Jaga sõpradega


Aastaid tagasi mõtlesin, et varjes karu pildistamine on ju imelihtne – meelitad aga karu kohale ja muudkui klõpsid. Hiljem vaeva nähes sain aru, et ega päris nii lihtne see polegi.

- REKLAAM -

Väga lihtsustatult on karude pildistamiseks vaja nelja asja – esiteks peab olema varje, teiseks korralik fotovarustus ja kolmandaks loomulikult peategelased ehk karud ka. Neljandaks ning kõige olulisemaks  on oskus fotovarustust ja olukorda üldiselt enda huvides ära kasutada.

Ei taha väita, et oleksin suur ekspert, aga aastatega on üht-teist kõrva taha kogunenud ja seda just tänu praktikale, kuna teooria kaudu olen üsna kehv õppija.

Niisiis karud. Kui näed esimest korda karu varje ette tulemas, siis lõhkeb suur mull. Inimlik eeldus on, et suur loom on kohmakas ja tema pildile püüdmine pole midagi erilist. Karu on suur loom küll, aga liigutusi teeb ta nagu mõni lind – loetud sekundid ja läinud ta ongi. Lisaks käib karu kondamas tavaliselt pimedas. Sestap olen päris tihti nautinud karu olemasolu tema nohisemist ja hingetõmbeid kuulates, ise magama jääda püüdes, sest kottpimedas lihtsalt pildistada ei saa.

Foto: Eleri Lopp-Valdma

Nüüd kõigest aga järgemööda.

Varje

Minu vineerist varjed on mõeldud 2-3 inimesele, pildistamisavasid on igas varjes 4-6. Alumised on põrandatasandil, ülemised umbes 50-70 cm kõrgusel. Alumistest avadest on hea pildistada nö riisikoti pealt, ülemiste puhul saab panna statiivipea aknalaua peale kinnitatud kruvidele ehk statiivijalgu vaja pole.

Varjes on ka kuivkäimla ja pehme põrand, kus saab vajadusel magada. Praegu on üks varjetest hõredas metsas, teine lageda põlluserva ääres. Hõredas metsas tulevad karud varjele väga lähedale – mitte rohkem kui 50 meetrit, tavaliselt isegi 25 meetri kaugusele. Põlluserva varjes on karud tavaliselt 80 meetri kaugusel, aeg-ajalt ka lähemal.

Fotovarustus

Kasutan täiskaaderkaamera ees peamiselt 300mm f/2.8 objektiivi ja tihti ka 1,4-kordse suurendusega telekonverterit. Tihti aga tuleb ette olukordi, kus tegelikult oleks vaja hoopis 70-200 mm vahemikku. Mõnikord on omal kohal isegi lainurk, sest päris tihti on pilt tegemata jäänud, kuna karu on liiga lähedal. Seega tuleb olla valmis kõikideks olukordadeks! Arvestada tuleb, et karud on väga liikuvad ja väga harva on nad täiesti paigal. Vahel on küll mõni teismeline hoopis varje ette magama jäänud, aga see on siiski erand 😊

Millal on parim aeg?

Karude pildistamiseks on parim periood aasta kõige valgemal ajal juunikuus. Ka jooksuaeg (aprillist juunini) pakub mõnikord väga huvitavaid hetki, näiteks tuleb varje juurde kogu perekond – ema koos 2 aastaste poegadega ja suur isakaru. Jooksuajal aga on karude käimised üsna kaootilised ja ühel päeval nad on täitsa olemas, teine päev võivad jälle kadunud olla. Teismelised, kes jooksuajast osa ei võta, on sellel ajal püsivamad ringi tatsajad, samuti emakarud koos väikeste poegadega. Tihti aga ajab isakaru emakaru väikeste poegadega ja teismelised lihtsalt minema. Peale jooksaega lähevad karude liikumised uuesti paika ja on kergemini aimatavad. Augusti lõpus tuleb pisike paus, kuigi ka siis nad külastavad üsna tihti varjeesist.

Sügisel aktiveeruvad karud jälle, aga siis on juba pimedus näpistamas. Täiesti ühest reeglit pole, millisel kellaajal ja millal karud kõige rohkem käivad. On väga palju erandeid. Vahel olen näinud karusid ka kell 11 või 15 päeval.

Foto: Eleri Lopp-Valdma

Kuidas varjes käituda?

Nüüd tuleb enamuse jaoks valus tõde. Varjes tuleb istuda kaua – kella neljast-viiest päeval kuni järgmise hommikuni. Samas on sellel oma suur väärtus. Minu jaoks on need rahuhetked varjes loodushelide taustal isegi suurema väärtusega, kui karu nägemine ja pildistamine. Eriti tänapäeva kiires maailmas, kui kõik muudkui liiguvad ja tormavad kuhugi, on tähtis aeg maha võtta. Paremaks kogemuseks distsiplineerin ennast varjes võimalikult vähe igasuguseid nutiseadmeid kasutama. Keskendun loodushelidele ja panen tähele, mis toimub väljas. Tegelikult läheb aega varjes väga kiiresti. Alati on midagi kuulata või vaadata. Tihedad külalised kährikute, rebaste, mäkrade ja metsalindude näol sisustavad ka enamuse ajast. Vahel aga on suisa nii, et jõuan ennast alles varjesse sisse seada, kui juba ongi peakülaline kohal.

Varjesse võtan ka midagi söödavat ja joodavat kaasa. Muide, esimese karupildi varjest tegin nii, et olin ennast just valmis sättinud ja sõin eelmise päeva jaanipeost järgi jäänud šašlõkki 🙂 Karu tuli, minul oli lihatükk suus.

Foto: Eleri Lopp-Valdma

Üldreegel aga on pigem selline, et varjes on mõistlik võimalikult vähe süüa vältimaks igasugust liigset saginat ja hääli. Siiski pole see lõpuni määrav, sest näiteks eelmisel aastal käis mu õde oma 3 lapsega varjes. Kas karu käis? Käis küll.

Siiski on vaikselt olemine ja enda parfüümidega lõhnastamata jätmine varjes olles elementaarsed.

Aga mida siis teha, kui karu lõpuks tuleb? Kohe klõpsima hakata? Olen ka mina nii teinud. Tegelikult võiks natuke oodata ja lasta karul kohaneda. Siis on lootust, et karu jääb kauemaks. Teinekord aga tee, kuidas tahad, karu võib tulla ja kohe ka minna ning kui liiga pikalt passima jääd, siis jääbki pilt tegemata.

Eleri tööde ja tegemistega saab tutvuda lähemalt siit: http://www.estoniannaturephotos.com/

 

 

 

 

 

Jaga sõpradega


- REKLAAM -