildistamisel, mis on olnud ühest küljest väga väljakutsuv, kuid teisalt pakkunud erakordseid elamusi. Alustada tuleb sellest, mis on kahlajate meelispaigaks toitumisel või rändel – selleks on madal vesi ja mudaväljad. Kui kaldajoon on konkreetne ja veetaseme kõikumine seda palju ei muuda, siis ei olegi tegemist teab mis keerulise protsessiga. Kui merevee taseme 5 cm tõus nihutab tasasematel kallastel kaldajoont 20m edasi tagasi, siis muutub olukord keerulisemaks.

Olen igal kevadel võtnud eesmärgiks pildistada naaskelnokkasid, kes minu kodu lähedal just sellises kohas toituvadki, kus veesügavus on 5-10 cm. Esimesed katsetused tegin tavalise telkvarjega, mille sättisin veepiirile. Suurest väsimusest jäin aga tukkuma ning mind äratas üles olukord, kus avastasin end magamas vees. Veetase oli lühikese aja jooksul omajagu tõusnud ning läbimärjaks saamist takistasid vaid lebomati servad, mis veepinnal püsisid. Telkvarje ei toiminud. Ujuvvarjega mere poolt lähenemisel seadis piirid ette liiga madal vesi, kuna ujuvvarje puhul võiks veetase ulatuda vähemalt põlvini. Ujuvvarje ei toiminud.

Sõbra eeskujul sai edaspidi katsetatud midagi minu jaoks uudset – laste kummipaati. Pumpad paadi poolenisti täis, ronid kõhuli sisse, viskad magamiskoti omale peale ja varbad üle serva künnad muda sisse kartulivagusid. Sellise katsetuse eeliseks oli võimalus muuta oma asukohta vastavalt lindudele, kuid suureks miinuseks kange kael ja kui jäid liiga kauaks ühele kohale, jäid põhja peale kinni ega saanud isegi koha peal enam pöörata. Kummipaat ei toiminud.

Järgmisel talvel otsustasin ehitada naaskelnokkade ja teiste madalas vees toituvate lindude tarbeks uue varje. Ratastega kuudi. Sellel olid tugevamad seinad, mis tegid olemise mugavamaks ja tänu ratastele ja jalgadele oli võimalik sättida enne pildistamist varje ka madalasse vette, kuhu aga soovisin. See oli suur töövõit. Enam ei pidanud ma muret tundma varjesse tungiva vee pärast või kange kaela pärast, vaid sain rahulikult keskenduda naaskelnokkade jälgimisele.

Nn ratastega varje naaskelnokkade ja kahlajate jaoks. Foto: Karl Jakob Toplaan

Millised kogemused, millised hetked! Naaskelnokkade pulmarituaalid, lauakombed, tülid ja palju muud, millest mul polnud varasemalt aimugi, toimusid nüüd vaid loetud meetrite kaugusel minu varjest. Ratastega kuut toimis. Viimase lennutasid sügisesed tormituuled küll sümboolselt kadakatesse ja väljakutsed jätkuvad. Talv on veel ees ja paberile on juba kriipseldatud joonised uuest poolujuvast varjest.

Naaskelnokad pildistatud ratastega varjest. Foto: Karl Jakob Toplaan

Karl Jakob Toplaane tegemistel saab silma peal hoida siin: https://www.facebook.com/toplaanfoto

- REKLAAM -